Põhjendatud pessimism

Selle asemel et loota, et kõik läheb paremaks, võiks vaadata vastu reaalsusele ja tunnistada, et positiivseteks visioonideks pole põhjust.

MARKUS TOOMPERE

Valdkondlike arengudokumentide koostamine tekitab ikka elevust, sest valdkonnas tegutsejatele jääb mulje, et neid kaasatakse ja nad saavad lõpuks isegi sõna sekka öelda. Loodetakse, et uue dokumendiga käivitatakse valdkond taas ning kuhjunud probleemide rägastikus leitakse kõiki rahuldav lahendus. Organiseeritakse paar koosolekut, kus lastakse aur välja (seda võib nimetada tinglikult grupiteraapiaks), ning siis kirjutab mõni ametnik moekat prestiižsõnavara pruukides – laenan siinkohal Maarin Mürgi1 mõtte – Twitteri säutsudest koosneva dokumendi ja elu läheb edasi nagu enne. Miks viitsivad kallid kolleegid endiselt selliste asjadega tegeleda, ma tõesti ei tea. Valdkonna spetsialistide kaasamine on ministeeriumile tähtis eelkõige mainekujunduse pärast, nende kogemustest tulenev sisend ei huvita aga kedagi. Alljärgnevalt mõned mõtted, miks ei tohiks kunstivaldkonna inimesed „Kultuur 2030-lt“ loota mitte midagi positiivset.

2030. aastaks 2007. aasta rahastus. Kõigepealt tuleks ette võtta eelmine arengudokument „Kultuur 2020“, mis võeti vastu 2014. aastal ehk olukorras, kus majanduskriisist oli möödas juba paar aastat. Selles dokumendis ei mainita tõsiasja, et kultuuriministeerium jõudis kujutava kunsti rahastamises 2007. aasta ehk kriisieelsele tasemele alles 2017. aastal (inflatsiooni arvesse võtmata). Siit järeldub, et arengukava „Kultuur 2020“ lõpuaastail on kunstivaldkonna riiklik rahastus võrreldav kolmeteistkümne aasta taguse rahastusega. See on ka esimene pessimismi põhjus, sest juba praegu ei räägita enam sellest, kas Eestit tabab järgmine majanduskriis, vaid arutletakse selle üle, millal see juhtub. Kui see aga juhtubki, siis võib eeldada (arvestades senist poliitikat), et kunsti rahastamine kukub jälle kuhugi 2007. aasta eelsesse aega ning taastub alles 2030. aastaks. Irooniliselt võiks ehk öelda, et arengukava „Kultuur 2030“ suurim eesmärk on saavutada kunstivaldkonna rahastuse püsimine stabiilselt 2007. aasta tasemel.

Alusdokument pole otsuste alus. Teine põhjus pessimismiks on kultuuriministeeriumi ükskõiksus dokumendis sõnastatud põhimõtete vastu. Miks võtta vastu arengudokumente, kui tegelikud kultuuripoliitilised otsused lähevad nendega risti vastu? Minu hinnangul on suurim tüliõun ja seeläbi ministeeriumi suhtumise parim näide kunsti­rahastuse korrastamine. Olen sellest juba pikemalt kirjutanud ERRi portaalis.2 Lühidalt seisnes korrastamine selles, et kui 2016. aastaks eraldati kultuuri­ministeeriumi eelarvest toetus kahekümnele kunstiasutusele üle Eesti, siis 2017. aastast rahastab ministeerium kolme näituseasutust Tallinnas. See otsus on vastuolus kultuuripoliitika põhialustes sõnastatud põhimõttega 30.3: „Riik toetab näituseasutuste tegevust, et luua üle Eesti võimalused osa saada kujutavast kunstist ja pakkuda kunstnikele võimalusi oma tööde tutvustamiseks laiemale avalikkusele. Näitusemajade tehniline varustus on kaasaegne ja tegevus professionaalne. Lisaks loovisikutele ja vahendajatele on kõrgelt hinnatud ka kunstiproduktsiooni ja näitusekorralduse tehnilised eksperdid, kelle erialast väljaõpet ja täiendkoolitust toetatakse riiklikult“.3 Kunstivaldkonna rahastamise korrastamise otsust vastu võttes ei konsulteeritud valdkonna esindajatega. Esindajad kutsuti küll Tallinna, kuid arutelu ei toimunud, selle asemel näidati paari tulpdiagrammi ja teavitati tehtud otsusest. Ministeeriumi esindaja jagas aga lubadusi, et näitusepindade tegevustoetus garanteeritakse kultuurkapitalist. Praeguseks teame, et ametniku lubadustel puudus kate.

Puhtrahaliselt oli see otsus suhteliselt tühine ning muutused olid tõepoolest vajalikud, ent viis, kuidas ministeerium oma agenda ellu viis, jättis kümnetele ja kümnetele valdkonna tegijatele üle Eesti kehva maitse suhu. Häda on selles, et ministeerium kaotas usaldusväärsuse ja kadus soov ning usk, et ministeeriumiga saab konstruktiivselt koos töötada. Kardan, et neid inimesi, kes olid kohal kunstirahastuse reformi kava tutvustamise ajal, on väga keeruline laua taha tagasi saada. Tinglikult pandi ühe koosolekuga paika, kes kuuluvad esimese Eesti alla, ülejäänud on aga regionaalpoliitiline probleem. Sellistes tingimustes „Kultuur 2030“ loomiseks laiapõhjalist valdkondlikku tuge ei leita. Hoolimata sellest, et dokument ise on algusest peale mõttetu, on väikese kliki sõnastatud põhimõtete alusdokumendina esitamine siiski parimal juhul silmakirjalik.

Teatud mõttes võib arengudokumente võrrelda militaarvaldkonna lahinguplaaniga. Seatakse eesmärgid ning määratakse, millised üksused vastutavad milliste eesmärkide täitmise eest, mis saab edasi, kui eesmärgid on täidetud, jne. Kui juhtkond hakkab lahinguväljal tegema otsuseid, mis on lahinguplaaniga vastuolus, siis on üldjuhul kaks võimalust: lahinguplaan koostatigi vastase eksitamiseks ja kusagil on teine, päris plaan, mis edastatakse allüksustele etapiviisi, või on juhtimine kehv. Kui lugeda praegu kehtivat dokumenti „Kultuur 2020“, ei saa täpselt aru, kumma stsenaariumiga on õieti tegemist.

Palju kiidetud kunstniku- ja kirjanikupalga olemasolu ei lähtu sellest dokumendist. Kui täpne olla, siis ei esine sõna „palk“ dokumendis kordagi. Tegemist on arengukava „Kultuur 2020“ välise nähtustega.

Riiklik rehepaplus seoses kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitaliga. Üks valdkonna anomaaliaid on, et nii kultuuri- kui ka haridus- ja teadusministeerium on jõudnud arusaamisele, et nende hallatavad riigiasutused peaksid saama oma põhitegevuseks toetust kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist. Sellele, et see pole normaalne, on muu hulgas viidanud ka riigikontroll juba 2013. aastal. Samuti saadeti selle aasta juulis sihtkapitalist ministrile kiri märkusega „Sihtkapitali poolt on sarnase probleemiasetusega kiri edastatud kultuuriministeeriumile juba mitmel korral, aga jäänud kahjuks vastuseta“. Sellest lähtub, et ministeerium on juba pikemat aega probleemiga kursis, ent ignoreerib seda. Sihtkapitali nõukogust sedastatakse, et ainuüksi 2017. aasta nelja ja 2018. aasta kolme jaotusega on muuseumide põhitegevuseks eraldatud 159 600 eurot ning samas kirjas seisab, et „ei tohi unustada, et kultuurkapitali kõigi valdkondade lõikes on just kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalil suurim koormus institutsioonide (sh riiklike institutsioonide) rahastamisel. Erinevalt teatri-, muusika-, filmi- ja isegi kirjandusvaldkonnast ei kata kultuuriministeeriumi-poolne kunstivaldkonna rahastus mitte ühegi valdkondliku organisatsiooni tegevuskulu täies mahus; pea kõigil juhtudel on kultuurkapital väga oluliseks ja sageli vältimatuks rahastajaks“. Kultuuriminister Indrek Saar ütles aga 2017. aastal riigikogu ees: „„Kultuur 2020“ seab eesmärgiks, et kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi. Kultuuriministeeriumi eelarvest rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi. Seda silmas pidades viisime eelmisel aastal läbi kunstivaldkonna rahastamise korrastamise ning käesoleval aastal analüüsime, kas ja kuidas oleks võimalik seda teha ka teistes valdkondades.“

Mul on väga keeruline aru saada, millisel moel on kunstivaldkonna rahastamise korrastamine aidanud kaasa sellele, et riigieelarvelised asutused ei oleks enam kultuurkapitali rahastada. Ma arvan, et teised valdkonnad peaksid sügavalt mures olema, kui kunstivaldkonna korrastamise kogemusi hakatakse ka mujal praktiseerima. Sellest ministri kõnest on üle pooleteise aasta möödas ja tulemus on, et ministeeriumi 2018. aasta eelarves on kunsti osakaal 0,46%, muuseumide oma 22,67%.4 Lisaks saavad riigimuuseumid kultuurkapitalist 2018. aastal umbes 200 000 eurot.

Käest libisev võimalus. Minu silmis on viimasel kümnendil kunstivaldkonna suuremaid kultuuripoliitilisi võite olnud kunstiteoste tellimise seadus (KTTS). Kunstnikupalgaga võrreldes on antud juhul tegu reaalselt mõõdetava töö ehk tellimusega ning suurusjärkude võrra suuremate summadega. Kõige olulisem on aga, et tegemist on ainukese seadusega, mis puudutab vaid kunstivaldkonda. See, kuidas seadust rakendada ning milline on selle tulevik, sõltub vaid kunstivaldkonnast, ent praeguseks oleme jõudnud ummikusse ja seadus ei täida oma eesmärki. Arengukava „Kultuur 2020“ kunstiosa viimases punktis on seatud eesmärgiks teha seaduses vajalikud muudatused tagamaks tellimustööde kunstitaset. Just sinna koer maetud ongi. See hulk raha, mille eest kunsti hangitakse, ja kunst, mis selle eest saadakse, ei ole kooskõlas. Heal kunstilisel tasemel avalikku ruumi rikastav kunst on seaduse kontekstis järk-järgult üha erandlikum nähtus. Kuivõrd kesksete kunstiinstitutsioonide roll piirneb üldjoontes žüriiliikme leidmisega, siis nemad selle seadusega eriti ei suhestu. Ministeerium peab aga dialoogivääriliseks eelkõige keskseid kunstiasutusi. Selle tulemusena on seadust tehnilise poole pealt natuke kohendatud, ent sisu on jäänud samaks. Olen võimalikke muudatusi puudutavaid seisukohti väljendanud eraviisilises kirjavahetuses nii vastutava ametnikuga kui ka vestlusringis Sirbis.5 Olen kõnealuse seaduse rakendamisega tegelenud seaduse jõustumisest saadik ligi seitse aastat ning jõudnud praeguseks arusaamisele, et sellisel kujul on KTTS end ammendanud.

Mul on hirm, et valdkonna osavõtmatuse tõttu hakatakse kolme või viie aasta pärast esitama küsimusi (näiteks RKAS), kas antud seadus on tõesti otstarbekas. Praeguste suundumuste jätkudes ei ole ma positiivse vastuse osas enam nii kindel, kui olin veel kaks aastat tagasi.

Ellujäämise või suremise kunst? Kui võtta aluseks, et kehtiv „Kultuur 2020“ on ellu viidud vildakalt ja seetõttu on kaotajaid olnud rohkem kui võitjaid, siis – kuidas edasi? Meil pole põhjust eeldada, et miski läheb paremaks. Vastupidi, kõige parem moment lähikümnenditel on ehk juba möödas ja meid ootab seega ees vaikne allakäik. Kuna kunstivaldkonna rahastus moodustab ministeeriumi eelarvest 0,46%, võiks küsida, kas saab veel üldse kuhugi kukkuda. Kindlasti saab. Selle asemel et õhinal kokku saada ja hellitada lootust, et kõik läheb paremaks, võiks vaadata vastu karmile reaalsusele ja tunnistada, et positiivseteks visioonideks pole põhjust. Ma soovitan igal näituseasutusel mõtteharjutusena paberi peal läbi mängida stsenaariumid, mis saab siis, kui teie avalik rahastus jääb paariks aastaks samaks, kukub aastas 10%, väheneb 50% võrra või kaob üldse ära. Tuleks mõelda, milline on standardi madalaim tase, mille juures olete nõus uksed avama, ja mis momendist tekib tunne, et aitab. Kui vähe olete nõus endale ja oma töötajatele palka maksma, enne kui piinlikkust tundest sigineb arusaam, et nii ei saa? Mõelge, kui vähesega olete nõus ellu jääma ja millal tundub surm mõistliku lahendusena? Sellest lähtekohast võiks hakata rääkima „Kultuur 2030“ kunstivaldkonna arengu põhialustest.

PS Olen kasutanud artiklis alusdokumentide „Kultuur 2020“ ja „Kultuur 2030“ puhul teadlikult terminit „arengu­dokument“, „arengukava“ jms, kuna minu arvates on aluspõhimõtetel mingigi mõte ainult juhul, kui seda dokumenti lugeda kui pürgimuslikku, s.o valdkonna arengut eeldavat ja tagant tõukavat ning eesmärke seadvat.

1 Maarin Mürk, Karu, ära nuta, hakka tegutsema! – Sirp 29. VI 2018.

2 Markus Toompere, Kultuuri rahastuse nn korrastamine. – ERR 31. I 2017. https://kultuur.err.ee/315634/markus-toompere-kultuuri-rahastuse-nn-korrastamine

3 www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur2020.pdf

4 Taaniel Raudsepp, Kuidas kultuurieelarve džunglis ellu jääda? – Postimees 4. VII 2018.

5 Gregor Taul, Protsendikunst kui ühisruumi tööriist. – Sirp 9. III 2018.


Kultuur 2030

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Igal nädalal vastab üks Sirbi autoreist küsimusele „Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?“ ning lisaks ilmuvad ka pikemad käsitlused.

Varem on samas sarjas ilmunud Ott Karulini „Et karu ei nutaks“ (9. II), Kaarel Tarandi „Karu nuttu jätkub kauemaks“ (23. III), Maarin Mürgi „Karu, ära nuta, hakka tegutsema!“ (29. VI) ja Madis Järvekülje „Kuidas ometi karude eelarvamuslikest hoiakutest üle saada?“ (5. X).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht