Populaarne Euroopa

Ahto Lobjakas

Juba on märke, et Euroopa Liit peab minema kompromissidele oma põhimõtetega. Mark Leonard, Uus Euroopa sajand. Tõlkinud Märt Väljataga. Tänapäev, 2007. 152 lk.

„Kui Euroopa Liitu pole olemas, tuleks ta välja mõelda” on trafaretsevõitu väljend, mida kasutab ka Mark Leonard, kriipsutamaks alla seda, kui enesestmõistetavaks on meile saanud ühendus ja sinna kuulumisega kaasnevad hüved. Ja hüvede rida on pikk. Alustagem viimatisest: eelmise aasta lõpust võib igamees (või -naine) Eestis koti selga võtta ning ühtki piiripunkti nägemata vabalt reisida läbi Euroopa Liidu, niikaugele kui süda ihaldab või kuni meri vastu tuleb. Euroopa rahumeelne avanemine sissepoole, mis on kaasnenud nn Schengeni ala laienemisega, on kontinendi ajaloos pretsedenditu.

Euroopa Liit on hunnituid hüvesid tootnud sellise rutiinse järjekindlusega, et kodanik oskab neile pahatihti reageerida vaid üledoseeritud laisa õlakehitusega. Sama kehtib tõdemuse kohta, et esimest korda aastatuhandete jooksul tundub sõda olevat Euroopas, vähemalt ELi territooriumil, võimatu. Kui Lääne-Balkan välja arvata, on Euroopa olnud sõjast vaba üle 60 aastat ning see pole väike saavutus. Euroopa Liit on lühikese ajaga endasse liitnud 10 postkommunistlikku riiki. Euro, liidu ühisraha, pole küll päris pretsedenditu, kuid omamoodi ime ometigi, arvestades, millise üksmeele, usalduse ja koostööga liikmesriigid (mitte küll kõik) on sellele õla alla pannud.

Euroopa Liidu fenomenaalne edu on viimastel aastatel tuule tiibadesse andnud väikese tööstusharu mõõtu populariseerivat laadi euro-optimistlikule pamfletikirjandusele, mille üks kõrgema profiiliga viljelejaid on briti aktivist Mark Leonard. Leonardi raamat pakub intellektuaalselt kergesti seeditava ülevaate liidu funktsioneerimise põhiprintsiipidest ning mõtiskleb selle mineviku, oleviku ja tulevikuväljavaadete üle.

 

Hierarhia asemel võrgustik

Tema põhitees on, et Euroopa Liit on oma suveräänsuse jagamises unikaalne. Leonard tõmbab paralleeli Visa krediitkaardikompaniiga, mis, nagu Leonardi nägemuses liitki, on loobunud hierahilisest ülesehitusest „bioloogilisel kontseptsioonil põhineva organisatsiooni – võrgustiku” kasuks (lk 26). Võrdlus on originaalne, kuid mitte päris enesestmõistetav. Praktikas taandub liidu „võrgustikulisus” iseenesest triviaalsele tähelepanekule, et tänu suurele liikmete arvule valitseb seal vaadete paljusus, mis sunnib paindlikkusele nii sees- kui välispidiselt. Leonard kasutab näitena Iraagi sõda, mille vältel sõja pooldajad ja vastased võimaldasid ühendusel korraga nii USAd kritiseerida kui temaga koostööd teha.

Leonard ei peatu pikalt solidaarsuse põhjustel Euroopa Liidu sees ega piiridel, jättes mulje, et erahuvide allutamine ühistele on liidus midagi kivisse raiutut, kuna koostööd tunnistatakse tingimusteta kõrgeima hüvena. Tsentrifugaalseid tendentse Leonardi jaoks selles liidus ei eksisteeri, tema mõttekäigud meenutavad aeg-ajalt XIX sajandi liberaalsete mõtlejate seisukohti, kuhu progressieeldus oli n-ö sisse ehitatud. Leonardi järgi on Euroopa Liidu areng ning integratsioon midagi vältimatut, nagu enamik tema kolleegidest, teeb Leonard panuse trendile ning ootab tulevikult „rohkem sedasama”.

Loogiliselt sellist garantiid muidugi olla ei saa. Nagu Leonard teises kontekstis ise märgib, on Euroopa Liit keskkond, kus makrotasandi edusammud võlgnevad tänu mikrotasandi kaootiliselt kumuleeruvatele protsessidele, mille peamiseks tunnusjooneks on kõike siduva „suure plaani” puudumine. Siin ongi raamatu suurim nõrkus. Seda, miks ja kuidas „Euroopa valitseb XXI sajandit” (see on raamatu originaalpealkiri, kuid mingil põhjusel – aeg on teinud korrektuure? – on eesti keeles eelistatud tunduvalt taltsamat lähenemist), seletab Leonard positsioonilt, mis on väga lähedal ajaloolisele determinismile. Samas on tema enda kontseptuaalne alusmüür rajatud otsesõnu Jean Monnet’ ütlusele, et Euroopat ei ehitata ühe etteantud plaani järgi (lk 16).

See, mis Euroopas on üles ehitatud tükk tüki haaval, hakkab maailmas domineerima vääramatu kolossina, ennustab Leonard oma entusiastlikematel hetkedel. Nagu ka teisel tuntud euro-optimistil Jeremy Rifkinil, on tal peaaegu alati sihikul USA ning suure osa raamatust täidab Euroopa Liidu ja USA vahele paralleelide tõmbamine, kusjuures need soosivad alati esimest ja annavad hävitava hinnangu teisele.

Siin on aga koht, kus euro-optimistid viskavad koos pesuveega välja ka lapse. USA kaitsev tiib on olnud üks peamisi Euroopa Liidu arengut võimaldavaid tingimusi. Iraagi katastroofi järel on aga vormumas multipolaarne maailm, kus liidu suutlikkus omaette tegijana nina vee peal hoida pannakse üha tõsisemalt proovile.

Juba on märke, et USAst autonoomne Euroopa Liit peab minema kompromissidele oma põhimõtetega. See on „diilide” hind teiste poolustega nagu Venemaa, Hiina  ja USA endagagi. Kesk-Aasias näiteks, mis on osa Leonardi 109-riigilisest „eurosfäärist”, mille elu kujundab liidu „ümberkujundav võim”, on juba loobutud oma väärtuste ekspordist. Kaalul on energia, üha elutähtsam ressurss, ning moraalitsevat Euroopa Liitu ei võtaks sealsed režiimid lihtsalt jutule ja ressursid jagaksid konkurentidest Venemaa, Hiina ja USA.

Vähem ambitsioonikatel hetkedel raamatu lõpuosas lepib Leonard, et Euroopa Liidu peamine panus XXI sajandisse piirneb regionaalse integratsiooni printsiibi propageerimisega. Praktikas teeb aga iga regioon, mida ise tahab. Näiteks Hiina poolt domineeritud regioon saaks „euroopalikuks” vaid siis, kui hiinlaste mõtlemises toimub „kaks suurt nihet”: läänelike väärtuste ülevõtmine globaalses mastaabis ning loobumine tänasest klammerdumisest suveräänsusprintsiipi (lk 112-113). Mõlemad eeldaksid aga (äärmiselt ebarealistlikult) tänase Hiina tundmatuseni muutumist.

 

Kiretu olm

Kokkuvõttes kahaneb Leonardi nägemuse moraaliväärtuseline aspekt – kuigi just see on Euroopa enda raison d’être – imepisikeseks. Euroopa panus XX sajandisse pole tema järgi mitte õigusriik, demokraatia ja inimõigused, vaid kiretu olm, et regionaalsetesse blokkidesse koondunud riigid on edukamad üksiküritajatest (loe USAst).

Raamatu eestikeelne tõlge on ladus ja leidlik. Kui sellele midagi ette heita, siis on see teatav ebakindlus tehnilisevõitu terminite tõlkimisel. Kuid see pole tõlkija süü, vaid kajastab olukorda eestikeelses erialasõnavaras laiemalt. „Rogue state” on kordamööda „suli,” „lindprii” ja „paariariik”. „Engagement” on tõlgitud „osaluseks”, kuigi eeldab inglise keeles distantsi (visualiseerida võiks nt hammasrataste haakumist). „Policy” on tõlgitud täiesti ebarahuldavalt “poliitikaks” – siin on koht, kus teadusterminoloogid peaksid pead kokku panema ja vajaduse korral kas või jõuga mõne neologismi kehtestama.

Pea igal leheküljel on väiksemaid lapsus’i, mis tunduvad viitavat keeletoimetaja puudumisele. Peaosas need teksti mõistmist ei sega, kuid aeg-ajalt siiski („to spread the rule of law” ei ole ekvivalentne “rahvusvahelise õiguse tugevdamisega” (lk 48); „peacemaking” „rahutagamisega” (lk 60)  ja „veto the Commission” ei tähenda Euroopa Parlamendi usaldushääletusel “[komisjoni] otsustele veto panemist” (lk 85), kui tuua mõned näited. Häirib ka sage ja pealtnäha ilma igasuguse loogikata tendents tõlkida ingliskeelsed tinglaused kindlasse kõneviisi – ja vastupidi.

Vananenud on praktiliselt kogu raamatu statistika. Kui muus osas lasub vastutus pigem Leonardil, siis Euroopa Liidu liikmesriikide, ametlike keelte ja Euroopa Parlamendi saadikukohtade arvu kaasajastamine peaks olema jõukohane ka Eestis. Euroopa Liidu põhiseaduse leppe projektist, millest teatavasti on tänaseks saanud nuditud reformilepe, räägitakse ühes ja samas lõigus nii tuleviku-,mineviku- kui olevikuvormis (lk 92-93). Andestamatu ja mõistetamatu on sellise raamatu puhul indeksi puudumine; ingliskeelses originaalis on see kenasti olemas.

Kokkuvõttes on raamatuke vajalik lisandus meie eurokirjandusse kas või sellepärast, et sellest Euroopas räägitakse. Autori 2005. aasta hurraa-optimism on täna veidi anakronistlik, kuid briti lugejale mõeldud pamflett lahkab Euroopa asju samuti skeptitsimi kalduvale eesti publikule loomuomasest ja arusaadavast rakursist.