Pealelend. Mida vastate Ülo Vooglaiule?

Sirp

Andres Keevallik, Tallinna Tehnikaülikooli rektor: Hr Vooglaiu kirjad vajavad tihti mitte niivõrd vastuseid kuivõrd diagnoosi. Sisuliselt on hr Vooglaid saanud sellele kirjale vastuse minu nõunikult prof Jakob Kübarsepalt juba  11. oktoobril k. a.        Jakob Kübarsepp: Kõigepealt üliõpilaste (ja vilistlaste) erialaste teadmiste ja oskuste kvaliteedist. Õppe kvaliteet tähendab (kvaliteedi üht tunnustatud  definitsiooni parafraseerides) haridusasutuse (sh ülikooli, kõrgkooli) võimekust vastata huvipoolte (tööandjad, vilistlased, üliõpilased, kogu ühiskond) vajadustele. Regulaarselt kogutav tagasiside annab vajalikku informatsiooni omandatud erialaste (ka kutse- ja ametialaste) teadmiste vastavusest tööturu vajadustele. Ükski kõrgkool ei saa pikalt lubada õpetamist õppekava alusel, mis ei taga lõpetanute rakendust tööturul (tööandjad ei soovi  vastava kõrgkooli/õppekava lõpetanuid palgata) või ei saa lõpetanud ettevalmistust, mis tagab rahuldava hakkama saamise.

Kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetanutel ei ole reeglina piisavat erialast ettevalmistust, vähemasti insenerierialadel. On muidugi ka erandeid, tuntuimad neist on Gates (Microsofti asutaja) ja Jobs (firma Apple asutaja), kellest kumbki minule teadaolevatel andmetel kõrgkoolis aastatki ei ole õppinud, eri-, kutse- ja  ametialasest õppest ja diplomist rääkimata. Magistriõppe läbinul peaks olema omandatud ametialane kompetentsus (teadmised, oskused, võimed, hoiakud) tulemaks toime iseseisva spetsialistina. Nii ideaalne olukord esimestel töökuudel pärast lõpetamist siiski ei ole – vajaka jääb praktilisest kogemusest, mis omandatakse ettevõtte/asutuse konkreetsel töökohal. Tagasiside tööandjatelt on näidanud, et esimesel aastal tuleb rakenduskõrgkooli  lõpetanu isegi paremini toime kui ülikoolilõpetanu, kuid mida aasta edasi, seda paremini tulevad kiirelt muutuvad maailmas toime ülikoolis õppinud. Tagasiside nii vilistlastelt kui ka tööandjatelt (kogutakse juba peaaegu kümme aastat) on näidanud, et üldiselt ollakse TTÜ lõpetanute erialase ettevalmistuse ja IT-vahendite kasutusoskusega (on pigem ameti- kui erialane oskus) rahul. Vilistlaste ja tööandjate  päris hea rahulolu TTÜ lõpetanute erialase ettevalmistusega tuleneb mingis osas sellest, et õppekavaarenduses tuginetakse – lisaks regulaarsele tagasisidele tööturult – kutsestandarditele (aladel, kus need on olemas), samuti rahvusvahelist tunnustust leidnud kriteeriumidele kitsamates inseneriasjanduse valdkondades (mehaanika, ehitus, arhitektuur, keemiatehnika jne). Õppekavu ja õpetamist on rahvusvaheliste nõuetega sundinud  kooskõlla viima muu hulgas õppekavade akrediteerimised. Välisriikidest pärit eksperdid sageli kaevuvad üsna sügavale õppekava detailidesse (peamiselt seoses erialase õppega): kohustuslik/valik, aine puudumine või ebapiisav maht jms. Näiteks rahvusvaheliselt ei ole tõsiseltvõetav inseneri koolitamise õppekava (ülikoolis), kus ei ole vähemalt 18 EAP mahus matemaatikat.       

Sinu teine küsimus puudutab inseneri kui haritlast, asjatundjat, otsustajat jne. Loomulikult  ei saa magistrikraadiga inseneri koolitamisel piirduda vaid erialaõppega. Lisaks erialastele õpiväljunditele/õpitulemustele tuleb õpingute jooksul omandada samuti nn üldised õpiväljundid – teadmised, oskused ja võimed, mida oodatakse kõrgharidusega (ülikooliharidusega) inimeselt ja mida saab rakendada paljudes valdkondades ning mis peaksid aitama olla tööturul edukas erialast sõltumatult (võime analüüsida ja sünteesida, organiseerida ja planeerida,  suhtlemisoskused jms). Selleks ei ole ilmtingimata eraldi õppeaineid vaja.       

Sinu kolmas küsimus puudutab ametialast õpet. Eri-, kutse- ja ametialane õpe toimub integreeritult. Nii insenerialade (tehnikaalade) kui ka loodus- ja täppisteaduslike erialade õppekavad sisaldavad arvukalt õppeaineid sotsiaalteaduste valdkonnast. Mitmeid neist õpetatakse kohustuslikult, nt majandusõpe, filosoofia,  võõrkeeled, riski- ja ohutusõpetus, õigusõpetus, säästev areng/keskkonnakaitse, eesti keele väljendusõpetus. Eesti keel lülitati õppekavadesse pärast tööandjatelt tulnud negatiivseid signaale. Üliõpilased õpivad lisaks meelsasti valikja vabaaineid, mis enamasti ei kuulu erialaõppe valdkonda.       

Erialaõpe (kahjuks või õnneks) kipub siiski prevaleerima. Insenerlikes õppekavades on nn sotsiaalteaduslikke õppeaineid  minimaalselt 10–15%. On seda vähe või palju, on diskussiooni koht.