Post-sõnastik 12: düstoopia

Janek Kraavi

August Gailiti romaani „Purpurne surm” (1924) tegevuskohaks on „poolkuu sarnane saar” Varria, mille valitsejaks ja omanikuks minajutustaja isa Toomas Moor. Lääne mõtteloost tuttav tugeva tähendusväljaga nimekujund viitab ühiskondlikule ja sotsiaalsele utoopiale, ideaalmaailmale. Kuid  „õhtumaa allakäigu” tuules hakkab seegi maailm tasapisi mõranema: peagi sillutab tänavaid asfalt, mereõhk seguneb automüra ja vabrikute suitsuga. Spenglerliku pessimismi täideviivaks metafooriks saab riigipiire ületav globaalne taud, mis surmab enneolematu tõhususega suurema osa meessoost. „Telegrammid kirjeldasid suurlinnu, mis olla kui suured hauad, õhtu tulles pimedad, tühjad ning õudsed.”1 Utoopia on pöördumas düstoopiaks. Düstoopia esindab üht negatiivse tegelikkuse kujutamise vormi, mida nii tava- kui žanrikirjanduses ja kinos on püütud juhuslikumalt või intensiivsemalt väljendada kogu XX sajandi jooksul. Ulmekirjanduse ühe alažanrina on düstoopia läbinud  mitmeid arengufaase, kuid eri ajastute kujutamislaade ühendavad jooned saab üldises plaanis siiski esile tuua. Miinusmärgilise maailma kujutamise kaanonisse kuuluvad nt Jevgeni Zamjatini totalitarismikirjeldus „Meie” (1924), Fritz Langi ekspressionistlik filmišedööver „Metropolis” (1927), Aldous Huxley kunstlikust inimesearetusest  kõnelev „Hea uus ilm” (1932), Ray Bradbury lugu maailmast, kus raamatud on keelatud („Fahrenheit 451”) ja Philip K. Dicki küberpunki ennetavad sünged visioonid. Düstoopiale iseloomulikke jooni võib leida veel Margaret Atwoodi, Anthony Burgessi ja James Graham Ballardi teostest, kusjuures viimase inspiratsiooniallikaks sai tänapäeva argielu – lääne kesklassi äärelinnaeksistents. Neile lisandub suur hulk düstoopiateemalisi filme, millest tuntumad on nt „Soylent Green” (1973), „Logani jooks” (1976), „Blade Runner” (1982), „Surrogaadid” (2009), „Näljamängud” (2012) jt. Märkimisväärse panuse uue laine düstoopianarratiivi on andnud küberpunk. Düstoopia ideed on jätnud oma jälje ka rokkmuusika ajalukku. Kõige tuntum näide on vahest Pink Floydi album „The Wall” (1979), kuid see teema on 1980. aastatest peale köitnud ka metal-bände, industrial’iga katsetajaid ja uue aja elektroonikuid. Kuid selle žanri kõige emblemaatilisemaks teoseks peetakse kahtlemata George Orwelli romaani „1984”, kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus.  

Düstoopia põhiteema on „vigane” keskkond, millest lähtuvalt võiks esile tuua kolm põhilist rühma: 1) poliitilised-ideoloogilised düstoopiad, 2) teaduslik-tehnilised düstoopiad ja 3) keskkonnadüstoopiad. Paljudel juhtudel need dominandid muidugi kattuvad või võimendavad üksteist. Ühe võimaliku katusterminina pruugitakse seepärast nende ilmingute tähistamiseks ka sõna „postapokalüptiline”.

Tuumarünnaku, üleujutuse või intensiivse tehnilise progressi järgne „uus maailm” elatub kunagise normaalse maailma mälestustest, põhiväärtuste nostalgiast, rahulolematusest hetke poliitilise korraga. Psühholoogilises või hingeelulises mõttes kasvab see välja võõrandumistundest, inimese ja looduse lahutatuse tajust, avaliku ja privaatse ruumi erisuse kadumisest jne. Nende kategooriate kaudu esildub düstoopianarratiivi moraalne ja humanistlik põhiidee. Selleks, et kunagine positiivne ja õiglane maailm futuristlikes visioonides kaotsi ei läheks, paigutatakse teoste aeg-ruum üldjuhul lähitulevikku. Tuhandete aastate kaugusele viidud tulevik üksnes ähmastaks düstoopia põhiideed, mille kohaselt vales suunas kujunenud ühiskonna tekkelugu ja hädade põhjused on meie praegustes probleemides ja poliitilistes arengusuundades. Üksikisiku üleelamiste kõrval visandatakse düstoopia abil niimoodi ka üldist ühiskonnakriitikat või poliitilist allegooriat.

Kuigi düstoopias pööratakse palju tähelepanu „tumeda” miljöö loomisele, siis narratiivi teljeelemendiks on ikka üksikindiviidist kangelane. Ühiskond ootab parandamist ja selle nimel püüab peategelane üldjuhul ka tegutseda. Tõsisemates lugudes lõpeb see siiski tihti  ebaõnnestumisega („1984”) või väikese võiduga („Fahrenheit 451”), kusjuures rõhk on pigem sisemistel kaalutlustel ja mõttemaailmal. Meelelahutuslikumas esteetikas eelistatakse põnevuselementi ja action’it, mis viib tihti suurema triumfini: kas „tõe” väljatoomiseni, revolutsioonini vms. Kuigi nt küberpungis on see selgepiiriline kõrge ja madala esteetika eristamine järjest ähmasem. Huvitava võimaluse pakub välja inglise autor Moira Young, kelle arvates võlgneb düstoopiakirjutus rohkem muinasjuttudele ja müütidele kui klassikalisele ulmele. Läbi pimeduse ja ohtude viival teekonnal kohtab kangelane liitlasi, võitleb vaenlastega ja viib oma muinasjutu alguses selgunud saatuse kõikide heaoluks lõplikult täide.² Tema kirjeldus lähtub küll spetsiifilisest noorsoole orienteeritud düstoopiabrändist, mille kõige tuntum näide on Suzanne Collinsi „Näljamängude” triloogia.

„Tumeda” värvingu annab düstoopiale eriline ähvarduse motiiv. Hirmuga täidetud atmosfääri sümboliks saab suurlinn, millest lähiperspektiivis on saanud üliratsionaalseks eksistentsiks loodud masinavärk või ohtlik industriaalne jäätmaa (nt prügi metafoor või Marsi allegooria). Tavaline inimene on selles maailmas parteilist või korporatiivset tarbimis­identiteeti järgiv eikeegi, katastroofi­järgses maailmas organiseerutakse tihti ka suguharusid meenutavateks vägivaldseteks subkultuurilisteks gruppideks. Tihti kasutatakse ka vangla või põgenemise kujundit. Kuid kõige jõulisemalt väljendub see ähvarduse motiiv nn panoptikumi printsiibis ehk jälgimissüsteemis ja kontrollimehhanismides. Kõike jälgiva ja suunava „Suure Venna” tahet esindavad ekraanid ja mikrofonid  on nii kontrollimise kui kontrollimist varjava naudingu allikateks. Meedia suunab igasugust uut alles loodavat diskursiivset praktikat või arusaamu traditsioonilistest kategooriatest nagu keha, loodus, kultuur jne. (Vale)informatsioon, meelelahutus ja psühhotroopsed ained on paljudes düstoopiates hirmuühiskonna valitsemise põhihoovad. Kuid düstoopilised maailmad on ka tehnofiiliast läbi kasvanud keskkonnad. Nt Philip K. Dicki romaanides kordub inimese ja masina lõimumise idee, mis suubub lõpuks ikka humanistlike põhimõtete täielikku lagunemisse, paranoiasse. Milline on elu kõnelevate rösterite ajastul?

Kogu negatiivse lähituleviku spekulatiivne kirjeldamine on lähtunud tihtipeale lihtsakoelisest binaarsuse põhimõttest, s.t düstoopia saab oma tähenduse klassikalisest utoopiakujutlusest.  Siin vastandatakse ju põhilised lääne kultuuri printsiibid  nagu hea ja kuri, looduslähedus ja tehnoloogia, kultuur ja barbaarsus, üksikisik ja korporatsioon. Seda vastandust on tänapäeval siiski püütud tasapisi ületada. Ameerika kultuurikriitik Edward Rothstein näiteks väidab, et utoopia projektis eneses peituvad düstoopilised või lagundavad alged. Kui utoopiaid ei käsitletaks tekstuaalse ja müütilise paigana, vaid siia praegu ületoodud kohana, siis oleksid need põhimõtteliselt just düstoopialaadsed ühiskonnad. Huxley ja Orwelli teostes tegutsevate valitsejate eesmärgiks oli nendest keskvõimule orienteeritud ühiskondadest kujundada just utoopia, mitte düstoopia. „Mida teeksid inimesed, kelle kõik ihad ja soovid on rahuldatud, sellises utoopias?” küsib Rothstein. Kas ei sarnane utoopiate tehnoloogiline arengutase ja üliratsionaalne elukorraldus teatud mõttes sarnased düstoopiat iseloomustavate tunnustega ja kas  utoopiate stabiilsus ja staatilisus võib samuti ühel momendil murduda rahulolematuseks või viia revolutsioonini jne? Nõnda et analüütilisemal vaatlusel võivad need utoopia projektis sisalduvad humanistliku progressi ideaalid osutuda üsna vastuolulisteks.³ Kahe mõiste suhet on teoreetiliselt püütud lepitada ka Michel Foucault’ loodud keeruka „heterotoopia” termini abil.⁴  Düstoopia ei pruugi seega olla utoopia vastand, vaid – ütleme – kuri teisik. 

Alguses osutatud August Gailiti romaani võib pidada üsna erandlikuks ja ilmselt mitte kõige stiilipuhtamaks düstoopia näiteks. Eesti kirjanduses, sealhulgas ulmes, ongi düstoopia olnud üsna harv külaline (ehk nt Henn-Kaarel Hellati „Naiste maailm”), kuigi just viimastel aegadel on märgata düstoopia teemade-motiivide sagenemist. Head näited võiksid siinkohal olla Meelis Friedenthali „dotsentide” valitsetavast süngest maailmast kõnelev romaan  „Kuldne aeg” (2005) või Mari Järve postapokalüptiline „Esimene aasta” (2011). Kuid kõige äärmuslikuma ja kummalisel kombel  kõige gailitlikuma düstoopilise visiooni võib leida  Sven Vabari kunagi Vihikus ilmunud jutust „Inimkonna tulevik”.⁵ 

1   August Gailit, Purpurne surm. Tänapäev, 2001, lk 99.
2  Moira Young, Why is dystopia so appealing to young adults?, http://www.guardian.co.uk/books/2011/oct/23/dystopian-fiction.
3   Vt Edward Rothstein, Herbert Muschamp, Martin E. Marty, Visions of Utopia. Oxford University Press, 2003, lk 1–28.
4   Vt Pia Maria Ahlbäck, Energy, Heterotopia, Dystopia: George Orwell, Michel Foucault and Twentieth Century Environmental Imagination. Abo Akademi University Press, 2001.
5   Uue pealkirjaga „Jääkarud”, http://svenvabar.blogspot.fi/search/label/fiktsioon.