Pilvede piiril

Toomas Paul

Ajalugu on igal juhul allutatud poliitilistele, eeskätt julgeolekuga seotud vajadustele, nagu näiteks demokraatia arendamine ning rahu püsimine ja kindlustamine. Eero Medijainen, Ajaloo ja poliitika piiridel. Mõisteid ja mõtisklusi. Koolibri, 2008. 232 lk.

Tartu ülikooli uusima aja õppetooli juhataja professor Eero Medijainen on kirjutanud raamatu, mille eesmärk on „anda ajaloolase nägemus teemadest ja küsimustest, mis seostuvad sagedamini poliitika ja politoloogiaga”. Teose koostamisel on silmas peetud ajaloolasi, ajalooõpetajaid, ajaloohuvilisi laiemalt ja eelkõige ajalootudengeid, kes tunnevad huvi poliitika kui distsipliini vastu. Tegemist ei ole traditsioonilise õpikuga, mis pakub ajaloo või poliitika alusteadmisi. Lähtutud on soovist avada ajaloolaste ja poliitikute poolt sagedamini kasutatavate terminite ajalooline ning teoreetiline taust ning pakkuda võimalust nende üle mõtisklemiseks.

Autori sooviks on esile tõsta ja piiritleda mõningaid sagedamini kasutatavaid mõisteid, näidata, miks ja kuidas ajaloost mõeldakse, ning pakkuda alternatiivseid selgitusi. Tegemist on teadliku liikumisega ajaloo ja politoloogia piiridel. Iga peatüki lõppu lisatud küsimused „suunavad loetu üle mõtisklema ja isegi autorile vastu vaidlema”. Küllap vastu vaidlevad ta kolleegid mõne kalambuuri puhul, minusugusele lihtsale ajaloohuvilisele oli raamat igati õpetlik. Ainult üks asi jäi segaseks. Professor väidab: „Vaidlused jätkuvad sellegi üle, mitu tegurit – planeeti – on Päikesesüsteemis” (lk 63). Astronoomilises mõttes ei ole planeedid ju „tegurid”, nad on seda vaid astroloogias. Ega sellel ole ometi seost autori enesetutvustuseks tagakaanel öelduga, et ta on sündinud Amburi tähtkujus?

 

Igal on oma

Esimene asi, mis kaunilt kujundatud raamatut lugedes silma hakkab, ongi tohutu küsimuste hulk, mida ka teksti sees esitatakse pidevalt ning millele vaid harvadel juhtudel antakse konkreetne vastus. Enamikus ei ole need retoorilised küsimused (kuigi on kahtlane, kas ta ootab tõsimeelset vastust küsimusele: „kumb on tublim laulurahvas – eestlased või itaallased?”, lk 127), vaid osutamine sellele, et poliitikas ja poliitilises ajaloos ei ole üldkehtivat tõde ega üheseid vastuseid, vaid igal on oma. Eesmärgiks ei ole niivõrd lugeja harimine, kuivõrd selle tõiga teadvustamine, et lugejalgi tuleb lihtsalt mingi otsus langetada ja endale sobiv valida. Selle raamatu peatükke ei saa ära (pähe) õppida.

Üksteisest arusaamiseks tuleb kasutatavate sõnade tähenduses kokku leppida, s.t neid tuleb defineerida. Sõna „definitsioon” on pärit ladina keelest. Antiikajal tähendas de-finio: 1) piiriga eraldama (nt orbis, qui aspectum nostrum definit ’ring, mis piirab meie vaateulatust’), 2) piirama, kitsendama (nt oratio iis viris definietur ’kõne piirdub nende isikutega’), 3) kindlaks määrama (nt definitum est ’on otsustatud’), 4) piiritlema, määratlema (nt fortitudinem sic definio ’vahvust järgmiselt defineerima’), tuletis definitio aga piiritletut, kindlaksmääratut.

Millegi defineerimine tähendab tema piiritlemist muude mõistete hulgas, fenomeni paigutamist eri liigiks teatavast üldisemast perekonnast. Enamiku objektide puhul on seda hõlbus teha. Varase Wittgensteini sõnadega: „Lause, pilt, mudel, on negatiivses mõttes nagu tahke keha, mis teise liikumisvabadust piirab; positiivses mõttes nagu tahkest substantsist piiratud ruum, milles keha asetseb”.

Paraku, paljusid üldmõisteid ei ole võimalik rahuldavalt defineerida, sest nende mõistepiirkondade nähtustel ei ole ühtki tunnust, mis oleks omane kõigile vastava sõnaga tähistatavatele nähtustele. Taevatähti ja planeete saab loendada. Aga pilvi? Kust kulgevad pilvede piirid?

Näiteks. Suveräänsus, sõltumatus, julgeolek, jõutasakaal on mõisted, mille puhul puudub selgus, mida tuleks nende juures arvestada. Kas tegemist on kindlate arvestuslike suurustega või pigem ebamäärasemate arvamuste, tunnete, mõtteliste (ideoloogiliste) konstruktsioonidega?

Või teine näide. Kes on rahvas? Kas see mõiste on seotud riigiga? Kui Eesti põhiseadus kinnitab, et võim on rahva käes, siis tuleks demokraatia käsitlemisel täpsustada, keda antud juhul rahvaks peetakse, sest mõisted elanikkond ja kodanikkond pole sünonüümid. Kas on mingeid soodustavaid eeltingimusi, et olla rahvas (riik)?

Maailmas räägitakse ligikaudu nelja kuni kuut tuhandet keelt. Pole kuigi tõenäoline, et riike tekib sama palju. Seega tõstatub dilemma: kas olulisem on stabiilsus, kord ja rahu maailmas või õiglus – enesemääramise võimaluse andmine kõigile iseseisvust soovivatele inimühendustele. Kellel on õigus seda dilemmat ühel või teisel viisil lahendada? Kas lahenduse määrab ära juhus, tahe, mingi jõud, võim või muu tegur?

 

Pluralistlik ja multi

Või võtame praegu moes oleva nõudmise, et kõik peab olema pluralistlik ja multi. Multi(mitme/palju/eri)perspektiivsust mõistetakse üpris erinevalt. Kas või sellepärast, et ei suudeta määratleda, kas multi näol on tegemist lõputu või siiski loendatava hulga vaatenurkadega. Teiselt poolt pole päris üheselt kindel, mida üldse ajaloos tähendab perspektiiv. Kui palju peab üks vaatenurk teisest erinema, et seda juba erinevaks pidada? Kui sama sündmust kirjeldatakse kahe inimese mälestustes, kas siis ongi juba tegemist kahe vaatenurga ja multiperspektiivsusega?

Autor sedastab, et kõik nüüdisajal käibivad versioonid paistavad lähtuvat ühest ja samast vaatenurgast: ajalugu on igal juhul allutatud poliitilistele, eeskätt julgeolekuga seotud vajadustele, nagu näiteks demokraatia arendamine ning rahu püsimine ja kindlustamine. Ühendavaks jooneks on veendumus, et multiperspektiivne või siis teistsuguseid (erinevaid) inimesi (kultuure, keeli) kaasav ja mitte välistav ajalugu tagab lõppkokkuvõttes suurema turvalisuse ja aitab leevendada pingeid ühiskonnas. Multiperspektiivsus on kuulutatud omaette kõrgemaks väärtuseks, mida tuleb levitada ja süvendada, see näib olevat muutunud ajaloo ja ajaloo õpetamise õigustuseks ning kohati andnud isegi alust eelistada ajalugu teistele erialadele.

Tõlgenduste rohkuse põhjuseks on asjaolu, et puudub üksmeel selles, kus peituvad inimühiskonnas kõige olulisemad liikumapanevad jõud. Teisisõnu – kus peituvad ajaloo kulgu kõige rohkem mõjutavad tegurid? Niisuguste tegurite otsimisel piirdub käesolev raamat peamiselt  kolme tasandi või valdkonnaga. Need kolm tasandit on inimene, riik ja süsteem.

Paraku pole ajaloolased, kui nad uurivad ja kirjutavad üksikisiku rollist mingil perioodil, alati järjekindlad. Sageli segatakse ära tänapäevased ja omaaegsed teadmised ning rolliootused. Siis juhtub, et kunagise presidendi, välisministri või sõjaväelase tegevusele hinnangut andes lähtutakse hoopis mingitest teistest väärtustest või eeldatakse, et ajaloos on alati ja kõikjal kehtinud ühtmoodi väärtusnormid.

Õigusteadlaste ja ajaloolaste arusaam õigusnormide ja seaduste toimimisest erineb mõnikord aga suurel määral. Eesti ajaloolasi võib ärritada väide, et rahvusvahelise õiguse aspektist saab kahelda, kas Eesti riikluse ajaloos ikka on alust eristada aega, mida oleme harjunud nimetama Saksa okupatsiooniks. Saksa väeosad viibisid küll nii 1918. aastal kui ka aastail 1941–1944 praeguse Eesti territooriumil, kuid sõjaseisukorda Eesti ja Saksamaa vahel ei olnud ning need väed ei okupeerinud Eestit kui riiki.

Autor analüüsib poliitika ja ajaloo kireva terminoloogia pilve­masse kiretult. Ainuke sõna, mille puhul ta muutub kriitiliseks, on nõukogude ajalookirjutusest pärit orientatsioon, mis tekitab palju pahandust (vt lk 184–197). Küllap tal on õigus, et orientatsiooni asemele sobiks hoopis paremini mõiste kontseptsioon.

Juri Lotmani arvamusele toetudes on ajalugu pilk minevikku tulevikust. Pilk, millega kaasneb mingi ettekujutus normist, seadusest, koodist – sellest, mis tõstab toimunu ajaloofakti aujärjele ja sunnib võtma sündmusi tähenduslikuna. Ajalooteaduse alusmüür toetub mõttele ajalooprotsessi seaduspärasusest. On äärmiselt küsitav, kas suudaksime leida seaduspärasusi tegelikult ehk väljaspool teadvust, aga mõte nende olemasolust on olemas, ainult see ongi reaalne ning objektiivne. Tänu täppisteaduste arengule XIX sajandil kanti põhjuslikkuse kontseptsioon üle ka ajaloole. Nii sugenes ettekujutus mingist ajalooarengu ideaalmudelist, ülesande õigest lahendusest. Evolutsiooniõpetus lisas arusaamise ajaloost kui protsessist, mis teostub küll inimeste kaudu, kuid nende tahtest hoolimata. Ajalooteadus kuulutas XIX sajandil oma eesmärgiks seaduspärasuste ja seaduste otsimise ajaloost. Nii kujunes veendumus ajaloolise tõe olemasolust ja selle leidmine seati ajaloolase esmaseks ülesandeks.

Rahvusliku ajalooteadvuse all mõeldakse arusaamist selle rahvuse minevikust. See võib ühtlasi tähendada, et tunnustatakse fatalismi: minevikus realiseerus ehk ajalooks sai see, mis paratamatult pidi toimuma. Võimalusi võis küll rohkem olla, neid tunnustatakse, aga nn päris ajalooks sai neist ikka ainult üks. Ajaloolase ülesanne on välja selgitada ja üles kirjutada, mis tegelikult juhtus. Nii ollakse objektiivne ning ajaloolise tõe esitaja.

 

Ajalool on alati varuks mitu varianti

Miks-küsimusi lahkab möödapääsmatult iga kroonik, raamatukirjutaja või minevikust jutustaja, olgu siis teadlikult või teadmatult. Ta teeb seda kas või iseennast ning potentsiaalseid lugejaid-kuulajaid ajas ja ruumis paika pannes, jutustuse, artikli või monograafia teemat, fakte ning kronoloogiat valides, neid seega väärtustades. Nii on tegu paratamatult teoretiseerimisega.

On täiesti selge, et ajalugu ei kirjutata tingivas kõneviisis. Kuid ka väide, et kõik, mis tegelikult juhtus, otsekui „pidigi” nimelt nii juhtuma, tuleb väheveenvaks tunnistada. Kerge on olla prohvet tagantjärele. Ajalool on alati varuks mitu varianti. Ja pole põhjust pidada seda, mis faktiliselt toimus, iga hinna eest „progressiivse ajalookulu” ilminguks.

Kogu Venemaa areng oleks võtnud hoopis teise kuju, kui XV sajandi lõpus poleks maa ühendamisel juhtivaks, domineerivaks jõuks osutunud mitte Moskva, vaid Novgorod. XV sajandi Novgorod oli sama hästi kui euroopalik linn, seal ei tuntud korruptsiooni, mille maa anastatud osas oli tekitanud tatari ike, ega Moskva suurvürstkonna ja bojaarliku argiolme jubedat asiaatlust. Toetudes iidsele vabariiklik-demokraatlikule traditsioonile, olles väga elavates kaubanduslikes ja poliitilistes suhetes lääne maadega, poleks Novgorod ühendatud Vene juhtjõuna lubanud maa saatuslikku isoleerimist renessansiajastu Euroopa vaimsest ja tehnilisest protsessist. Humanismi ja reformatsiooni ideed ei oleks jäänud pidama Poola piiridel, vaid oleksid sügavalt muutnud mahajäänud Moskoovia palet ning viinud maa ühendusse euroopaliku mõtte põhiallikatega. On üsna tõenäoline, et kui esimene piiblitõlge oleks saanud teoks Novgorodis, siis reformatsiooni mõjul poleks see ilmunud mitte peaaegu et arusaamatus vanabulgaaria, vaid elavas vene keeles.

Ajalukku süvenemine on sünge. Autor analüüsib resp. refereerib üheksateistkümnes peatükis mitmeid käsitlusi, mis puudutavad 1990. aastate pöördeliste sündmuste tagamaad, Esimese maailmasõja eelsete liitude kujunemist ning Euroopa Liidu saamist, globaliseerumist, külma sõja algust ja olemust, sõdade ja kriiside ja revolutsioonide ja interventsioonide ja neutraliteedi problemaatikat ning Balti küsimust ja paljut muud.

Ta sedastab, et lääneriigid ei suutnud ega tahtnud kaitsta ei demokraatiat ega Tšehhoslovakkia terviklikkust. Müncheni kriis on tänini valuline sümbol – sellest võib järeldada, et demokraatiast polegi kriisiolukorras kasu ning see ei suuda vältida sõdu ja konflikte.

Kas, kuidas, kes ja millal oleks pidanud Hitleri kahjutuks tegema? Kas oli olemas mingi niisugune rahvusvaheline jõud, kes oleks 1930. aastatel pidanud ja saanud sekkuda Saksamaa siseasjadesse? Milline demokraatlik riik või institutsioon oleks pidanud riskima Teise maailmasõja alustamisega? Kas Hitleri oleks saanud võimult kõrvaldada sõjata Euroopas? Põhjendage ja selgitage.