Pilla!

Vastukink ei tohi olla täpselt sama suur kui kingitus, vaid peab enamasti olema suurem.

Margus Ott

Marcel Maussi „Essee kingist“ (1925) on Sirbi veergudel juba arvustamist leidnud (Eero Liivik, „Kaupmehemoraal ei ole ainus, mis meil on“, 30. X), kuid seal on jäänud mitmed teose olulised aspektid avamata, mõningad väljatoodud asjaolud pole teose seisukohalt põhilised (Maussi allutamine marksistlikele nõudmistele) ning mõned on üsna ekslikud (väide, justkui Maussi järgi antaks kinke „ilma vahetu tuluta või isegi selle ootuseta“; Mauss väidab risti vastupidi, et kingi eest on kohustuslik teha vastukink ehk „tasuta kinke ei ole“, nagu ütleb Mary Douglas eessõnas). Maussi raamatu potentsiaal on jäänud suuresti avamata ja seetõttu tundub olevat asjakohane see teos uuesti kõne alla võtta. Igatahes on ta andnud olulise impulsi paljudele mõtlejatele, kelle seast toon järgnevas välja David Graeberi ja Georges Bataille.

Traditsiooniline ühiskond

Mauss on käsitlenud oma teoses kinkimist traditsioonilises ühiskonnas ning laiendanud selle kaasaja ühiskonnale. Kolm kõige üldisemat reeglit on kohustus kinkida, kohustus kink vastu võtta ja kohustus teha vastukingitus (lk 85–91). Nende kohustuste vältimine on inimkonna ajaloos olnud enamasti keeruline ja riskantne. Mauss uurib eeskätt kinkimist inimgruppide vahel, aga ilmselt kehtib see suurel määral ka gruppide sees (kogukonnasiseseid näiteid toob Mauss nt Saksamaalt lk 118 ning omaenda kodukülast Lorraine’is lk 124). Mis kinkimise käigus toimub ja mida sellega saavutatakse?

1. Esiteks saavutatakse sellega gruppide sidusus, lõiming, sõbralikkus (ehkki see on riskantne ning kingivahetust markeeriv pidusööma võib vahel ikkagi lõppeda tapatalguga). Kink on võimalus asendada sõjasuhe rahusuhtega, avada oma kogukond: „See juhib hõimu oma piiride, oma huvide ja õiguste kitsast sõõrist välja“ (lk 69).

2. Kuna kink nõuab vastukinki, siis tagab kinkimine asjade, isikute ja õiguste ringluse. Meie grupp kingib teie grupile midagi, aga mõne aja pärast kingite teie omakorda meile. Lõiming püsib seeläbi dünaamilisena, elavana, uuenevana (lk 47, 62, 91).

3. Vastukink ei tohi olla täpselt sama suur kui oli kingitus, vaid peab enamasti olema suurem. Kink kasvab, see saadakse n-ö intressidega tagasi, misjärel tuleb see uuesti intressidega teisele tagastada jne. Põhiline on siin just see, et vastukink ei tühista kingitust, vaid alati on tegu mingi ülejäägiga (põhimõtteliselt võib see olla ka puudujääk; David Graeber kirjeldab teoses „Võlg“ Madagaskari näitel tühiste asjade pidevat kinkimist leibkondade vahel, kusjuures peetakse silmas põhireeglit: tagasi tuleb anda kas natuke rohkem või natuke vähem, aga igal juhul mitte sama palju1). Mittevastavus hoiab sideme käigus.

4. Kuna Maussi kirjeldatud grupivaheliste kingituste puhul on tegemist oluliste, ressursimahukate esemetega, siis ei tehta vastukingitust kohe, vaid mingi pikema aja pärast. Väärtuseline ebakõla laotub üle ajalise kestuse, viivituse, järgmise pidupäevani, kus teine pool tasub esimese poole varasema kingi eest. See struktureerib kogukondade läbikäimist ajaliselt, kestuses (lk 80-81). Majandusliku terminina tähendab see viivitus krediiti (üks usaldab teist, lootes-uskudes vastukinki).2

5. Seda, mis viivituses üles jääb, käsitletakse sageli isiksuse mingi osa edasikandumisena: asja edasi andes jääb isiku mana asja külge, rändab koos sellega edasi ja püüdleb lähtekohta tagasi (lk 42–45). Asjade viimseid valdajaid võidakse käsitada ka surnute hingede ja jumalatena (lk 50).

6. Kuna tagasi tuleb anda rohkem, muutub kinkimine kergesti võistluslikuks, üksteise ületrumpamiseks, ulatudes pöörase ennast laostava vara ärakinkimise või lausa varahävitamiseni välja (lk 36-37, 82, 89 jm). Selle põhisõnum on nagu mõnedel kontraintuitiivsetel kohastumustel eluslooduses, nt isase paabulinnu saba, mis on suur ja kulukas organ ning mille mõte on just nimelt demonstreerida oma jõudu: ma suudan taluda sellist luksust, ma olen nii tugev, et võin lubada endale sellist funktsioonita toredust! Ainult väga rikas pealik saab lubada suurte varanduste kinkimist või hävitamist – sellega ta demonstreerib oma jõudu. Kaup on aus, kuna majandusliku võimu asemele saab ta sümboolse võimu.

7. Kingivahetusel on oluline esteetiline mõõde. Kingitused ise võivad olla hoole ja vaevaga valitud kunstipärased esemed, nende vahetamisega kaasnevad reeglina tantsud, laulud, rituaalid jms (lk 144, 129). Kinkimine on kulutamine ning kunst on puhta kulutuse või jõudemonstratsiooni hea näide.

Euroopa pagulaskriisi ei saa lahendada müüriga Euroopa ümber, sest igast müürist pääseb läbi. Targem on edendada „üllast kulutust“, võistelda andmises, teha kinke teistele riikidele ning edendada sedasama hoiakut ka ülejäänud riikide seas.

Euroopa pagulaskriisi ei saa lahendada müüriga Euroopa ümber, sest igast müürist pääseb läbi. Targem on edendada „üllast kulutust“, võistelda andmises, teha kinke teistele riikidele ning edendada sedasama hoiakut ka ülejäänud riikide seas.

Gémes Sándor / Wikipedia.

Kaubanduspööre

Kingimajanduse kõrvale tekib funktsioonide spetsialiseerumise tõttu kaubamajandus. Mauss käsitleb seda põgusamalt, kuid üksikute märkuste ning David Graeberi toel, keda võib pidada selles osas Maussi pärandi jätkajaks, saame välja joonistada selle käigus toimuvad muutused.

Gruppide vastastikused kingitused võisid olla ka kasulikud asjad ja ressursid ning kaubandus tekib teatavate piirtingimuste täpsustamisega, lihtsustamise teel.

1. Kaob ajaline viivitus kingi ja vastukingi vahel ning kinkimine on samaaegne (lk 81). Graeber näitab üksikasjalikumalt kui Mauss, kuidas algsest krediidimajandusest ei tekkinud kõigepealt mitte bartertehingut (mida siiamaani majandusteaduslikes muinasjuttudes vahel algsena esitatakse), vaid rahamajandus (Graeber on seda suurepäraselt analüüsinud, näidates müntide seost sõjaväe ja võõrandumisega).3

2. Kaob mittevastavuse nõue ja kriteeriumiks saab (vähemasti idee järgi) just asja ja selle hinna vastavus, tagades selle, et müük saab piirduda antud hetke ja kohaga. See tähendab samuti, et erinevalt krediidimajandusest ei jää midagi üles, isiku side müüdava asjaga lõpeb müügitehinguga.

3. Kahanevad märgatavalt ka esteetilised nõudmised, kauplemist ei pea ümbritsema hulga rituaalidega jne (see aspekt siiski ei kao ning tänapäeval on kaubandus veel eriti tihedalt läbi põimunud meelelahutustööstusega). Kaup on neutraliseeritud kink.

4. Kinkimine ühendas kogukondi, mis olid põhimõtteliselt võrdsed ja autonoomsed (seetõttu nad ka kartsid üksteist), kaubanduse puhul (eriti metallmünte kasutava majanduse puhul) on osapooled sagedamini ebavõrdsed. Kaubandus seatakse sageli sisse sõjaväe jõul ja toel. Kaubandusjõud on alati olnud militaarjõud.4

Kaubanduse ja rahamajanduse voorus on see, et see emantsipeerib üksikisiku kogukondlikest liitudest ning avardab veelgi tema silmapiiri ja meie-ringi. Peale selle on kvantifitseerimine nii majanduses kui ka mitmes muus valdkonnas tehnilise progressi tõhus abivahend. Kuid rahamajandus on eriti oma kapitalistlikus korralduses soodustanud inimkonna kümneid tuhandeid aastaidkestnud hoiakute asemel sootuks vastupidiseid hoiakuid ja moraalipõhimõtteid. Ei tule mitte kinkida ja jagada, vaid eeskätt hoida ja säästa (ainult nii koguneb kapital, mida investeerida tootmise käimashoidmiseks ja laiendamiseks). Võistluslikkus on küll alles, aga ümberpööratult, mitte andmises, vaid võtmises (kes suudab ostjalt rohkem võtta ja suuremat kasumit teenida). Kui feodaalid priiskasid ja kulutasid, siis kodanlased jätsid ühiskonna kulutamisvajaduse rahuldamata.

Globaalkapitalism

Mauss pakub välja, et kaupade ja hüvede ringluse elustamiseks on vaja uusi sotsiaalseid mehhanisme. Selleks on vaja tõsta lihtrahva elujärge ja arendada sotsiaalhoolekannet (nt haigestunule või muidu haavatavale ühiskonnaliikmele „kingitakse“ põhihüvesid nagu toit või peavari). Maussi eluajal astutigi selles suhtes juba samme (osalt Venemaa Oktoobrirevolutsiooni kordumise hirmus). Teise maailmasõja järel mindi sellega veel kaugemale ja mitmes riigis rajati tänapäevane heaoluühiskond. Praeguses globaliseerunud maailmas on aga vana süsteem hakanud lagunema ning on vaja leida uus.

Selles osas võiks ammutada ainet Georges Bataille’lt, kes arendas Maussi seisukohtadele toetudes välja üldise ökonoomia ja puhta kulutuse mõiste. Bataille’ järgi on elu iseloomulikuks omaduseks ülejääk: see võimaldab elul üldse püsida, kasvada ja paljuneda.5 Kuna elu hõivab aga kiiresti kõik saadaval elukohad, siis tekib kiiresti olukord, kus suurt osa ülejääki ei saa ära kulutada. See on aga probleem nii eluslooduses kui eeskätt kultuuris. Lahenduseks on paabulinnusabad ja „puhta kulutuse“ ettevõtmised, vahetu otstarbeta rajatised ja institutsioonid (või vähemasti need, kuhu paigutatud ressursid on kasust ebaproportsionaalselt suuremad), nt Egiptuse püramiidid, keskaegsed katedraalid jms. Sõdagi on suuresti puhas kulutus, hävitustöö – sellist leevendust oma ülejäägile on inimkond kogu ajaloo vältel ka kasutanud.

Ent kulutustel on siiski vahe: sõda on primitiivsem kulutus (tagajärjeks on negatsioon, puudumine, häving), aga peenem kulutusvorm oleks näiteks see, kui arenenud maad kingiksid oma ülejäägi vaestele riikidele tasu tahtmata (ehkki „tasuta kinke ei ole“). Sel juhul oleksid tulemused mitmekesisemad (kui Indias äärmine vaesus kaoks, saaks jõukam elanikkond paremini oma võimeid arendada, tegutseda mitmekesisemalt). Selline puhas kulutus ühiskondade vahel (ja ka ühiskonna sees) leevendaks ebavõrdsest arengust ja võimalustest tekkivat survet. Nõnda ei saa ka näiteks Euroopa pagulaskriisi pikas perspektiivis lahendada müüriga Euroopa ümber, sest igast müürist pääseb läbi (või murravad selle tulvaveed). Targem on edendada „üllast kulutust“, võistelda andmises,6 teha kinke teistele riikidele ning püüda edendada sedasama hoiakut ka ülejäänud riikide seas (nt rikastes araabia naftariikides, mille jõukurite ja võimuritega tehakse praegu koostööd, kuigi nii mitmeski rikutakse inimõigusi ja valitseb karjuv ühiskondlik ebavõrdsus).

Kokkuvõttes aitab Maussi käsitlus näha meil oma ühiskonna- ja majandusmudelit ajaloolises perspektiivis: me hakkame aimama, mis laadi on olnud kogukondadevahelised suhted suurema osa ajaloo vältel. Ühtlasi võib-olla tohime järgida Maussi enda taotlust saada sellest innustust ja ideid tänapäeva ühiskonna kujundamiseks.

1 David Graber Debt. The First 5000 years. Melville, New York 2011, lk 104-105.

2 Maussi ideid refereerides ütleb Bataille: „Peab tõesti tunnistama, et rikkus mitmekordistub neis potlatch’i-tsivilisatsioonides viisil, mis meenutab krediidi inflatsiooni pangatsivilisatsioonis: see tähendab, et võimatu oleks korraga realiseerida kõiki varandusi, mida annetajad kokku valdavad, sest vastuvõtjatel on lepingukohustused“ („Kulutuse mõiste“, Vikerkaar 1995, nr 11, lk 75).

3 David Graber, op. cit., 2. peatükk „Barterimüüt“ ja 9. peatükk „Aksiaalajastu“.

4 Vastupidise näitena võib tuua juudid ja armeenlased, kel suure osa ajaloo vältel pole olnud sõjajõudu, kuid kes on ära kasutanud oma diasporaa kaubandussidemete sõlmimiseks. Siin tuleb aga eristada kaubandusjõudu ja kaubanduse organiseerijaid, viimastest üksi ei piisanud ning nad pidid endale katuse hankima.

5 Vt Georges Bataille, The Accursed Share. Zone Books, New York 1991.

6 Vt ka Margus Ott, Aitaja jõud. – Sirp 24. VII 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht