Poolel teel surematuseni

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Ligemale kakssada aastat on maarahvas seisnud rahvusliku arstkonna hirmsa rõhumise all ja kirjeldamatud on piinad, mida doktorite ahnus eestlastele põhjustanud. Juba lauluisa Kreutzwald ise ei päästnud reisidel mööda Võrumaa teid oma kalessist ühtki talupoega mööda ilma teda viimseni paljaks riisumata, nimetades saaki ise hellitavalt visiiditasuks. Doktor Faehlmanni päratu rikkus ületanud kogu Eestimaa rüütelkonna oma, kõik puha elundikaubanduses teenitud (vt ka „keelte keetmine”). Doktor Luiga juures „kinnises osakonnas” veetis võlavangina oma parema loomeea valdav osa eesti vaimukultuuri esimese põlvkonna suurmeistritest. Nad kandsid ainsa kattehilbuna kordamööda ühte kuube, kuni Juhan Liiv, ullike, selle kuskil Saksa teatri taga ära kaotas. Doktor Barbarus aga pistis rahahimus juba terve riigi vaenlase taskusse. Kuid ükski neist jubedatest lugudest ei küüni ligilähedalegi tänaste tohtrite mõõdutule saamahimule. Doktor X näiteks ... Umbes nii seda lugu meie oma valitud valitsuse propagandarullilt maha keritakse ja peaosas erapooletu ajakirjandus mängib oma kehvematel hetkedel kahjuks üpris bolševismi-hõngulise masside mõjutamise tehnoloogiaga ehk klassiviha õhutamisega kaasa. Nad seal Stenbockis arvavad, et tegu ongi vaid lahinguga, mis kaotatakse või võidetakse meedias. Et see lahing pole kogu sõda, ei näi (valimis) tsüklilise mõtlemise kammitsais poliittehnoloogidele meenuvat. Kuid tänaseks on nad väepealikena juba sammukese kaugemal kui Pyrrhos pärast Asculumi.

Üht kommunaalpoliitikut parafraseerides peab praegu hüüdma: „Haritlaskonda rünnatakse. Ma kordan: haritlaskonda rünnatakse!” Ja ründajaks on seesama Toompea, kodanike poolt ausalt ja avalikult sinna teenistusse (teenima, aga mitte valitsema) valitud isikud. Sest arstid on ikka seisnud rahvusliku haritlaskonna keskväljal, tehes muistsest tänaseni palju hoopis muud ja õilsamat kui pelk „raviteenuse osutamine”.

Seega, kui haritlaskond praegu jätab oma arstid toetuseta, reedab ta iseennast, annab ära osa oma südamest või südametunnistusest. Vähe sellest, et jättes praegu toetusteene osutamata, pole hiljem lootust vastuteeneks – aga teened ja võlgnevused on iga ühiskonna liim. Suur osa (avaliku andmestiku järgi praegu arstidest vähem teeniva) haritlaskonna lootust aineliselt paremale elule ja ka suhtelisele tõusule sotsiaalsetes hierarhiates on vältimatult seotud arstide praeguse edu või edutusega. Ega vist meditsiinisüsteemi kõrval polegi ühtki teist, mille tööseisak ühiskondlikku elu valitsusele arusaadaval määral mõjutada suudaks. Arstkonnaga kõrvutatavat protestijõudu pole vedurijuhtidel, kangrutel ega isegi koolmeistritel. Kui praegu lasta arstidel läbi kukkuda, võib filoloog ja teoloog, kunstnik ja teadur ühtviisi pikaks ajaks loobuda unistusest oma sissetuleku eest lihttöölistelt (kellel ka vaieldamatult on õigus aineliselt väärikale elule) mõnd teenust osta. Värvimist või õmblemist, toru- või mullatööd.

Kaaludes jõuvahekordi realistlikult pole vähimatki põhjust arstide läbikukkumist eeldada. Erinevalt valitsemisteenusest on arstiabi (et mitte öelda raviteenust) varem või hiljem vaja igal kodanikul. Mõtteharjutusena võib igaüks teha endale tabeli, kus ühte tulpa kirjutab kõik argumendid, mis annavad põhjuse olla arstide poolt ja teise, mis vastu. Viimasesse polegi peale valitsuse poolt sugereeritava „ahnuse” midagi lisada. Üksikute eranditega, sest loomulikult esineb meditsiinis, nagu kõigis ebatäiuslikes süsteemides, vigu, kahjuks nii mõnelgi korral saatuslike tagajärgedega. Meediku vastutus nende eest on aga võrreldes poliitiliste otsustusvigade eest määratava poliitilise vastutusega nagu päev ja öö.

Valitsusel võib ju olla taktikaline eelis. Muuseas maksumaksjate kulul toimiv suhtekorraldus sosistab ministritele, et võidab see, kel rohkem ressursse ja kes seega kauem vastu peab või pori loopida jaksab. Püha lihtsameelsus, mis võibki töötada ainult juhul, kui arstid täitsa üksi jäetakse. Sest nad ju, elu hoidjad, on nii pagana viisakad inimesed ja käivad iga kord, kui kutsutakse, minister Pevkuri juures tema vanema kolleegi Ligi käest saadud Powerpointi esitlust vaatamas selle kohta, et kuidas raha üldse ei ole. Ja sellises olukorras ei karda minister mitte üldse.

Nagu kirjutab oktoobrikuine Scientific American, on ka demokraatlike riikide poliitiliste juhtide hulgas keskmisest sagedamini psühhopaate. Ja see pole tingimata halb, sest psühhopaat ei tee igal juhul kurja ega ole vägivaldne, küll aga langetab ta raskete valikute puhul kiiresti halastamatuid otsuseid, kuna nn kuum empaatia tema ajus ei toimi. Kriisiolukordades võib juhi halastamatus osutuda kogukonna päästjaks lõplikust hävingust.

Valitsuse praeguse koosseisu vanemate liikmete hulgas domineerivad mu mulje järgi need, kes Judith Thomsoni sõnastatud eetikaeksperimendis pikalt aru pidamata üldsuse huvides „paksu mehe” rööbasteele rongi alla tõukaksid. (Katses on valida, kas lasta rongil viis inimest surnuks sõita või raudtee kohal olevalt sillalt õigeaegselt seal kõõluvat paksu meest rataste alla tõugates see viisik ära päästa). Meedikute nn töötülis aga tasub mõelda, et pool valitsuse koosseisust kuulub hoopis teise kategooriasse, on noorsugu, kes pole oma täiskasvanuks saamise teel isegi nõukogude okupatsiooniarmee sundajateenistuse lihtprotseduure pidanud läbima, rääkimata siis mingist päris-töökoha pikemast pidamisest, mistõttu iga eruseersant suudaks profülaktilise vestluse käigus – mitte telesaates, vaid näiteks nurga taga – viis-kuus ministrit meditsiinisõbralikuks ehmatada.

Valitsus on Eesti vabariigis see esimene ja ainus kõva. Kuid ainult välispinnalt. Ülejäänud, need pehmed, ei ole pikka aega muud palunud kui mõistuspärast dialoogi, tulemuseni viivat mõttevahetust. Ja selle saamise päev pole õnneks üldse kaugel. Surve all vahetab valitsus kiiresti hobuseid, nagu varakevadisest ACTA-loost mäletame. Ja seetõttu on lõbus oodata päeva, mil peaminister Ansip riigikogu kõnepuldist suurt riigilaenu rahvatervise heaks Fausti sõnadega põhjendab:
 
Ma selle üle pead ei murra,
Kas vihkan, armastan ma seal,
Ja kas ka seal, kui tuleb surra,
On mõte mõisteil „all” ja „peal”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht