Pimestav valgustus

Valgustuslik ratsionaalsus on lahutamatult seotud võimuga: see on instrumentaalne, mehelik, allutav, tugev.

OTT PUUMEISTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle iseendasse suletud, kao ja plekita erootika võrdpildiks on oma saba hammustav madu. See on inimliku täiuse lagipunkt, mida on ääretult raske kätte võita, veel raskem aga säilitada.

Michel Tournier

Ma tean, kust mina pärit olen – aga kust kõik te zombid pärit olete? [—] Teid ei ole tegelikult üldse olemas. Ei ole kedagi peale minu [—], üksi siin pimedas. Igatsen teid hirmsasti!

Robert A. Heinlein

1.

Max Horkheimeri ja Theodor Adorno „Valgustuse dialektika“ (edaspidi VD) on veider raamat. Ühest küljest ei anna ta ennast kuidagi kätte, ei vannu alla lugeja katsetele leida sealt tavapärasele filosoofilisele teosele kohaseid loogilisi, süsteemseid argumente. See on konarlik ja labürintlik, aga ka ennast kordav: ühte ja sama topeltteesi – „juba müüt on Valgustus; Valgustus pöördub tagasi mütoloogiaks“ (lk 17) – lausutakse aina üle ja üle. Seega tõepoolest labürint, milles saab liikuda ainult ekseldes: ma olen siin juba olnud – aga kus ma olen?

Teisal on raamat täis aga lauseid, mis esinevad täieõiguslike loosungitena ehk sellena, mille vastu VD oma labürintlikkusega astub. Raamatu põhiseisukohad saabki esitada lööklausetena: „Valgustusel on asjadega samasugune suhe nagu diktaatoril rahvaga. Ta tunneb neid niivõrd, kuivõrd ta nendega manipuleerida suudab“ (lk 28), „Animism hingestas asja, industrialism muudab hinged asjadeks“ (lk 51), „Tsivilisatsioon on ühiskonna võit looduse üle – võit, mis muudab kõik pelgaks looduseks“ (lk 239) – ja nõnda edasi. Õigupoolest võtab vastuseisu loosunglikkusele kokku lööklause „Vaimu tõeline ülesanne on võidelda asjastumise vastu“ (lk 16).

Tõsi, võib-olla peaks neid loosungeid nimetama hoopis aforismideks, filosoofiliste fragmentide pisimaks elemendiks, ja nõnda rõhutama nende peenust ja sügavust. Kuid need on suunatud hoopis millelegi muule kui mingi (üldistatud) (elu)tarkuse haaramine. Aforismidel on tihtipeale komme panna mõttetöö seisma: on taibatud, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld – edasi ei pea mõtlema. VD lööklausetel on teine otstarve, sama mis poliitilistel loosungitel: need kutsuvad tegutsema, otsustama, koonduma, vastu seisma. Kui vaimu tõeline ülesanne on võidelda asjastumise vastu, siis tuleb võitlusse astuda. Kui industrialism asjastab hinged, tuleb töötada teist­suguse elukorralduse nimel.

Aga kuidas seista vastu loosunglikkusele, kasutades ise loosungeid? See on VD põhimine töövõte: tuvastada, kuidas miski oma vastandiks üle läheb, kuidas valgustus pimendab, kuidas ratsionaalsus surmab mõtte, kuidas moraaliseadus lubab vägivallatseda. Miks mitte siis üritada vaenlase tööriistu enese heaks tööle panna? Kuid seda ei saa teha lihtsalt või lihtsaid loosungeid taastootes. Et loosungeid enese eesmärgi nimel rakendada, on just nimelt vaja, et VD oleks labürint, kus loosungid mitte ei näita kätte sirgjoonelist teed, vaid sunnivad mõtlema: kas ma ikka lähen õiges suunas, kuidas ma siia sain, kuhu pöörata? Kui fašistide ja natside loosungid lubavad lahendusi eluprobleemidele teistsugususe hävitamise läbi, siis VD küll ütleb, et industrialismi vastu tuleb võidelda, kuid jätab õhku küsimuse, kuidas seda teha. Lühidalt, VD loosungid on üleskutse mõtlema hakata, seisatada ja kaaluda, kuidas ja kellega edasi.

Nii juhib loosung enese vastandi, mõtlemise juurde. Ja hägustab ühtlasi piiri teooria ja praktika vahel: üleskutse tegutsemisele sunnib asetama end probleemi ette; teoreetiline probleemiasetus on aga alati suunatud ühiselu praktilise korralduse ja korratuse mõtestamisele. Nagu Horkheimer on teisal öelnud: „Igatsus selle järele, et ülekohus, millega on iseloomustatav maailm, ei pea püsima jääma. Et ülekohus ärgu olgu viimane sõna. See igatsus kuulub tõeliselt mõtleva inimese juurde.“1 Mõtlemine suunatakse ülekohtu vastu. Teooria on praktika ehk sekkumine kehtivasse asjakorda: „Teooria aineks ei ole hüve, vaid pahe. [—] Tõde saab väljendada ainult ühel viisil: mõttena, mis eitab ülekohut“ (lk 279).

2.

Ainult siis, kui arvatakse, et mõtlemine on midagi asjakorrast eraldiseisvat, miski, mida asjadele rakendada, et neid edukamalt hallata ja need tõhusamalt tööle panna, saab tekkida illusioon, et asjad on lihtsad, et maailm allub inimlooma korraldustele probleemideta. Ja paradoksaalselt ainult siis pannakse olemine ja mõtlemine kokku langema: maailm järgib loogikaseadusi. Just see viga tehti valgustusega. Ehkki valgustus „kõige avaramas tähenduses – kui mõtlemise areng – on alati seadnud eesmärgiks inimeste vabastamise hirmust ja nende muutmise peremeesteks“ (lk 21), on selle eesmärgi täideviimiseks valitud kogu mitteinimliku allutamine: „Olemist nähakse töötlemise ja haldamise aspektist“ (lk 110).

Säärasel suhtel on loomulikult traagilised tagajärjed sellele, kuidas mõistetakse mõtlemist: „Mõtlemine, nagu Valgustus sellest aru saab, tähendab ühtse teadusliku korra kehtestamist ja faktilise teadmise tuletamist printsiipidest, milleks võidakse pidada meelevaldselt kehtestatud aksioome, kaasasündinud ideid või kõige kõrgema taseme abstraktsioone. Kõige üldisemaid suhteid selle korra sees loovad ja määratlevad loogikaseadused. Ühtsus seisneb osade kooskõlas. Vastuoluseadus on süsteem in nuce“ (lk 107).

„Sa pead valitsevat võimu ebaõiglaseks – kas sa tahad siis, et võimu polekski, vaid et valitseks kaos“ (lk 303)? George Cruikshanki karikatuur „Mõistuse ajastu“ (1819).

Wikimedia Commons, vabakasutus

Mõtlemise eesmärk on allutada maailm loogikaseadustele, mis arvatakse toimivat vastuoludeta süsteemina, ning määrata selle süsteemi elementidele identiteet, positsioon, mis nad lõpuks maailma asjadena kehtestab. Nii teostatakse mõlema osapoole taandamine: nii allutavat mõtlemist kui ka allutatud loodust hakatakse mõistma loogilisena, arvutatavana: „Asju, mida ei saa välja arvutada või mille kasulikkust näidata, peab Valgustus kahtlaseks“ (lk 25). Nüüd saab mõlemat käsitada „loodusena“, mille käitumist on võimalik ennustada, mille olemust on võimalik paika panna – mida on võimalik kontrolli all hoida. Seda tähendabki hingede asjastamine: „Teadmise eesmärgiks pole mõisted ega kujundid, pole arusaamise rõõm, vaid meetod, kaasinimeste töö ekspluateerimine, kapital“ (lk 23); „Kõigest – ka üksikisikust, saati siis loomast – saab korratav, asendatav protsess, järjekordne näide süsteemi abstraktsetest mudelitest“ (lk 110).

Taandades selle, millest mõeldakse, loogiliseks tehteks, taandub mõtlemine isegi arvutusmasinaks ja arvutatavaks protsessiks: ta asjastub. Looduse denatureerimine ja inimese dehumaniseerimine on üks ja sama protsess. See on see kuulus maailma vabastamine lummusest, kus ei jääks alles enam muud kui ärakasutatav materjal, vormitav mateeria: eneseidentsus. „Maailma vabastamine lummusest tähendab animismi väljajuurimist“ (lk 23) – selle tulemuseks on, et isegi hingedel ei ole enam hinge … Positivistlik psühholoogia on võimeline kõik tundesööstud ära kaardistama, kehaline distsipliin kõik liigutused õigeks seadma. Ajutegevuski taandatakse arvutiks, ühiselu isikliku huvi „ratsionaalseks“ tagaajamiseks.

Valgustuslik ratsionaalsus on seega kõigest üks väga spetsiifiline ajalooline mõtlemise vorm: identifitseeriv, arvutuslik, haldav. Selle teostajaks postuleeritakse abstraktne „ise“ – samamoodi asjastatav ja osadeks lahti võetav mudel, mis eeldatakse kõigil inimestel olevat ühine. Aga ka see abstraktsus on ajalooline nähtus, „identne, eesmärgi­pärane, mehelik karakter“ (lk 57). Tõhus mõtlemine ei saa jääda puht loogiliseks süsteemiks, tal on vaja vastavat tegelast, kes teda rakendaks ja ellu viiks. Haldava mõtlemise karakteriks on muidugi mees – valitseja, suverään, „loogilist“ mõtlemist valdav tegelane. Loogiliselt mõelda saab ainult mehelikult …

Valgustuslik ratsionaalsus on lahutamatult seotud võimuga: instrumentaalne, mehelik, allutav, tugev. Võimutaotlust varjatakse aga üldisuse, abstraktsusega, väidetava ühisusega – terve mõistusega. Mõelda nii nagu kõik teised tähendab mõelda loogiliselt, tähendab mõelda mehelikult, tähendab mõelda tunneteta … Tundub ju tõepoolest kõige neutraalsem viis mõtelda! Üldise ehk tervemõistuslikuna taandub mõtlemine „üksmeele jaluleseadmise vahendiks“ (lk 60). See on muidugi loogiliselt kooskõlaline: vastuoludeta süsteemist saab ja peab sündima ainult konsensus (siin tunneme kenasti ära igasugused (neo)liberalismi kui ideoloogiavaba valitsemisvormi kiitvad ajaloo lõpu kuulutused).

Valgustuslik ratsionaalsus on ajalooline nähtus, seega ei tähenda selle ratsionaalsuse küsimuse alla seadmine sugugi mõtlemisvastasust: „Ma ei ole mõistuse vastane, kuid ma tahan mõista vormi, mille ta on omandanud“ (lk 304). Aga et see partikulaarne vorm esineb üldisusena, ühisusena, neutraalsuse endana, võimaldab mõtlemise kui valitsemise vormi esindajatel alati nähvata: „Sa pead valitsevat võimu ebaõiglaseks – kas sa tahad siis, et võimu polekski, vaid et valitseks kaos“ (lk 303)?

3.

Tuleb aga mõista, et see alternatiiv võimu ja kaose vahel on valgustuse dialektika enese tekitatud. Kontrolliva ratsionaalsuse eesmärgiks on kontrolli all hoitav sätestada reegleid järgiva, seadustatud süsteemina, tervikuna, milles on võimalik määrata elementide suhted ja positsioonid ning neid vastavalt vajadusele suunata. See ratsionaalsus aga ei töötaks sekunditki tegelikult võimu ja vägivalda rakendamata. „Teist“, „võõrast“, „loodust“ on vaja alatasa ohjes hoida, et ta ikka meie tahtmise järgi tegutseks ja toimiks. On vaja hallata, koostata plaane, teostada ehitus- ja kaevandustöid, koloniseerida ja hävitada rahvaid …

Loodus, see väidetavalt loogiline vastuoludeta süsteem, mida valitsevad universaalsed seadused, toimib ratsionaalselt ainult siis, kui tema peal võimu rakendada. Selgub, et „ratsionaalsus“, „korrastus“, „reeglipära“ ei olegi niivõrd loomulikud maailma omadused … Kaos on ses kontekstis ainult see, mis pageb ratsionaalsusena esineva võimu rakenduse alt ehk ei allu kontrollile. Kaos on see, mis hakkab vastu ja ähvardab teistsuguse – ebaratsionaalse korrastusega. Kuna süsteemne kooskõla on võimu rakenduse tulemus, spetsiifilise strateegia elluviimise järelm, mis asendab tegeliku maailma toimimise reegli­pärase (loogika)süsteemiga, jääb kaos alati pinna alla pulbitsema.

Taandanud maailma lihtsakoeliseks protsessiks, mida on võimalik läbinisti tundma ja manipuleerima õppida, on ratsionaalsuse-võimu kaksikrakend loonud simulaakrumi, mis ei saa tõrgeteta toimimiseks lubada väljaspoolset ootamatust – õigemini, ei saa lubada enam üldse väljaspoolsust: „Inimene arvab end vabanevat hirmust alles siis, kui ei ole jäänud enam midagi tundmatut. See asjaolu sillutabki teed demütologiseerimisele, Valgustusele, mis võrdsustab elavat elutuga, nii nagu müüt võrdsustas elutut elavaga. Valgustus on radikaliseerunud müütiline hirm. Positivismi puhas immanentsus, tema ülim saadus ei ole muud kui teatav universaalne tabu. Enam ei tohi midagi olla väljaspool, sest ainuüksi kujutlus väljaspoolsusest põhjustab hirmu“ (lk 36). Inimese „täiskasvamine“ – see Kanti valgustuslik unistus – on ta lahutanud tegelikkusest, sulgenud oma mulli, mis võib iga hetk lõhkeda. Jällegi paradoksaalsel kombel on inimese „vabastamine“ heitnud ta täielikult looduse meelevalda (nagu enamik VD analüüsikäike, on ka see pea 80 aastat hiljem hoopis päevakajalisemaks muutunud, mitte iganenud; sama aktuaalne on muidugi ka antisemitismi analüüs: ratsionaalsuse poolt tähelepanuta jäetud afektide töölerakendamine poliitilistel eesmärkidel; ja muidugi ka Kanti ühtelugemine Sade’iga).

Valgustuse müüt on, et inimene saab kõike kontrolli all hoides vabaks, „täiskasvanuks“. Õigupoolest allutab ta iseend aina jäigemale kontrollile ning avab sedakaudu tee ekspluateerimisele ja asjastamisele. Inimene muutub ka ise osaks simulaakrumist ja hakkab ise­ennast hävitama. Et aga tundmatute – ja kontrollimatute – jõudude allutamine reeglipärasusele on omane juba müüdile, siis ei saa vaba inimese illusiooni pidada puhtalt valgustusaja leiutiseks. Valgustuslik ratsionaalsus viis selle tahte äärmusesse ja muutis ta ulmaks. Kuna müüdis on valgustuslik alge – kontrollile allutamise tahe – olemas, ei ole niisama lihtne valgustusest lahti öelda, hakata teistmoodi mõtlema ja tegutsema. Valgustus on ühtaegu väga spetsiifiline ajalooline nähtus ja üleajalooline või arheoloogiline kihistus, mis eri vormides aina edasi kestab ning annab jõudu ikka veel mõtlemist pimestavale ratsionaalsuse-võimu kaksikmonstrumile.

Kuidas siis teha vahet? Kas on üldse mingisugune piir müüdi ja valgustuse vahel? Kas need ei ole mitte sama asi – inimlik kontrollile allutamise tahe, mis lihtsalt jõuab valgustuses oma loogilise lõpuni? Kas teisiti ei saanudki minna? Pidi tsivilisatsioon arenema niikaugele, et hakkab ainult iseennast armastama ja hävitama?

4.

Nii nagu on ekslik väita, et teadmine on võim, oleks sama ekslik öelda, et müüt on valgustus. Tõsi, teadmine võtab valgustuses säärase vormi, mis vajab tõhusaks toimimiseks võimu abikätt ning mis samal ajal võimukasutuse legitimeerib. Aga identiteedi omistamine – „teadmine on võim“ – ähvardab vaiba alla pühkida struktuurse vägivalla ja ekspluateerimise, võimu teostamise tajumatuks muuta: võim muutub diskursuseks, üheks kõnelemisviisiks teiste seas; võimusuhetest saab kõigest tähenduste mäng. Rääkida teadmise ja võimu paarikust ei ole sama, mis kõnelda nende samasusest (seda teadis hästi ka selle paari ilmselt tuntuim mõtestaja Michel Foucault). Samamoodi tuleb silmas pidada, et müüt ja valgustus pole identsed,2 sest ainult nii on neid võimalik endast välja viia.

Ainult selline valgustus, mis pole müüdiga identne, saab müüti „tagasi langeda“. Ehkki müüdis taotletakse juba kontrolli tundmatu üle (valgustuslikkus), ei saavutatud ega taotletud sellega kunagi absoluutset, täiuslikku kontrolli, täpset manipuleeritavust. Müüt jäi ähmaseks, mitmetimõistetavaks, paradoksaalseks, teisisõnu eluliseks ja elusaks. Seetõttu seda valgustuses niivõrd kardetaksegi: „Valgustusele omane müütiline õudus tuleneb hirmust müüdi ees. Valgustus näeb müüti mitte ainult ähmase tähendusega mõistetes ja sõnades, nagu ekslikult arvab semantiline keelekriitika, vaid igas inimlikus eluavalduses, millel ei ole kohta valgustusliku eesmärgi, s.t enesealalhoiu kontekstis“ (lk 52). Valgustuse subjekt on ennast kasvatav „ise“, kelle peamine eesmärk on püsida enesesamase ja -küllasena. Kummalisel kombel on ta nõnda vastandatud elule, eluavaldustele, mis võivad alati eksi minna, muidugi ka surma saada. Ennast kasvatav „ise“ ei tohi surra: ta peab aina täiustuma. Elu on veider, pulbitsev, pidevalt teisenev – seda viimast eriti ei saa valgustus lubada: saa iseendaks!

Müüdis säilib väljaspoolsus ehk eluveidrus, ootamatus, väljaarvutamatus. Kui valgustus kardab müüti, siis seepärast, et ta kardab elu pulbitsemist, kontrollimatust. Valgustus on eluvastane ehk asjastav. Müüdis alal hoitud kontrollimatus ja ootamatus lähendab teda sellele tegelikkusele, mille valgustus lubas ära taltsutada, muutes ta tumma mateeriana kaasosaliseks simulaakrumis – loodusele. Selgub – küll ähmaselt –, et müüt on tegelikkusele ehk väljaspoolsusele hoopis lähemal kui valgustuslik ratsionaalsus. See illusioon, mille Valgustus on loodusest loonud – kooskõlaline reeglistik –, ähvardab mõraneda tegeliku, müütilise – ennustamatu, üllatava, eksliku, leiutava, petliku, veiderdava, trikitava – looduse sissetungi tõttu.

Ometi ei tohi nüüd väita, et müüt on tegelikkus, ei tohi omistada identsust, dialektika peab jätkuma – saaks vaid sellest umbsest peeglitoast lõpuks välja! Igatsen teist hirmsasti!

1 Max Horkheimer, Kaob see, mida me nimetame mõtteks. Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. – Looming, 1990, nr 10, lk 1398–1409.

2 Vt Adorno puhul Hasso Krull, Tume inimeselaps ja tema poliitika. Rmt: Theodor W. Adorno, Valik esseid kirjandusest. – Loomingu Raamatukogu 2019, nr 32–34, lk 139–153.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht