Pentti Linkola vastuoluline ellujäämisretsept

Linkola tunneb hästi loodust, kuid vististi mitte inimest. Tema konstrueeritud ühiskond on keeldude ja käskude kasvulava, kus kultuur on teisejärguline.

RIHO PARAMONOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Ellujäämise küsimus. Linkola programm“ on äratuskirjandus, jõhker, ent aus ja vajalik käsitlus, mida inimene peab tegema, et heastada oma koletud kuritööd looduse ees ja jääda ka ise ellu. Linkola arvates tuleb loobuda peaaegu kõigest, mis annab sisu elule, millega oleme harjunud.

Mõni sõna Linkola programmi taustast. 1986. aastal pani autor kirja tegevusjuhise, mille järgimisel saanuks teha lõpu moderniseerumisega kaasnenud eluvaenulikule, juba lähiajal äärmiselt drastilisi tagajärgi andvale olukorrale, mida ta nimetab enesetapuühiskonnaks. Linkola vigade parandus nägi ette seljapööramise tarbimisühiskonnale ja naasmise arhailise, loodust austava elukorralduse juurde. Ta näitas punkthaaval, milline peab see teekond olema. Radikaalne programm tekitas Soomes omajagu segadust, isegi rohelistel oli seda raske alla neelata. Terava kriitika kõrval esines seisukohti, mis toetasid autorit vähemalt osaliselt (sh Georg von Wrighti sulest). Nüüdseks on kujunenud Linkola kirjatööst keskkonnahoiu tüvitekst.

Programm on muidugi oma aja nägu, aga selle kirjapanekust möödunud üle 35 aasta jooksul on vahest enamik Linkola kaardistatud hädadest süvenenud. Seetõttu võiks arvata, et kõnealuse kirjatükiga on kui mitte kergem, siis vähemalt endiselt võimalik kuidagiviisi suhestuda. Ent võib vabalt olla ka vastupidi – metsikut võõristust tekitab see igal juhul. Ei kujuta ettegi, kuidas loevad seesugust autoritaarset teksti need, kes sõdivad maski, vaktsineerimise ja kõige muu vastu, mis näib vähegi ähvardavat nende vabadusi ja õigusi.

Minu meelest ei ole Linkola nõrkus radikaalsus, vaid totaalsus. Selle asemel et võtta üks nurk ja hakata sealt edasi liikuma, astub ta korraga ja hästi kiiresti kõikides suundades. Ja kukub ninali. Kui otsustada Linkola koha üle kultuuriloos ainult kõnealuse raamatu põhjal, on väga raske öelda, milline see on (tolle õblukese teksti mõju ei piirdu ju sugugi ainult keskkonnakaitsega). Teadusest seisab programm sama kaugel kui Peipsi Võrtsjärvest, aga ses puudub ka sügav ja sädelev filosoofiline mõõde. Sama käib kirjandusliku kvaliteedi kohta. See pole lihtsalt vajalik olnud, sest Linkolat ei huvita vahendid ja detailid, vaid üksnes eesmärk. Taban end mõttelt, et Linkola tunneb hästi loodust, kuid vististi mitte inimest. Tema konstrueeritud ühiskond on keeldude ja käskude kasvulava, kus kultuur on teisejärguline. Meie aeg on rikas tehnoteaduslikest utoopiatest. Linkola ühiskond on samuti utoopia, aga lähtub modernsuseelsest aegruumist.

Nafta ja majandus

Raamatu juhatab sisse Kaupo Vipi majanduskasvuteemaline, Linkola teosele teoreetilist raami pakkuv tekst, mis on neile, kes pole Vipi raamatuid lugenud, ehk isegi huvitavam kui Linkola visandatu. Vipp teeb julgeid järeldusi, aga teadusliku täpsust taga ajades tekitab mõnigi väide küsimusi. Näiteks on talle oluline peatuda pikemalt tuntud USA geoloogi Marion K Hubberti teoorial (1956), mille kohaselt ei alga majandusprobleemid mitte siis, kui nafta hakkab lõppema, vaid siis, kui naftatootmine jõuab tippu. Hubbert arvas, et USAs saabub tipp 1971. ja maailmas 2006. aastal. Vipp ütleb, et nii läkski. Aga siiski mitte: vahepeal on tehnoloogia abil leitud uusi naftareservuaare ja -välju, samuti on võimalik naftat sügavamalt kätte saada. Kui vaadata Worldometeri kodulehelt teadaolevate naftareservide graafikut, on näha, et aastatel 2008–2017 pole arvestatavat langust olnud. Vastupidi, kümnendivahetuse paiku suurenesid reservid märgatavalt.1 Hubbert arutles õigesti, aga toona puudus võimalus võtta arvesse raskesti kättesaadavaid naftavarusid (naftaliiv, kildanafta jne). Neist asjaoludest tulenevalt näib tema naftatipu teooria olevat kaotanud teadusliku aktuaalsuse.

Meie aeg on rikas tehnoteaduslikest utoopiatest. Pentti Linkola ühiskond on samuti utoopia, aga lähtub modernsuseelsest aegruumist.

Helge Heinonen / Flickr

Hubberti teooriale tuginedes väidab Vipp, et reaalteaduste metoodika abil on võimalik prognoosida majanduslikke ja sotsiaalseid olusid. Mis metoodika see on? Kuna igas puuraugus, maardlas ja tektoonilises regioonis kehtivad samad seaduspärad, mille järgi nafta tootmismaht ajaühikus esmalt suureneb, saavutab maksimumi ja hakkab siis vähenema, peavad samad põhimõtted kehtima kogu planeedi kohta (lk 11-12). Seepärast on Vipil võimalik järeldada: „Planeet tervikuna jõudis nafta tipuplatoole 2005. aastal [Vipi rõhutus] (vaid aasta enne Hubberti prognoosi) ja juba kolm aastat hiljem sukeldus maailm globaalsesse rahanduskriisi, mis kestab siiani“ (lk 13).

Minu meelest on selline järeldus meelevaldne ja kahtlen, kas on võimalik sedavõrd keerulist kooslust nagu ühiskond paika panna, tuginedes peaasjalikult ühele väärtusele ehk energeetikale, täpsemalt naftavarudele ja naftatarbimisele. Kas ei näita ka asjaolu, et arenenud ühiskond lääneriikides ei ole ikka veel kokku kukkunud, kui ekslik on toetada analüüs ühele tugitalale? Kriisid tulevad ja lähevad, inimene elab edasi. Kultuurimorfoloogiline lähenemine on ahvatlev, aga inimühiskond on avatud mitmesugustele mõjudele ja on selge, et entroopia kasvu tingimustes jõuab iga ühiskond ühel hetkel mingisse otsustavasse murde- või bifurkatsioonipunkti. Seda, mis asjaolud täpsemalt niisuguse arenguni viivad, ei tea keegi. Ja neist punktidest välja kasvavaid võimalikkusi on palju, needki ennustamatud. Linkola ja tema mõttekaaslased räägivad loodusest kui kaitsetust ohvrist, aga ka looduse agentsus võib avalduda piirsituatsioonis ootamatul kombel või vormis. Nüüd oleme näinud, et üks ootamatu tervishoiukriis võib olla suurem pähkel pureda, kui on seda olnud energiakriisid.

Vipp lõpetab oma analüüsi tõdemusega, et pidurdus pidanuks algama juba XIX sajandil, kuid kahjuks ei leidunud toona inimesi, kes oleksid andnud inimkonnale kätte suuna, või neid lihtsalt ei märgatud või sildistati viimsepäevakuulutajateks. See on tema puhul järsk hüpe, sest eespool on ta rõhutanud, et tsivilisatsioonide teke ja areng põhineb iseorganiseeruvate adaptiivsete põimsüsteemide arenguloogikal, jäme ots on loodusseaduste käes ja inimese osa on täiesti teisejärguline. Küllap sõltub inimesestki üht-teist, aga vist eriti meie ajal mitte kunagi ainult ühest inimesest, olgu tema nimi Linkola, Musk või Thunberg. Ja hea ongi.

Kuidas päästa maailm?

Järgmises peatükis selgitab tõlkija Priit Kalev Parts, mida tõi Linkola programm endaga kaasa 1980. aastate Soomes. Põgusalt on juttu Soome rohelise erakonna tekkest, rohepoliitikust, hilisema sotsiaalministri Osmo Soininvaara suhtlusest Linkolaga jms. Minu meelest on peatükk siiski liialt skemaatiline: Linkola ja roheliste seosed avanevad vaid osaliselt ja ka programmi tagajärgedele ei paista küllaldaselt valgust.

Programmi enda kohta pole palju öelda. Linkola kirjutab: „on põhjust rõhutada, et nii nagu ökofilosoofide arusaamad on tähtsaim, mis XX sajandil kirjutatud, nii on ka see programm poliitiliste programmide ja eluviisi­juhendite argitasemel võrreldamatult märkimisväärsem kõigest, mis sel alal kirjutatud“ (lk 35). Paraku ei suuda programmi teostus astuda ühte sammu autori enesekindlusega. Linkola võtab läbi kõik olulisemad ühiskonnasfäärid, pöörates tähelepanu muuseas nt seadusandlusele, tööstusele ja kaubandusele, ehitustegevusele, liiklusele, teabelevile, usunditele ja turvalisusele, aga on vähe teemasid, mille käsitlemisel pole ta hakkama saanud selle raamatu mõõtkavas 1-2 leheküljega. See aga tähendab, et käsitlus on äärmuseni üldistav ja lihtsustav – kõigele valatakse samast allikast ja sama mõõduga.

Kuna Linkola ideaal-Soome on täielikult häälestatud ühele suurele eesmärgile, milleks on loodusrikkuse taastamine, ei saa ta mööda rangetest normidest, keeldudest-käskudest, mis matavad indiviidi enesetunnetuse ja valikuvabaduse sügavale enda alla. Linkola riik ei teeni inimesi, aga ei saa ka öelda, et inimesed on riigi jaoks. Kõige parem on, kui inimesi pole üldse või kui neid on hästi vähe. „Suurim kõigist mõeldavatest ja öeldavatest totrustest on usk inimesesse,“ tõdes Linkola veel aastal 1999 (lk 118).

Linkola ühiskonnas justkui ei olegi indiviidil oma pärisosa. Hea kodanik teeb ausat kehalist tööd, tarbib vähe, mõtleb vähe ja allub tingimusteta ideoloogilisele identiteediloomele, mida kultiveerivad sisuliselt kõik ühiskonna struktuurid, alates perekonnast ja lõpetades kultuuriga. Ka sünd on allutatud ühiskonna vajadustele, sest „Lapse sünnitamine on kõigist inimese toiminguist kõige vähem üksikisiku asi ja kõige enam ühiskonna ja inimkonna asi“ (lk 52). Milline rõõm on siis inimese päralt? Metsad on täis marju ja jõed kalu. Õhtuti saab raadiot kuulata ja sugupuud uurida. Kõrgelt haritud inimesi ega ka vägevat kultuuri kestlik ühiskond ei vaja.

Nagu on juba aru saada, puuduvad Linkolal pehmed vahendid sootuks. Otsustava tegudeinimesena käärib ta käised üles ja pihustab ebavajaliku põrmuks. Suured ühiskondlikud hooned, lennuväljad ja enamik teedest lammutatakse või muudetakse ladudeks vms. Selles maailmas puuduvad internet, mood, eraautod, uued teed jms. Tähtsad on hoopis põdrad ja hobused, kellega tehakse tööd ja liigutakse, puud, mis on oma juurtega metsa ökosüsteemis kõige aluseks, kalad, mida saab õnge või mõrraga toiduks püüda ja vitamiinirikkad jõhvikad, mis on edukalt külmutatavad talviseks tarbimiseks. Mõistagi on Linkola autonoomne Soome vajalikul määral isoleeritud välismaailmast. Parimal juhul järgib maailm Soome eeskuju.

Ted Kaczynski ja tehnoloogia

Linkola programmist võrsub pikk rida kiuslikke küsimusi. Näiteks, kuidas suhtuda rahvustesse? Kas ka nende rohkuses võiks olla midagi väärtuslikku? Hiina on Linkola silmis heas kirjas, sest see vanim kultuurmaa pakub eeskuju sündimuse kontrolli all hoidmise poolest. Sellest hoolimata on hiinlasi ikkagi tohutult palju, soomlasi palju vähem ja karjalasi veel vähem. Kas viimased ei vääriks juba oma vähesuse tõttu siiski mingit erikohtlemist? Selles laadis küsimusi tuleb Linkolale paratamatult esitada, sest mingil määral hindab temagi kirevust, mis viib omakorda uute probleemideni, sest tekib vajadus teha erandeid. Näiteks on õigel määral vaja ka lasterikkaid peresid ja suuri talusid. Aga kes ja milliste põhimõtete alusel otsustab, kellele rakenduvad privileegid? Ühiskondliku õigluse ja moraali temaatika leiab Linkola programmis nii nappi käsitlemist, et tekib kahtlus, kas seda üldse olemas on. Pole põhjust kahelda, et Linkolal on avar pilk ja teadmisi, kuid prillid, mille läbi maailm sellele pilgule avaneb, on toonitud.

Üllatavalt vähe käsitleb Linkola tehnoloogiaküsimust. Asi on ilmselt siiski rohkem lugejas kui Linkolas, sest kui mõtlen temale, mõtlen miskipärast kohe ka Ted Kaczynskile. Kaczynski maailm nii ideelises kui ka praktilises mõttes on (või õigemini oli) mitmes mõttes Linkola omaga sarnane, kuid tema ideestiku peamine märksõna on nimelt „tehnoloogiavastasus“. Oma 1995. aastal ilmunud manifestis „Tööstusühiskond ja selle tulevik“ on ta käsitlenud teemat vägagi nüansseeritult, põhjalikult ja asjakohaselt, mistõttu sel on kindel koht tehnoloogiafilosoofia kaanonis.2 Ja see tekst ongi Linkola omast palju etem.

Kõrvalepõikena on põnev mõelda, et Kaczynski saatis Linkolale 2014. aastal kirja, mis jäi mitte ainult vastuseta, vaid ka avamata, sest Linkola põlgas sügavalt Ameerikat ja inglise keelt. Kahe mõtleja kirjavahetus võinuks olla komplementaarne ja rikastada mõlemat. Linkolale on osa asju enesestmõistetavad ja seetõttu ei kuluta ta neile isegi mitte sõnu. Enesestmõistetav on ka see, et tehnoloogia on kurjast ja see tuleks minimeerida, aga Linkola vist ka alahindas tehnikat. Muu hulgas oli ta veendunud, et inimesed ei hakka kunagi lugema ekraanilt, vaid prindivad kõik välja (lk 88). On läinud pigem vastupidi, kuid kas see on looduse seisukohalt kasulikum – sõltub vaatenurgast, aga pigemini ei.

Tea ja tee

Loodan, et neist ridadest ei jää kõlama mõte, et Linkola lugemisest võiks hoiduda. Seda mitte. Tema programmi suurim tähtsus seisnebki rohmakas, aga ka avatud või lahtises laadis, millega mitte ei juhita, vaid tõmmatakse tähelepanu vajadusele tegeleda keskkonnaküsimuste ja liikide õigustega. Mitte siis, kui muud probleemid on lahendatud, vaid kohe, igal võimalusel, tõsiselt, pühendunult, ennastsalgavalt. Sest tõepoolest, lõpuks on see ikkagi kõige suurem teema, millest sõltub inimliigi püsimajäämine. Pehmete sõnadega sellist efekti ei saavuta.

Keda loodusteema üldse ei huvita, võib Linkolat lugeda ka kui ajalooallikat. Sellisel juhul on see sissevaade ühte ärksasse ja võitluslikku vaimu 1980. aastatel ja hiljem, sest viimane peatükk annab aimu Linkola vaadetest 1999. aastal. Tekkinud pildi põhjal on hea revideerida omaenda arusaamu ja mõelda, kuidas panustada kestlikku ühiskonda. Veel üks mõte: Linkola käsituses ei ole looduskaitse loodusele suunatud tegevus, vaid looduse puutumata jätmine. Seda põhimõtet võiks praegu rohkem arvesse võtta ka Eestis, kus peaaegu kõike, mis on metsik, üritatakse kultiveerida, tsiviliseerida, ühtlustada, inimesele meeldivaks muuta jne.3

Kuigi jagan Linkola vaateid keskkonnale, loodusele ja paljule muule ning arvan, et teatud piirist on vaja positiivseks muutuseks tõsist pingutust ja ohvrivalmidust, ei tahaks vist minagi elada tema maailmas. See on utoopia, mis kasvab üle düstoopiaks, ent kõikides düstoopiates, aga küllap ka utoopiates, peitub alati mingi häiriv düstoonia. Need on alati natuke ohtlikud. Linkola programm tõotab head loodusele, kuid kadu sellele, mis on teinud meid meie viletsuses suureks – humanismist võrsunud isikulisele kultuurile. Samas jällegi: kultuurist sõltub, mis me oleme, kuid sellest, millest räägib Linkola, kas üldse oleme.

Lõpetuseks veel: raamatu üks parimaid osi on Torm Partsi illustratsioonid. Silmitsesin neid huviga ja leidsin, et harva vastavad pildid nii hästi raamatu vaimule, seejuures seda toredalt täiendades.

1 History of World’s Proven Oil Reserves. https://www.worldometers.info/oil/

2 The Unabomber Trial: The Manifesto. https://www.washingtonpost.com/wp-srv/national/longterm/unabomber/manifesto.text.htm

3 Vt nt Park pealinna paepealsel. – Sirp 14. I 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht