Pigista vähemalt üks silm kinni, kui täiust tahad näha

LAURI LAANISTO

Isegi esteetilis-vormilised hinnangud kõrvale jättes tekib küsimus, kas Roslingite raamat üldse erineb me raamatulette täitvast tekstuaalsest soolapuhumisest.

Roslingite raamat lõi pärast eelmisel aastal ilmumist tublisti laineid, sest selle lugemisest saadud silmi avavast kogemusest andsid häälekalt teada Bill Gates1 ja teisedki selle ilma mõjukad. Nii nagu globaalsel tasandil, nii ka lokaalsel – näiteks Mihkel Kunnus oli raamatut kätte võttes skeptiline. Ta kahtlustas, et äkki kaubastatakse sellega leina, kuna raamat ilmus suuremalt jaolt postuumselt (juhtautor Hans Rosling suri 2017. aastal) ja ka alapealkiri tundus väga naiivne. Kuid lugemise järel korrigeeris põhjalikult oma arvamust ja nimetas raamatut lõpuks ülimalt tervistavaks teoseks, mida võiksid lugeda võimalikult paljud inimesed.2

Millest siis Roslingid kirjutavad? Sellest, et inimese vastupandamatu tung maailma rikkaks ja vaeseks, omaks ja võõraks, heaks ja kurjaks ja muul viisil (enamasti) binaarseks jaotada loob meile eksliku pildi sellest, mis maailmas toimub. Sellel tungil on omajagu vorme ning raamatu üheteistkümnest peatükist kümnes kirjeldataksegi instinkte, mis seda tungi esile kutsuvad. Leheküljel 243 on need kümme instinkti kõik ka kokku võetud. Iga vääriti tõlgendamisele viiv instinkt on kirjeldatud väikese joonise ja sinna juurde käiva deviisiga, mille abil eksiteelt tagasi õigele pöörata. Näiteks üldistamisinstinkti puhul tuleks kahelda kategooriates, mille põhjal üldistusi tehakse; süüinstinkti vastu aitab aga näpuga näitamisest hoidumine. Raamat püüab veenda lugejat vaatama maailma realistlikult, faktidele tuginedes, sest see aitab paremini maailmast aru saada, leevendab hirme ja tekitab ka empaatiat võõra suhtes. See aitab inimestel paremini enda ja teistega toime tulla (lk 21-22).

Kõik eelkirjeldatu on väga tore. Raamatu pealisülesanne – soov mudida inimeste maailmapilti ja ka -tunnetust faktipõhisuse suunas – on igati kiiduväärne ja sellist maailmakäsitust peaks ka maast-madalast kultiveerima. Inimkonna arusaam üleilmsetest asjadest on ikka olnud nadi, selles pole küsimustki. Eri kohtades ja aegadel on selle põhjuseks olnud nii liiga vähene informatsioon, liigne enesekesksus, propagandistlikud mõjutusvahendid ja nende faktorite kõikvõimalikud kombinatsioonid ja interaktsioonid. Nüüdsel ajal domineerib vaimupimeduse loomises pigem info üleküllus, mida poliitikud ja arvamusliidrid püüavad pulkadeks lahti võtta. Selle tagajärjel ei teki üldjuhul muud kui ülelihtsutatud polaarsus – on hea ja on kuri ning nende vahel haigutab kuristik. „Faktitäius“ püüab näidata, et seda kuristikku ei ole üldse olemas, kuna riigid (andmed on raamatus esitatud peaasjalikult riikide kaupa) on paigutatud mis tahes uuritavate faktorite telgedele ühtlaselt üksteise järel ritta.

Aga. „Kümme põhjust, miks meie arusaam maailmast on moonutatud“; „andmed on teraapia“; „milline maailm tegelikult on“; „õige arvamus, selle asemel, et edasi mullis elada“; „see [raamat] paneb teid tundma positiivsemalt, stressivabamalt, lootusrikkamalt“ – loetelu sedasorti väljenduslaadist võib pikalt jätkata. Need näited pärinevad üksnes „Sissejuhatuse“ lõpuosast. Midagi sellist lugedes tekib kohe õigustatud küsimus – mida paganat ma just lugesin?! Kõik kokku kõlab see nagu sisuturunduslugu mõnest kergeusklikele määratud portaalist, kus mahitatakse valgendajat seespidiselt tarbima, olgu siis hädaks lahutus, luumurd või paeluss – raamatus on ikka omajagu paduesoteerikale omast keelekasutust. Alapealkirja provokatiivne naiivsus on paras lapsemäng võrreldes esimese mõnekümne leheküljega, kus väga tugevasti domineerib eneseabiõpikutele omane väljenduslaad. Tagatipuks pakatab tekst pöörasest reipusest ja optimismist kogu raamatu ulatuses.

Küllap on inimesi, kellele sedasorti hakkajalik padupositivism istub, aga mina nende sekka ei kuulu. Ent isegi kui esteetilis-vormilised hinnangud kõrvale jätta, kippus minu skepsis raamatut lugedes ikka pigem süvenema kui lahtuma ja tekkis küsimus, kas see raamat üldse erineb tavapärasest tekstuaalsest soolapuhumisest, mida meie raamatupoodide letid täis on. Kui ikka lubatakse, et „andmed on siin esitatud nõnda, nagu te neid veel kunagi näinud ei ole“ (lk 21) ja seletuse asemel öeldaksegi, et „need andmed on teraapia“ ja „see on mõistmine kui vaimse rahu allikas“. Aga pärast selgub, et kõik andmed on esitatud kõige elementaarsemal ja tavapärasemal moel, nii et nendega võrreldes tunduvad isegi televisiooni valimisstuudiote graafikud keerulised ja erilised. Rääkimata kõigist suurematest ja väiksematest eksimustest, mis lugemist häirisid ja ammutatud info usaldusväärsust kahandasid. Aga neist artikli lõpus.

Head, halvad ja koledad tendentsid

Faktitäiuse“ igast peatükist selgub, et asjalood on maailmas hoopis paremad, kui me arvanud oleme. See tõdemus tundub väga poolik. Kui veidi esitatusse süveneda, ilmneb pea kõikide näidete puhul, et tegelikult on asjad samal ajal ka halvemad või ei too see paremaks osutumine kaasa eriti midagi paremat. Mõnikord on aga olemuselt negatiivseid suundumusi esitatud selle pähe, et asjad liiguvad ülesmäge. Ilmselgelt on esitatud andmed valitud selle põhjal, et raamatu sõnum oleks võimalikult optimistlik. Tundub, et autorid pole lähtunud teost kokku pannes alati ka ise realismi ja tasakaaluka faktipõhisuse printsiibist, vaid on püüdnud andmete „kirsinoppimise“ abil oma põhisõnumit tegelikkusest optimistlikumana näidata. Eks esitatavaid tulemusi tuleb ju ikka valida, ja valik on suur ja lai, kui püütakse kogu inimkonna elu ja olu kirjeldada. Ent väga raske on uskuda, et autorid ei teadnud, mis nad raamatust välja on jätnud. Mõned näited.

Lehekülgedel 62–65 on toodud 32 graafikut, kus näidatakse 16 „halva asja“ vähenemist ajateljel ja 16 „hea asja“ kasvamist ajateljel. Üks neist joonistest käib naftareostuse kohta, täpsemalt, tankeritelt lekkinud nafta hulga kohta viimase poole sajandi vältel. Tõepoolest – suurõnnetused naftatankeritega, mille tagajärjel voolab merre tuhandeid tonne naftat, on graafikul toodud andmete põhjal märgatavalt vähenenud. Eriti viimase kahekümne aasta jooksul, kui sedasorti õnnetused on suudetud peaaegu täielikult ära hoida. Igas graafikus on arvuliselt ära toodud kõige hullem aasta vastava indikaatori puhul. Naftareostuse joonisel oli kõige hullem aasta 1979, mil tankeritelt lekkis vette 636 000 tonni naftat. Siia kõrvale võiks aga panna 2010. aasta aprillis-mais toimunud Deep­water Horizoni naftapuurtorni õnnetuse, mille käigus voolas Kariibi merre ligikaudu viis miljonit barrelit ehk ligikaudu 700 000 tonni toornaftat.

Seega oli selle üksikjuhtumi puhul tegemist suurema naftareostusega kui naftaleketelt justkui kõige hullema aasta peale kokku. Deepwater Horizoni juhtum aga graafikus ei kajastu, kuna seal on arvestatud vaid laevadelt lekkinud naftat. 2010. aasta kohta leiame „Fakti­täiuse“ graafikust, et tol aastal lekkis naftat merre aasta peale kokku ligikaudu viis tuhat tonni. Ja üldse – praeguseks on juba vahest kõik aru saanud, et võrreldes toornafta lekkimisega on palju ulatuslikum probleem naftasaaduste, nii mikro- kui ka makroplasti, akumuleerumine veeökosüsteemides. Selle kohta „Faktitäiusest“ aga graafikut ei leia …

Võtame järgmiseks nälja. Kui 1970. aastal kannatas alatoitluse all 28% maailma elanikkonnast, siis 2015. aastal vaid 11%. 1970. aastal elas maailmas kokku 3,7 miljardit inimest. Neist 28% on enam-vähem täpselt miljard inimest. Üksteist protsenti 2015. aasta maailma elanikkonnast (7,4 miljardit) on aga 0,8 miljardit inimest. Nii et see arv on tõesti vähenenud ka absoluut­skaalal. Ent samal ajal on juba ligikaudu 40% maailmas elavatest täiskasvanutest praegu ülekaalulised.3 See on kokku peaaegu kaks miljardit inimest.4 Pool sajandit tagasi kannatas ületoitluse all kolm korda vähem inimesi. Näiteks 13% 1975. aastal, mil maailma elanikkond oli ligikaudu neli miljardit inimest – seega pool miljardit inimest olid ülekaalulised. Nii et kui võrrelda parajas toitumuses inimeste hulka maailmas praegu ja pool sajandit tagasi, siis mitteparajas toitumuses (on nad siis ala- või ülekaalu­lised) inimeste osakaal ei näita sugugi nii ilmselget langustrendi: 1,5 miljardit mitteparajas toitumuses inimest pool sajandit tagasi versus 2,8 miljardit mitteparajas toitumuses inimest praegu.

Osakaaluna 1975 ja 2015 aasta rahvaarvust on need näitajad vastavalt 37,5% ja 37,8%. Parajas toitumuses inimesi on proportsionaalselt sama palju – üks häda on lihtsalt asendunud teisega. Ülekaalulisus tekitab samamoodi ränki terviseprobleeme, kuigi tõsi on, et eriti väikelaste puhul on ületoitumuse tagajärjed oluliselt leebemad kui alatoitumuse puhul. Teisalt jälle on alatoitumust väga lihtne leevendada. See ei ole oma olemuselt keeruline probleem, mida ei saaks lahendada materiaalsete vahenditega (toit või raha, mille eest toitu hankida). See on keeruline asi lahendada süsteemi tasandil, aga mitte konkreetse inimese puhul, kes nälgib. Ülekaalulisus on aga sootuks keerulisem pähkel pureda. Seda nii süsteemi kui ka indiviidi tasandil. Raha, tervislikud toiduvalikud, fat­shaming, perearsti soovitused, abikaasa muretsemine, jõulukingiks saadud spordi­klubi aastakaart – see kõik ei pruugi mõjuda, ja inimene ei saa ikkagi oma hädadest priiks. Ükskõik kui faktiteadlik on tema maailmavaade …

Kolmanda näitena üks headest asjadest. Kui 1959. aastal oli maailmas 34 liiki, „mille olukorda hinnati ohustatuks“ (lähtutud on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punase raamatu andmetest), siis 2015. aastal oli neid liike juba 87 967. Mille poolest on see hea, et ohustatud liikide arv maailmas kerkib?! Isegi kui sisse arvestada suurenenud teadlikkus looduse ohustatuse kohta või asjaolu, et tänapäeval on loodusteadlastel ja -kaitsjatel palju parem ülevaade väga paljude liikide arvukuse kohta, on vaieldamatu tõsiasi see, et järjest enam liike liigub üha kiiremini peatse väljasuremise poole. Looduskaitsealade ja rahvusparkide osakaal võib ju olla suurenenud, nii nagu näitab veel teinegi „hea asja kasvamise“ joonis: kui 1900. aastal moodustasid kaitsealad 0,03% maismaast, siis 2016. aastal juba 14,7%.

Üks asi on see, et looduskaitsealasid ja rahvusparke hakati tasapisi rajama alles XIX sajandi lõpul (enne seda oli maailmas ehk kümmekond ala, mis mingil moel olid kuulutatud kaitsealuseks) ja süsteemne maa-alade looduskaitse alla võtmine läks lahti alles pärast Teist maailmasõda. Teine asi on aga see, et valdav osa maailma looduskaitsealasid, eriti maismaaökosüsteemide omi, on paigutatud nendele aladele, kus inimesed nagunii midagi väga ei ehita ega ka põldu hari. Maailma suurim looduskaitseala on Gröönimaa rahvuspark, mis katab ligi miljon ruutkilomeetrit ja sellest hoolimata ei kuulu see ühegi Gröönimaa valla alla, kuna saare kirdeosas on ajalooliselt puudunud püsiasustus (välja arvatud paarkümmend sealsetes uurimisjaamades töötavat teadlast).

Globaalpoliitilises mõttes sarnaneb uute looduskaitsealade rajamine meie enda maavahetuse skeemiga. Pealtnäha õilsusest pakatavad poliitikud kuulutavad välja uusi looduskaitsealasid, mis asuvad perifeerias või kus kaitstav elupaik või ökosüsteem on juba hävinud või hävitatud; ja kaitse alla jäetakse võtmata need (elu)paigad, mis seda hädasti vajavad. Ent kus on võimalik tulusat äri ajada, sh loodusressursside ära- ja väärkasutamise arvelt. Sellest tendentsist on põhjalikumalt kirjutanud Ilkka Hanski raamatus „Sõnumeid saartelt“ (Varrak 2018).

Dramaatiline ebaselgus ja maailma lõputuse illusioon

Palun nüüd tähelepanu! Järgmine graafik on selle raamatu kõige dramaatilisem. See kujutab minu eluea jooksul toimunud uskumatut, tõesti maailma muutvat laste arvu vähenemist naise kohta.“ Nii on kirjas 84. leheküljel ning mainitud graafiku leiab 85. leheküljelt. Langustrend on tõepoolest ilmne – ligikaudu viie lapse asemel (1965. aasta seisuga) sünnitavad naised praegu keskeltläbi kaks ja pool last (2017. aasta seisuga). Kuid kaks ja rohkem sajandit tagasi suri kaks kolmandikku lastest enne suguküpseks saamist, ja seda ka raamatus mainitakse: „Kuni 1800-ndateni sünnitasid naised keskmiselt kuus last. [—] Keskmiselt suri neli last kuuest enne ise vanemaks saamist. [—] Valitses tasakaal“ (lk 87). Vahepeal oli sajandi või poole­teise jooksul sündimus tasakaalust väljas – naised sünnitasid keskeltläbi neli sigimisikka jõudvat järglast –, ent nüüd on see tasakaal taastunud, sest sigimisikka jõuab taas kaks last. Seda tasakaaluseisundi muutumist ilmestatakse ka graafikutega lehekülgedel 86 ja 87. Nende kohaselt püsis vana tasakaal kusagil ühe miljardi inimese juures (kuni enam-vähem XX sajandi alguseni) ja peatselt saabuv uus tasakaal jääb alates käesoleva sajandi lõpust püsima ca 11 miljardi juures.

Aga kas see sündimuse vähenemine toob pöörde paremuse poole? On kaks aspekti, mis panevad selles kahtlema. Esiteks Maa kandevõime. Kui palju inimesi suudab Maa välja kannatada? Ületarbimise päev (earth overshoot day5), mis alles 1970ndatel oli detsembris, on aastatega tasapisi ettepoole nihkunud ning käesoleval aastal jõudis see kätte juba 29. juulil. See tähendab, et inimkond on Maalt igal aastal saadud loodusressursid ära tarbinud juba veidi pärast poolt aastat. Kui praeguse 7,7 miljardi asemel on inimesi 11 miljardit, siis on väga ebausutav, et inimkonna jätkusuutlikkus võiks kasvada. Üleilmne rahvastiku juurdekasv võib ju lähimatel kümnenditel pea nullini pidurduda, aga see tasakaal on arvatavasti formaalne ega too endaga midagi head kaasa. Nii nagu oli külma sõja ajal tasakaalus tuuma­arsenali võidurelvastumine. Õnneks sai külm sõda enne otsa, kui paugutamiseks läks, aga 11 miljardilisele inimkonnale ei ennusta nii helget tulevikku ükski vähegi asjalik tulevikumudel. Eriti arvestades teist aspekti, mis on „Faktitäiuse“ juures üldse kõige häirivam ideoloogiline aspekt – iga inimene võiks või õigemini peaks tarbima sama palju kui praegune rikas lääne inimene.

Hans Rosling kirjeldab raamatus mitu korda väga sarnase stsenaariumi järgi tekkinud olukorda, kus ta on kutsutud esinema mingile kõrgetasemelisele ja eksklusiivsele nõupidamisele, näiteks rääkima Balmorali viietärni­hotellis suurte investeerimisfondide kapitalijuhtidele ja nende suurklientidele (lk 161-162) tulevikumaailmast. Oma ettekannetes esitab ta neidsamu graafikuid, mille kohaselt halvad asjad vähenevad ja head kasvavad, ning et tulevikus on maailmas palju rohkem tarbijaid kõiksugu kraamile ja teenustele, mis seni on olnud kättesaadavad vaid läänemaailmas. Rosling ennustab, et kohe-kohe saavad ka aafriklastest ja aasialastest sama tublid tarbijad, nagu seni on olnud eurooplased ja põhjaameeriklased ning Aasia ja Aafrika turud kujunevad lähi­tulevikus kõige kasumlikumaks.

Õigus võrdselt tarbida läbib raamatut väga selge ideoloogilise joonena. Riiki või rahvast iseloomustavaid mis tahes näite – külmkappide arv, HIVi nakatunud, SKT, CO2 emissioon, jne – tuleb Roslingite meelest alati arvestada per capita ehk inimese kohta. Kuna siis on arvudel „peaaegu alati palju suurem tähendus“. Selle printsiibi kehtivust ilmestatakse raamatus näitega Hiina ja India kasvuhoonegaaside emiteerimise kohta (lk 134-135), mis on teada näide selle kohta, miks näiteks Pariisi kliimalepe jäi nii hambutuks, nagu ta jäi. India väitis, et neil on õigus saastada sama palju kui lääneriikidel tööstusrevolutsioonist saati kokku. Mis sest, et nad alustasid saastamisega hiljem, ja mis sest, et nüüdseks on teada selle mõju ja tagajärjed. Maailm on Indiale võlgu sajandijagu kivisöepõletamist (või mingit muud odavat energiat),6 sest nemadki soovivad jõukale elujärjele saada. See­pärast lepitigi Pariisis kokku, et kõik käib riikide vabatahtlikkuse alusel. (India lõpuks liitus kokkuleppega, kuid seadis endale tagasihoidlikud ees­märgid, lisaks lubasid arenenud riigid neile väga palju arenguabi päikese­paneelide jms näol.)

See on just sedasorti võrdsus ja õigustatud ootus, millest „Faktitäiuses“ maailma praeguse olukorra tõlgendamises lähtutakse. Hans Roslingis „oli mõnda aega tekitanud õõvastust kliimamuutuste ajamine India ja Hiina kaela, arvestades kogu emissiooni riigi kohta. See oli sama, mis väita, et ülekaalulisus Hiinas on hullem kui USA-s, kuna Hiina rahvastiku kogukaal on suurem, kui USA rahvastikul. Vaidlemine emissiooni üle riigi kohta oli mõttetu, kui riikide rahvaarvud erinesid nii suurel määral.“ Seepärast tulebki Roslingi(te) meelest probleemide tuumani jõudmiseks arvestada näiteks õhu saastamist per capita. Aga kas ikka on kasvuhoonegaaside emiteerimise ja ülekaalulisuse kokkuarvutamine riigipõhiselt sama? See on sama ainult siis, kui meil on maailma lõputu hulk. Vaid siis saab ajada sedasorti võrdsust taga.

Samas peatükis („Suuruseinstinkt“), kus veendakse lugejat, et pea kõike tuleks arvutada per capita printsiibil, tutvustatakse veel teistki analoogselt tõhusat printsiipi: 80 : 20 reegel (lk 130-131). „Alati kui ma pean suurt hulka näitajaid omavahel võrdlema ja leidma, millised on olulisimad, kasutan kõige lihtsamat abivahendit. Ma otsin suurimaid näitajaid.“ Ehk et mis moodustab vastavast parameetrist 80%. Seda reeglit näitlikustatakse maailma energiaallikate loendiga. Kui võtta aluseks 80 : 20 reegel, siis „annavad nafta, kivisüsi ja gaas meile rohkem kui 80% vajalikust energiast, 87% kui täpne olla“ (lk 130). Biokütused, tuul, vesi, päike, maasoojus jms on kõik nende kõrval marginaalse tähtsusega. Selle reegli põhjal saabki niisiis aimu, mis on oluline ja mis mitte. Kui nüüd panna kokku 80 : 20 reegel ja per capita printsiip, siis on selge, et kliimamuutuste pidurdamiseks pole tarvis teha muud kui vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni nendes riikides, kus on per capita kõige enam emissioone. Ehk siis Kataris, Curaçaos, Trinidad ja Tobagos; Kuveidis, Bahreinis, Araabia Ühendemiraatides, Bruneis, Saudi Araabias, Sint Maartenis ja Luksemburgis – need on kümme kõige suurema süsihappegaasi emissiooniga riigid inimese kohta.7 (Eestigi on selles tabelis üsna kõrgel kohal.) Ja nii saabki kliimakriis lahendatud, eks ole …

Hans Rosling arvas teadvat põhjusi, miks maailmas asjad on tegelikult paremini kui me mõtleme neid olevat. Kuid raamatus kõlab kõik kokku nagu sisuturunduslugu mõnes kergeusklikele määratud portaalis, kus mahitatakse valgendajat seespidiselt tarbima, olgu siis hädaks lahutus, luumurd või paeluss.

Wikimedia Commons

Absoluutnumbrite mittearvestamine ruumiliselt ja ressursilt piiratud süsteemide puhul, nagu seda on planeet Maa, on oma istumise all oleva oksa saagimine. See toimib ka väiksemate süsteemide puhul ja tsivilisatsioonide kollapsid ju hästi teada – küllap nõudis seegi mees võrdsust ressursside tarbimisel, kes kunagi Lihavõttesaarel viimase puu maha raius. See oli tema õigus. Aga metsade täielik mahavõtmine on põhjus, miks sealne küllaltki arenenud tsivilisatsioon (neil oli näiteks võimekust kõik nood tohutud kivikujud valmis tahuda ja rannikule õigetesse kohtadesse vedada) pillid kokku pani ja ellujäänud langesid arenguastmelt tagasi kiviaega.8 See on õpikunäide ühisvara tragöödiast,9 kasvu piiridest, millest ei saa mitte mingi nipiga mööda minna, ükskõik kuidas näitajaid nagu kirsse noppida või ümber arvutada, inimestesse positivismi sisendada või mis tahes õiguslikke printsiipe looduse toimimise vastu välja käia. Ei aidanud see juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi Hellespontose väina piitsutada lasknud Xerxes Esimest, ei aita see ka praegu …

Tõepoolest, ei saa eitada, et „Faktitäius“ juhib tähelepanu väga õigetele asjadele ja innustab meid paremini ja tõhusamalt ümbritsevat maailma hoomama. Selles mõttes on kahtlemata tegemist väärt teosega. Suurem osa eespool toodud kriitikast puudutab loodust ja keskkonda ning see temaatika ongi laias laastus „Faktitäiuse“ Achilleuse kand. Vähemalt minu meelest. Roslingite soov võimaldada kogu inimkonnale täielik võrdsus näib olevat autoreid korralikult pimestanud. Küsimus pole ju selles, kas Aafrika ja Aasia elanikel on õigus nendelesamadele mugavustele mis meilgi, vaid selles, kas nemad ja eelkõige meie ise seda kõike üldse endale enam lubada saame. „Faktitäiuses“ rõhutatakse korduvalt, et kliimamuutused ja sellega seotud globaalsed kriisid ei kõiguta seda, mida raamatu autorid peavad n-ö suureks pildiks – et inimkond areneb aina kõrgemale arengu­tasandile, üha hulgalisemalt halja oksa suunas. Vastuargumente pisendatakse ja peaaegu et naeruvääristatakse, nende esitajaid peetakse parajateks ullikesteks. Selle kujukas näide on alapeatükk „Miks rohkem ellujääjaid toob kaasa väiksema inimeste arvu“ (lk 88–90), kus pealkirjas esitatud väidet ei seletata mingil moel ära, vaid väidetakse vastupidist, et kui ellu jääb rohkem inimesi, siis rahvaarv hoopis kahaneb. Tõepoolest, per capita sündide arv võib väheneda, aga see ei tähenda, et rahvastik absoluutarvudes koomale tõmbab.

Lõpupudinad

„Faktitäiuse“ lugemist ei häirinud üksnes suured asjad, vaid ka väikesed. Vigu on sisse lipsanud nii tõlkimisel kui ka toimetamisel ja tundub, et omajagu leidub neid ka juba originaalis. Lõpetuseks pisut nendest.

Statistika riikidevaheliste erinevuste kohta näiteks laste arvus ei tundu eriti usaldusväärne, kui 1965. aasta seisu näitaval joonisel väidetakse Kasah­stan olevat „väike riik“ (lk 29-30). Olgu, arvatavasti on see tõesti lihtsalt autori eksimus. Ent see, kuidas Roslingid mõningaid jooniseid tõlgendavad, jätab neist küll väga kahtlase mulje. Näiteks lk 44 on toodud Mehhiko ja USA elanike sissetulekute jaotus logaritmilisel skaalal. Autorid väidavad, et kuna Mehhiko rikkamate inimeste sissetulek on samaväärne USA vaesemate omaga, siis ei ole need kaks inimrühma üldsegi erinevad, sest nad kattuvad. Seega sissetulekute lõhet USA ja Mehhiko elanike vahel ei ole. Mis sest, et see kattuvus on marginaalne ja hõlmab silma järgi maksimaalselt kümme protsenti. Sama tõlgendust kasutades võib öelda, et mingist palga­lõhest ei saa Eestis juttugi olla – kindlasti on palgalõhe meeste ja naiste palkade vahel oluliselt väiksem kui see, et viis protsenti kõige rohkem teenivatest naistest saab sama suurt palka kui viis protsenti kõige vähem teenivatest meestest. See on lihtsalt jabur.

Omajagu joonistest on vormistatud nii, et kogenematu jooniste vaatleja loeb neist välja suuri ja olulisi muutusi (ikka paremuse poole), samal ajal kui tegelikkuses ei ole need muutused sugugi nii selged. Näiteks kohe seal Mehhiko ja USA elanike sissetulekuid iseloomustava graafiku kõrval (lk 45) on toodud viimasel veerandsajandil toimunud muutused Brasiilia rikaste sissetulekute osakaalus kogu rahvastiku suhtes. Trend langeb joonisel kõige ülemisest otsast (1989. aasta seisuga) kuni alla välja (2015. aasta seisuga). Kui aga vaadata Y-telje tähistust, siis see katab üksnes kümmet protsenti – osakaalu 40 ja 50 protsendi vahel. Ehk siis rikaste sissetulekute proportsioon on langenud 50%-lt 41% peale. Kuna Brasiilia elanikkond on viimase 30 aasta jooksul suurenenud 140 miljonilt inimeselt 210 miljoni peale, siis tuleneb see rikaste inimeste sissetulekute proportsiooni langemine pelgalt sellest, et 14 miljoni inimese asemel tuleb nüüd 10% kõige rikkamate hulka arvestada 21 miljonit inimest. Sinna statistikasse „juurde tulnud“ inimesed on aga seniste rikastega võrreldes kõik vaesemad ja see toobki selle osakaalu üheksa protsendi jagu allapoole … Soovitan neil, kes enne „Faktitäiuse“ kätte võtmist ei ole sedasorti graafikute lugemises kuigi kogenud, võtta esmalt ette Daniel Levitini raamat „Valede välimääraja: kriitilisest mõtlemisest tõejärgsel ajastul“ (Argo 2018), mille esimeses osas antakse põhjalik ülevaade sellest, kuidas jooniseid nii esitada, et sealt just seda välja loetaks, mida joonisetegijad soovivad. Roslingid tunnevad neid nõkse väga hästi …

Tõlge on üldjoontes hea, tekst jookseb sujuvalt ja laused on eestikeelsed. Nagu Kunnuski oma arvustuses mainib, on küllap kiirustamisest sisse lipsanud mõningaid näpuvigu. Neid tõesti leidub ja paljude puhul ei olegi vahest niivõrd tõlkija, kuivõrd toimetaja see, kes värske pilguga teksti lugedes võinuks sealt välja rookida toortõlkelised nurjamid, à la „menufilmides kujutatakse tavaliselt hea võitlust halvaga“ (lk 42), kuigi enamasti ikka võitleb hea kurjaga …

Siiski on ka tõlkimisel tehtud möödalaske (kui nüüd neohackerismiga välja tulla), mis võivad lugejat tõsiselt eksitada. Näiteks peatükis „Sirgjooneinstinkt“ tutvustatakse ka muid võimalikke seosetüüpe. Sirgjoon ei ole ainus võimalus, kuigi me instinktiivselt sageli eeldame (sellest lihtsustavast suhtumisest peatükis „Sirgjooneinstinkt“ räägitaksegi), kõveraid on veel teisigi. Teose tõlkija ei ole vist seosetüüpidega väga kodus ja ta on kohe mitmega puusse pannud. Kõige hullemini on läinud unimodaalse ehk ühetipulise seosega (lk 94-95). Originaalis olev hump on tõlgitud tõusuks, mis on väga-väga eksitav, kuna selle seose puhul on alati mängus ka langus.

Raamatus viidatakse ka lisadele, mis eestikeelsesse versiooni ei ole jõudnud (nt lk 58). Tõenäoliselt ei ole palju seda, mis sõna otseses mõttes on tõlkes kaduma läinud. Kõige viimasena tahan kiruda küljendust. Raamatus esitatud joonised ei ole nummerdatud ja neile viidatakse tekstis läbivalt nii, et vaadake nüüd vasakule või paremale või üles või alla – seal näete graafikut, millelt selgub jne. Tõlke küljendamisel on need joonised paigutatud originaaliga võrreldes hoopis teisiti ja palju aega kulub sellele, et otsida üles joonis, mis teksti põhjal peaks olema vastava lõigu all, aga on hoopis näiteks eelmisel või järgmisel leheküljel. See on väga antiteraapiline andmete esitamise viis …

1 Bill Gates, 5 books worth reading this summer. 21. V 2018; https://www.gatesnotes.com/About-Bill-Gates/Summer-Books-2018

2 Mihkel Kunnus, Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale. – ERR.kultuur 6. IX 2018; https://kultuur.err.ee/859285/arvustus-meeleselguse-kasiraamat-nii-algajale-kui-edasijoudnud-maailmaparandajale

3 https://www.unicef.org/press-releases/2018-global-nutrition-report-reveals-malnutrition-unacceptably-high-and-affects

4 https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/obesity-and-overweight

5 https://www.overshootday.org/

6 https://time.com/4138055/india-paris-talks-climate-change/

7 https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_carbon_dioxide_emissions_per_capita

8 Selle kohta saab põhjalikumalt lugeda Clive Pontingi raamatutest „Maailma roheline ajalugu“ (Varrak 2002) ja „Uus maailma roheline ajalugu“ (Varrak 2009).

9 Garrett Hardin, The Tragedy of the Commons, Science, Vol. 162, No. 3859 (13. XII 1968), lk. 1243–1248; möödunud aastal ilmus Sirbis ka Juhan Javoiši artikkel „Lõvi sööb meid ära“ (14. XII 2018), mis oli pühendatud Hardini artikli ilmumise 50. aastapäevale; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/lovi-soob-meid-ara/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht