Pealelend. Alar Karis

Marek Strandberg

Su rektoriameti algaastail toimus üks haridusteemaline arutelu, kus arutlusteemaks oli õpetajate kvaliteet. Siis oli arutuse all, et ülikoolid võiksid ise õpetajakoolituse lati kõrgemale tõsta. Kas või seeläbi, et õpetajakoolitust pakutakse vaid oma põhierialal parimaile (esimese veerandi hulka kuulujaile). Toona arvasid, et saad seda küsimust arutada ülikoolide rektorite koosolekul, mis pidi järgnema vanalinna hariduskolleegiumis peetud juturingile. Kas said ja mida arvati? Alar Karis: Loomulikult oleme ülikoolide rektoritega õpetajakoolituse valupunkte arutanud, nii nagu ka Tallinna Ülikooliga omavahel. Nendega on meil ka õpetajahariduse arendamisele suunatud koostööpunkte. Tartu Ülikoolis on õpetajakoolituse õppekavadele kandideerimiseks vajalik minimaalne punktisumma 60. Sellest kõrgemat latti pidasid teaduskonnad toonases finantsiliselt ebamäärases olukorras liialt riskantseks. Olen jätkuvalt seisukohal, et õpetajaks peaksid saama ainult parimad gümnaasiumilõpetajad, seega paarkümmend punkti kõrgema punktisummaga. Muidugi kaotaksime vastuvõtukriteeriume oluliselt karmistades esialgu tudengkonna arvus, ent õige pea tasuks see õpetajahariduse prestiiži tõusuna end mitmekordselt ära. Mida üldse peaks tegema, et õpetajate tase, nende võimed oleksid paremad? Õpetajate taseme tõstmiseks peaks olema selge, milline on koolikeskkonnas töötamise eelduseks olev pädevus. Õpetajate töökoormusele mõeldes tuleb põhimõtteliselt kokku leppida erinevused, milliste ülesannete täitmist eri tasemel õpetajatelt oodatakse. Kui näiteks kõrgemal tasemel olevatelt õpetajatelt oodatakse selliste ülesannete täitmist, mida teistelt ei oodata, siis tuleb neile selleks ka aega jätta. Üheks probleemiks õpetajate koolituse taseme hoidmisel on olnud erialateadmiste ja õpetamisoskuste vastandumine. Selle vastuolu lahendamisel on ülikoolil oma roll selgelt olemas. Oluline on ülikooli ja koolide koostöö. Praktikabaasi edendamiseks arendab Tartu Ülikool välja harjutuskoolide võrgustiku kontseptsiooni ning positiivse finantseerimisotsuse korral alustatakse juba käesoleva aasta sügisest uute ideede katsetamist mitmes koolis ja mitmetel õppekavadel.

Kas õpetajate hariduskvaliteet ja eeldused kutsetööks sõltuvad ülikoolide tahtest seda olukorda paremaks muuta või millestki muust?

Heade õpetajate ja eelkõige heade õppijate eest ei saa ühiskond vastutust lükata ainult õpetajatele ega ülikoolidele, enesekriitiliselt peeglisse vaatama peaksid kõik. Selleks et parimate eeldustega üliõpilased tahaksid õpetajaks saada, tuleb seda ametit piisavalt väärtustada ühiskonnas, eelkõige tunnustuse mõttes. Seejärel tuleb ülikooli roll, kes kindlustab õpetajahariduse õppekavade kvaliteedi ja selle kutse populariseerimise.

Ka õpetajad ise võiksid häälekamalt kommenteerida, millest neil hariduses puudu jäi, mida õpetajakoolituse õppekavad peaks sisaldama.

Õpetajakoolituse õppejõud peab olema üht jalga pidi igapäevases koolielus sees. Aga see on ilmselt paljude õpetajakoolituse õppejõudude probleem, et nad parimal juhul on lugenud, mis koolis toimub, võibolla ka koolipraktikat juhendanud, aga mitte ise koolis õpetanud.