Pole demokraatiat, pole probleemi

Fareed Zakaria

Fareed Zakaria – USA poliitilise eliidi ruupor? Fareed Zakaria, Vabaduse tulevik. Mitteliberaalse demokraatia ohud tänapäeva maailmas. Tõlkinud Jüri Adams. Varrak, 2005. 333 lk.

Fareed Zakaria raamatu sõnum on selge. Demokraatia areng maailmas on läinud liiga kaugele ja ohustab inimeste vabadust. Üha laiemaid inimmasse lastakse valimiskastide juurde. Võimu saamiseks on poliitikuil vaja meeldida üha suuremale, samas aga intellektuaalselt järjest piiratumale auditooriumile. Tulemuseks on, et võimule ei tule mitte need, kes valitseksid kõige targemalt ja demokraatlikumalt, vaid need, kelle sõnum on kõige populistlikum ja lihtsam. Zakaria raamatu sisu saab kokku võtta lausega “Tänapäeva poliitika vajab mitte rohkem, vaid vähem demokraatiat” (lk 266).

Zakaria sõnum pole üldsegi uudne. Juba José Ortega y Gasset tundis 1930. aastatel oma “Masside mässus” pahameelt selle üle, et laiad rahvamassid nõuavad endale üha häälekamalt ja julgemalt järjest suuremat osalust poliitikas ja avalike asjade otsustamisel ning aitavad niiviisi võimu juurde diktaatoreid. Jürgen Habermas on “Avalikkuse struktuurimuutuses” osutanud sellele, et massiavalikkuse tekkega XX sajandil on arutlev avalikkus kadunud. Poliitilised ja turujõud kasutavad avalikkust selleks, et panna masse liikuma endale kasulikus suunas.

Zakaria raamat on praeguses ajas väga selge märk. Autor on kogunud ühtede kaante vahele oma varem ilmunud kirjutised ning varustanud need sissejuhatuse ja kokkuvõttega. Kogumik on valminud 2003. aastal, pärast New Yorgi ja Washingtoni terrorirünnakuid ja USA sissetungi Afganistani, veidi enne Iraagi sõja algust. Tolle aja keskseks sisepoliitiliseks küsimuseks USAs oli see, kas võib terrorismivastase sõja sildi all piirata kodanikuvabadusi ja inimõigusi. Raamat annab sellele küsimusele ülivõimsa jaatava vastuse. Sest kuigi raamatu sisu puudutab 2001. Lugejale antav sõnum demokraatia piiramise vajalikkusest väga selge.

Raamatu saab tinglikult kaheks jaotada. Üks osa sisaldab Zakaria maailmaajaloolisi ja globaalseid spekulatsioone demokraatia ja vabaduse teemal. Teises osas käsitleb ta USA sisepoliitilisi arengusuundi. Ülemaailmseid arenguteid analüüsides jõuab Zakaria seisukohale, et vabaduse tagab see, kui omavahelises võistluses ja konkurentsis arenevad välja poliitiliselt ja majanduslikult tugevad, samas elitaarsed suletud jõukeskused ja institutsioonid.  Zakaria usk valgustatud eliiti on tugev. Seetõttu tunnebki ta USAs toimuvaid arenguid analüüsides muret sellepärast, et traditsioonilised elitaarsed institutsioonid (Valge Maja, kongress, juristide ja arstide kutseühingud, traditsioonilised kirikud jne) on avanenud massidele ning muutunud seetõttu valitsemisel ebaefektiivseks. 

Kohe raamatu alguses võtab Zakaria kasutusele mõiste “massipärastumine” (lk 9). Kvantiteet on asendanud kvaliteedi. Kunstiteost ei hinnata enam selle põhjal, milline autoriteet selle väärtust tunnustab, vaid kui suurtele rahvamassidele see meeldib. Massipärastunud on ka vägivald, sest riikidel puudub monopoolne kontroll vägivalla vahendite, sh massihävitusrelvade leviku üle. Illegaalne relvakaubandus on globaalne, tuumarelva ja teiste massihävitusrelvade valmistamise õpetusi on võimalik igaühel hankida Internetist.

USA on Zakaria sõnul süüdi massipärastumise levikus. Ning väljaspool USAd võtab massipärastumine üha ähvardavamaid jooni. Demokraatlikke vahendeid (valimised, sõnavabadus, inimõigused jne) kasutades rajavad endale teed võimu juurde mittedemokraatlikud jõud. Demokraatia hävitab vabaduse. Liberaalne demokraatia rajab teeb mitteliberaalsele demokraatiale (illiberal democracy). Peab siiski tunnistama, et jõulisest sõnumist hoolimata puudub Zakaria raamatul veenmisjõud. Kokku on kuhjatud liiga suur hulk esmapilgul mõjukaid näiteid eri riikidest ja ajastutest. See paneb kahtlema valitud näidete võrdlus- ja tõestusjõus. Kuid nähtavasti polegi see olnud autorile peamine. Liberaalse demokraatia kriitiku maine hankimine on olnud akadeemilisest veenvusest olulisem.

Sarnaselt Francis Fukuyamaga on Fareed Zakaria USA poliitilises kontekstis autsaider. Aasia immigrant, kes peab andma oma parima, et teda USAs kiiresti omaks võetaks. Mis võiks olla lihtsam viis selle saavutamiseks, kui toetada oma kirjutistega USA liidrite elluviidavat poliitikat. Fukuyama “Ajaloo lõpp” ilmus vahetult pärast külma sõda ja kiitis marksistlikul moel liberaalset demokraatiat kui inimühiskonna arengu kõrgeimat vormi. Fukuyama kontekstis oli just USA see, kes oli kommunismi põrmustades viinud liberaalse demokraatia globaalse triumfini.

Zakaria “Vabaduse lõpp” ilmus ajal, kui USA poliitiline eliit pidi avalikkusele  põhjendama kodanikuvabaduste ja inimõiguste piiramise vajadust. Autor on võtnud selle ühiskondliku tellimuse uljalt vastu ja tootnud teksti, mis kaasaegsesse USA ideoloogilisse konteksti peaks kõigiti sobima. Keegi ei peaks Zakaria teost käest pannes tundma kurbust oma demokraatlike õiguste kahanemise pärast. Kuid Zakaria raamatus on ka peidetud sõnum. Raamat näitab, et liberaalses demokraatias, eriti aga selle USA variandis, pole midagi erandlikku, ülimat ega ainulaadset. Kui aga liberaalne demokraatia pole ülim, nii nagu seda kuulutas Fukuyama, siis ei saa süüdistada ka neid maailma piirkondi, mis ei järgi valitsemisel liberaalse demokraatia ideoloogiat. Seega, autoritaarne võim Aasias või mujal, kui see suudab tagada majandusliku kasvu ja sotsiaalse heaolu, pole sugugi halvem valitsemisvorm kui liberaalne demokraatia Põhja-Ameerikas ja Euroopas.

Paraku jätab Zakaria selgitamata, kuidas on võimalik liberaalsest demokraatiast tagasi pöörduda vähemdemokraatlike valitsemisvormide juurde. Kuidas võtta inimestelt need demokraatlikud õigused, millega nad on harjunud? Kuidas kaotada massipärastumine ja massiühiskond? Kuidas tuua, demokraatiat vähendades tagasi vabadus? Kuidas seda teha ilma vägivalla, autoritaarsuse, korporatismi ja avalikkuse jõhkra manipuleerimiseta?

Eestikeelse tõlke tagakaanel tsiteeritakse Euroopa Komisjoni voliniku Siim Kallase mõtteid. Kallas kirjutab, “Fareed Zakaria raamat avaldas mulle muljet. On ju tihti nii, et peas liiguvad mingid mõtted mingi probleemse valdkonna kohta, aga need on hajusad, katkendlikud, poolikud, vajaksid tõsist läbitöötamist ja edasiarendamist. Ja siis leiad raamatu, kus keegi on samade asjade peale mõelnud ja rohkete faktide alusel suutnud materjali põhjalikult analüüsida”. Tõepoolest. Zakaria tunneb muret, et kapitalismi pidevalt piiratakse ja demokraatiat edendatakse (lk 257). Tõenäoliselt on riigimees Kallasel samad mured. Huvitav, kas tema leidis Zakaria raamatu lehekülgedelt nendele muredele lahenduse?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht