Pensionipoliitika kui riigi sotsiaalajaloo peegelpilt

Kuigi ülemaailmsete tendentsidega on suudetud haakuda ning keskkonnateemadel meelt avaldada, on Eesti noorte kaasarääkimine poliitdebattides harv nähtus.

THORWALD-EIRIK KALJO

Kätte on jõudmas papibuum. Beebibuumi põlvkond läheneb pensionieale. Nii Eestis kui ka Prantsusmaal teostatakse ulatuslikku pensionireformi, ent eestlase ja prantslase reaktsioonid suurtele muudatustele ühiskonnas lahknevad ning peegeldavad ilmekalt kahe riigi poliitilist kultuuri. Hoolimata sellest, et sotsiaalkaitses tehakse muudatusi, käib köievedu kahe osapoole vahel, kellest üks ei soovi heaolust loobuda ning teine kutsub üles pingutama, et heaolust oleks kolmekümne aasta pärast midagigi järel.

Võrreldes Eesti ja Skandinaavia maadega, kus heitunud moodustavad pensionieelikutest vaid kümmekond protsenti, iseloomustab Prantsusmaa majandust vanusekategooria 50–65 vähene aktiivsus tööturul. Töö on suutnud selleks vanuseks säilitada elanikest vaid 40% ning pensionile minekut oodatakse pikisilmi. Prantsusmaa puhul on tegu oma 13,8%-ga SKTst ühe enim pensionide maksmisele kulutava ELi riigiga ja see omakorda on üks põhjustest, miks Prantsuse pensionäridest vaid 7% elab vaesuses või vaesuse piiril.1 Eesti kulutab koos Iirimaa ja Leeduga oma SKTst pensionideks kõige väiksema osa, tagajärjeks ka liidu madalaimad pensionid ning kõrgeim pensioniealiste vaesusmäär.

Prantsuse peaministri Edouard Philippe’i valitsuse kavandatud pensioni­reformile ennustati varakult sama saatust, mis tabas Alain Juppé 1995. aasta reformi, kui pensioni erirežiimide muutmise arutelu külmutati rohkem kui kaheks aastakümneks.2 Juppé plaanist saadik on Prantsuse pensionisüsteemis tehtud nii mõnigi muudatus. 2010. aasta ümberkorralduste keskmes oli pensioniea tõstmine 60-lt 62-le, ent prantslased saavad sellest hoolimata koos slovakkidega ELis kõige varem pensionile. 2010. aasta pensionireformi kohta avaldasid ametliku seisukoha nii OECD, Maailmapank kui ka Euroopa Komisjon,3 kõik väljendasid üksmeelselt, et kulude tasakaalus hoidmiseks tuleks esimesena tõsta pensioniiga. Nagu 15 aastat varem, tõi toonase parempoolse valitsuse algatus tänavale korraga üle kahe miljoni inimese.

Venemaal on Dmitri Medvedevi valitsus 2018. aastal tõestanud, et meele­avaldajatel suu kinni kleepides on ühekordse muudatusena võimalik tõsta pensioniiga meestel viis ja naistel seitse aastat.

Kuivõrd pensioniea tõstmine – esialgne plaan, millest siiski loobuti, oli liikuda 62-lt 64-le – on üldjuhul parempoolne poliitiline meede, oli varajastes aruteludes Macronil ka parempoolsete toetus. Kui see käik oleks läbi läinud, oleks kümne aasta vältel pensioniiga tõusnud lausa neli aastat.

Valimisteks soodsam pinnas

Kuigi nii president Emmanuel Macron kui ka Eesti võimuliit olid andnud hulga pensionisüsteemiga seotud valimislubadusi, hakati Eestis muudatusi ellu viima valitsuse ametisse astumise esimestest päevadest, ent Macron ootas oma valitsusaja kolmanda aastani ning lubas ka neljanda aasta alguses reformi jätkata. Macroni-sarnase mõtteviisiga on ka Eesti kolmikliit, luues endale järgmiste kas kohalike omavalitsuste või riigikogu valimiste eelseks ajaks soodsama pinnase. Nii nagu meie võimuliidule sai eelarveläbirääkimistel teatavaks eelarve võimalik puudujääk järgmisel paaril aastal, räägitakse Prantsusmaal praeguse pensionisüsteemi jätku korral 2025. aastaks tekkivast 8–17 miljardi suurusest eelarveaugust. Nii Eesti kui Prantsuse valitsus on riigi investeeringute jätkamise või suurendamise eesmärgil uute maksude kehtestamise välistanud.

Marseille’lased radikaalse ametiühingu lippude all tänavu veebruaris pensionireformi vastu protestimas.

Clement Mahoudeau / AFP/Scanpix

Kui Eestis on pensionireformi eesmärk ümber kujundada sammaste süsteem, siis Prantsusmaal soovitakse välja vahetada kaua säilinud erirežiimid, mida on kokku 42. Pärast 55 päeva kestnud meeleavaldusi tegi valitsus muudatusettepanekud,4 millega jäetakse alles politseinike, sõjaväelaste, lendurite ja lennukontrolöride erirežiim; sätestatakse pensioni miinimummääraks 1000 eurot; raudteetöölistele ja Pariisi ooperiteatri töötajatele on paika pandud nn vanaisa klausel, mis tähendab, et uued tingimused hakkavad kehtima vaid neile, kes edaspidi nendesse ametikingadesse astuvad. Prantsusmaal on arutelu käigus palju tähelepanu pööratud naiste madalamatele pensionidele. Niigi ebavõrdne süsteem hakkab veelgi vähem naisi soosima, kuna lapsehoolduspuhkusel oldud aja eest „punkte“ ei anta. Kui soovitakse kokku saada standardset pensionisummat, tuleb ka hiljem pensionile minna.

Mõlemas riigis on reformidega rahulolematud opositsiooniparteid vastumeelt väljendanud kõigi parlamentaarses demokraatias saada olevate meetmetega, alustades tuhandetest esitatud muudatusettepanekutest ja lõpetades umbusaldusavaldustega, mille puhul on teoks saamas harv juhus, kus prantsuse vasakäärmuslased püüavad mestis olla nii vabariiklaste kui ka paremäärmuslastega. Kui õhkõrn on lootus sedasi kuhugi jõuda, ilmestab asjaolu, et Viienda Vabariigi jooksul on valitsust umbusaldatud vaid korra, 1962. aastal Georges Pompidou puhul.

Mõlema riigi valitsused on leidnud viisi lohisevaid protseduure vältida – Eestis seoti eelnõu usaldushääletusega ning Prantsusmaal anti rahvusassamblee liikmetele enne pensionikomisjonis toimuvat esimest lugemist vaid neli päeva eelnõuga tutvumiseks. Kuna valitsuspartei En Marche rahvusassamblee absoluutne enamus seisab küsimuse osas hapralt koos, on Macron lubanud rakukestele hüvesid.

Hoolimata pensionireformide komplitseeritud sisust on tänu õnnestunud PR-kampaaniatele valitsuste põhisõnumid ringlusse läinud. Prantsuse valitsuse üks kommunikatsiooninippe on tuhandeleheküljelise mõjuanalüüsi avaldamine. See on harukordne, kui nii detailne ja lohisev dokument saab märkimisväärselt palju meediakajastust.5 Mitut analüüsis peituvat prognoosi tõlgendati kui sõltumatut eksperdihinnangut, olgugi et valitsus oli mõjuanalüüsi avaldanud oma nime all. Prantsuse president on rõhutanud, et reform on eelkõige vastuseks ühiskonnas valitsevale ebavõrdsusele.

Sellise narratiivi on üle võtnud ka Eesti kolmikliit. Eesti valitsuse peamisteks sõnumiteks on olnud õiglusele vihjav „kelleltki ei võeta ära õigust olla teises sambas edasi“ ja ühiskonna eliiti sildistav-süüdistav „keskpankurid esinevad opositsiooni ja kommertspankade lobistidena“.6 Siinmail on arutelu pidepunktiks Eesti Panga ja õiguskantsleri analüüsid, kus on välja toodud eelnõu probleemsed kohad. Peale selle, et riigi­eelarve suureneb vaid ajutiselt tänu pensionifondist välja võetud raha kulutamisele ning sellest korjatud maksudele, saavad kõige väetimad oma rahamuredele leevendust vaid korraks. Eesti Pank toonitab oma mõjuanalüüsis, et „kõige tõenäolisemalt lõpetavad teise pensionisamba sissemaksete tegemise ja kulutavad oma säästud ära need inimesed, kellel on suured likviidsus- ja krediidipiirangud ja vähe muid sääste“.

Prantsuse pensionireformi ellu­viimise taga tundub olevat sealse riigipea kalkulatsioon, mille põhjal ei ole 2022. aasta presidendivalimistel vasakpoolsete hulgast talle kerkimas ühtegi konkurenti, kuid käesoleva ulatusliku reformiga pälvib ta mõõdukate parempoolsete poolehoiu. Siit ka kunagise vabariiklase, peaminister Philippe’i esilepääs. Macroni aritmeetika ütleb veel, et kui vasakpoolsed ongi pensionireformi tõttu vihased, siis teises ringis hääletavad nad igal juhul paremäärmusliku kandidaadi – olgu selleks Marine Le Pen või keegi muu – vastu.

Tugeva kodanikuühiskonna mõju

Kui parteide ja ajakirjanduse roll on kahes riigis võrreldav, siis hoopis teine on ametiühingute ja kodanikuühiskonna panus. Meil on kohe ette näidata kaks mannetult päädinud ettevõtmist. Usaldushääletusega samal päeval toimus meeleavaldus pensionisüsteemi muutmise vastu, kus oli kohal nii vähe osavõtjaid, et naerusuised opositsioonipoliitikud paistsid kohe rahva seest välja. Selgelt sõnastatud ning põhistatud rahva­algatus, mis nõuab vastutustundlikku pensionireformi, ei ole mitme kuuga isegi tuhandet häält kokku saanud, et võimaldada selle saatmine riigikogusse.

Olgugi et prantslased jätavad mulje, nagu kuuluks igaüks seal mõnda ametiühingusse, on tegelikkuses see määr tööliskonnas vaid 8% ning vahe Soome 74%-ga on mäekõrgune.7 Sellegipoolest on ametiühingud mõjukad ning pea igal suuremal meeleavaldusel esindatud või lausa kõneisiku rollis.

XIX sajandi lõpus viis proletariaadi eest seisnud Prantsuse Sotsialistlik Partei üldstreigi rakendamise mõtte ametiühinguteni ning selle kontseptsiooni rakendamise kallal töötas eraldi üldstreigi komitee. Kokku 26 valitsuses minister olnud Aristide Briand, kellele komitee omistas üldstreigi kontseptsiooni isaduse, väitis 1899. aastal Sotsialistliku Partei kongressil,8 et on vastu tavalise streigi mõttele, kuna seda korraldades jäävad üksikud töölisgrupid kiiresti üksinda. Eri ideoloogiate ning nõudmistega ametiühingud on tõusude ja mõõnadega löögirusikaid ühendanud, võttes aluseks kuuluvuse ühte sotsiaalsesse klassi. Ent kuna prantsuse vasakpoolsed on praeguseks jõudnud sajandi suurima killustatuseni, ei ole ükski partei selle pealt kasu lõiganud.

Ajal, mil praegune riigipea oli veel Manuel Vallsi valitsuse majandusminister ning viis läbi tööreformi, millega muu hulgas piiritleti eri töökohtadel maksimaalselt ette nähtud töötundide arv, olid meeleavalduste keskmes eelkõige üliõpilasühingud, kommunistlikud ametiühingud ning organiseerumata noored. Nüüd on aga solidaarsust ilmutanud ametiühingud, kes ühendavad ühiskonna eri osi ooperiteatri tantsijatest advokaatideni ja õpetajatest tuletõrjujateni. Ent kõige nähtavamal on olnud raudteetöölised ja Pariisi metroo töötajad.

Nende koordineeritud tegevuse, täpsemalt, töö mittetegemise, tõttu on paljud prantslased pidanud oma elukorraldust muutma, kahjudest ettevõtjatele ning streikijate saamata palgarahast rääkimata.9 Nii nagu vaibus viimane üldstreik 1968. aastal, kui kommunistlike ametiühingute PCF-CGT tandem leppis Pompidou valitsusega palgatõusus kokku, on ka sel korral ametiühingute ühised pingutused hääbumas ning nende omavahelised erimeelsused – eelkõige vähemradikaalsete ametiühingute, nagu CFDT, kompromissivalmidus – on kallutanud kaalukausi võimupositsiooni poole.

Reformist puudutatud gruppide meeleavaldusi on saatnud ühiskonna heakskiit, hoolimata ebamugavustest, mida teenusepakkujate puudumine riigi masinavärgile põhjustab. Samuti valitseb konsensus jätta eripensionid alles ametitele, mida ei ole võimalik vananedes pidada ning kus tööl esineb raskendavaid tingimusi, nt öövahetused, kõrge müratase. Ametiühingute eesmärk on kaitsta eelisõigusi, mis on mitme sajandi vältel poliitiliste ja eetiliste võitluste tulemusel endale päritud. Nende silmis seisavad vastakuti konservatiivne inimlikkus ning progressiivne ebainimlikkus.

Eestis on suurema osa diskussiooni ajast ametiühingud olnud eemal ning nende seisukoht praeguse reformi suhtes jääb väljastpoolt vaatlejale ambivalentseks. Üks põhjustest on kindlasti pensionireformi eelnõu tehniline suunitlus, mis otseselt tööliste sihtrühma ei puuduta. Osakute kasutamist ja väljamaksete korda kirjeldav tekst ei mõjuta ka emotsionaalsete loosungite teket. Meie Ametiühingute Keskliit ei ole ühiskonnas omandanud sellist rolli, mis tal oli 1934. aastal majanduse elustamise arutelus, kus kehtestati end suurtöösturite, pankurite ja ajakirjanike vahel.10 Tollal oli keskliidu üks eesmärke võidelda kapitali väljavoolu vastu ning pakuti lahendusi, kuidas viljakalt kodumaale investeerida.

Eestis on streigiõigus piiratud õigus, paljudel ametikohtadel ei saa töötajad endale streikimist lubada (hiljuti tekitasid ametiühingutes pahameelt ketiapteegid, kes streigiõigusele vilistasid).11 Kui Prantsusmaal keelab põhiseadus parlamendil streigiõiguse piiramise, siis Eestis on riigikogul vahendid streikide takistamiseks olemas. Ühiskonnagrupp, keda uus süsteem enim mõjutab, on noored. Kuigi ülemaailmsete tendentsidega on suudetud haakuda ning keskkonnateemadel meelt avaldada, on noorte kaasarääkimine poliitdebattides harv nähtus. Eestlaste pensionireformi toetus võib tingitud olla ka vähesest riskikartlikkusest, mille puhul on prantslased meist pelglikumad.12

Kõrvakiil rahulolematutele

Riigiti on pöördvõrdeline ka suhtumine pankadesse. Eestis on just pensionireformi toetav osa ühiskonnast pankade ja finantsasutuste suhtes kriitiline, samal ajal kui Prantsusmaal on selleks pensionireformi vastu olev ühiskonna segment. Värvikaks näiteks on USA fondivalitseja BlackRocki mõju kasv ning üleüldine USA-vastasus Prantsusmaal. Pariisis tungiti hiljuti BlackRocki kontorisse, meeleavaldajate hulgas oli ka kunagine vasakäärmuslaste presidendikandidaat Olivier Besancenot. Levivad vandenõuteooriad Macroni sidemetest selle firmaga. Eestis on usaldus BlackRocki vastu kaljukindel: kõik pensionihaldurid investeerivad sinna suurema osa indeksfondide kaudu, osa ligi sajaprotsendiliselt. Eestis puudub ka valjuhäälne vasak­äärmuslik kapitalismivastane rinne, kes tooks niisugused teemad arutelusse.

2019. aasta sügiseks olid Prantsusmaad vaevanud terve aasta kestnud kollavestide meeleavaldused, mis oma intensiivsusega hoidsid prantslased poliitiliselt aktiivsena, võimul olevad poliitikud käisid kikivarvul ning hävitati miljonite eurode väärtuses linnataristut, sajad inimesed sandistusid. Meeleavaldajate peamiseks sooviks olnud rahva­algatuse sätestamine suruti maha. Kuna pensionireformi vastaseid meeleavaldusi korraldavad ja juhivad peamiselt ametiühingud (kollaveste juhib „rahvas“), siis suudeti kaua ära hoida asjatu rüüstamine ja vastasseis politseiga.

Ent kollavestide protestide käigus kustutamata jäänud lõke lahvatas pärast tugevamaid tuuleiile uuesti ning protestijate vastane politseivägivald võttis järsu pöörde. Seda eelkõige üksikjuhtumite toel, kus politseinikud ei suutnud hoida külma närvi ja ilmutasid moraalitust. Miljonites prantslastes tekitavad pahameelt videod, kus üks politseinik paneb naissoost meeleavaldajale jala taha ja teine peksab teadvuseta maaslamajat. Videoid seostatakse tihtipeale otseselt Macroni isikuga.

Kui sotsioloog Pierre Bourdieu rääkis 1995. aasta meeleavalduste ajal tsivilisatsioonide kokkupõrkest, siis ka seekord on kujutlused, milline peaks olema sotsiaalne õiglus Prantsusmaal, vägagi erinevad. Võimukandjad ning pisike osa prantslastest arvab, et kasutusele tuleb võtta läänemaailma mudel ning kõiki tuleb kohelda võrdsetel alustel. Teised, palju valjemad ja avaliku arvamuse enamus (61% soovib reformi täielikku tagasi­võtmist) usub, et praegune süsteem esindabki vabariiklikku õiglust, kus pensioni arvutades võetakse kaalumisele vaev, mis teatud ametitega kaasneb.

Kuigi Prantsusmaal jaanuari lõpus avaldatud pensionireformi mõjuanalüüsist võib välja lugeda, et eelnõu kaitseb kõige nõrgemaid, siis kõik osutab sellele, et üldrežiimile üle minnes kannatavad nemad kõige rohkem. Ent kui Prantsuse valitsusele on reformi pea­eesmärk leida tasakaal vananeva ühiskonna ja riigi säästliku rahakoti vahel, siis Eesti valitsuse plaan on olnud maha lõhkuda kahjumlik paigas olev kord ning tekitada konkurentsi ja suurema valikuvabaduse abil tootlikum pensionisüsteem. Siinse vananeva ja väheneva sündimusega ühiskonna probleemidega tegeletakse teises kohas ja teisel ajal.

Kuigi mõlema reformi puhul on eelnõuga kiirustatud ning plaanitud muudatustest tuleb mõndagi välja koukida, siis ühiskonna surve on see, mis suure tõenäosusega kukutab läbi Prantsuse valitsuse plaani tõsta pensioniiga ning luua universaalne pensionisüsteem. Filosoof Regis Debray poolt XXI sajandi „stendhalilikult individualistlikuks“ ühiskonnaks ristitud Prantsusmaa keeldub maailmamajanduse suundumusega kaasa minemast ning püüab iga hinna eest kaitsta oma heldet pensionisüsteemi. Eesti puhul on just vastupidi: avalikkuse surve puudumine aitab valitsusel oma eesmärgid ellu viia. Tunded on vastandlikud, kuna erinevalt Prantsusmaast ei üritata siinmail poliitika käiku füüsilise jõuga suunata või tõkestada, kuid teisalt annab ühiskonna leige huvi pensionireformi vastu võimukandjatele vaba tee oma tahte teostamiseks.

1 Eurostat 2017.

2 https://www.lemonde.fr/idees/article/2020/01/17/reforme-des-retraites-l-idee-de-reduire-les-depenses-est-une-obsession_6026220_3232.html Le détournement de la réforme des retraites par la droite fait que le niveau de défiance a atteint 100 %, 17. I 2020, Le Monde.

3 https://www.monde-diplomatique.fr/2010/09/A/19674, Assaut sur les retraites, september 2010, Le Monde Diplomatique.

4 https://www.monde-diplomatique.fr/carnet/2020-01-15-La-liberte-reduite-au-portefeuille La liberté reduite au portefeuille, 15. I 2020, Le Monde Diplomatique.

5 https://reforme-retraite.gouv.fr/IMG/pdf/etude_d_impact_-_24_janvier_2020.pdf Prantsuse valitsuse koostatud pensionireformi mõjuanalüüs, 24. I 2020.

6 https://www.valitsus.ee/et/uudised/vabariigi-valitsuse-pressikonverentsi-stenogramm-3-oktoober-2019 Vabariigi valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 3. X 2019.

7 https://www.worker-participation.eu/National-Industrial-Relations/Across-Europe/Trade-Unions2 Statistika tööliste ametiühingutesse kuulumise kohta. ETUI, 2017.

8 Aristide Briand, La grève générale et la révolution. 1932.

9 https://www.lemonde.fr/economie/article/2020/01/13/sncf-4-3-le-taux-de-grevistes-tombe-a-son-plus-bas_6025702_3234.html

10 Tööliste hääl, 23. november 1934.

11 https://www.eakl.ee/ametiuhingujuht-tootajate-oigusi-ahistavad-streigipiirangud-on-muutunud-absurdiks; Eesti Ametiühingute Keskliidu juhi kriitikanool streigipiirangute suunal.

12 https://www.err.ee/998616/eesti-pangal-valmis-pensionireformi-mojuanaluusi-taisversioon Eesti Panga pensionireformi mõjuanalüüs.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht