Post-sõnastik 8: camp

Janek Kraavi

Põhjendades Andy Warholi sobivust Ameerika Ühendriikide presidendiks, poetas tema vestluskaaslane kord muu jutu sekka ka sõnamängu: „Mõtle väikesele helikopterile, mis viiks sind Camp Davidisse. Mis camp koht see oleks. See oleks sinu suvelaager.”1 Trikitamine homonüümidega tühistab siin poliitikateema tõsiseltvõetavuse ning nihutab justkui märkamatult fookusesse 1960.-1970. aastate linnakultuuri uue suundumuse – camp’i. Selle nähtuse defineerimise osas valitseb aga praegugi suur segadus. Üldjoontes on camp kiindumus asjadesse ja nähtustesse, mida peetakse vulgaarseks, banaalseks või imelikuks. Lihtne oleks seda samastada halva maitsega, aga naiivset ja rõhutatult ilustatud loomingut seostatakse ka kitši mõistega. Mati Unt arutles kunagi, et camp ja kitš on liikunud eri suunda: intellektuaalselt on huvitavam camp, mille näiteks toob ta Jeff Koonsi loomingu, ning kitši nautimine on jäänud instinktiinimestele (seitse elevanti kummutil, luiged tiigil, pornograafia).2 Kuid selle eristuse puhul tuleks rõhutada veel kaht võimalikku tunnust: 1) kitš on üks osa camp’ist ja 2) camp on kitši vastuvõtu vorm ja võimalus. Sõna päritolu puhul viidatakse prantsuse verbile se camper (poosetama, eputama, etlema) ja XVI sajandi inglise teatrislängile, kus camp tähistas naiseriietuses esinevat meest.3 Seepärast ei ole üllatuslik, et camp’i esteetikat kannab eelkõige visuaalne ja performatiivne kultuur (ooper, muusikal, mööbel, riided, filmid, aiakaunistused jms). Ühendav tunnus on siin just rõhutatud teatraalsus, mille eesmärgiks puuduva teadlik väljamängimine ja vahenditeks tihti räiged liialdused, segadusseajav iroonia või eksootiline vaatenurk. Ühesõnaga, see esitab asju, mis on, sellena mida nad pole või teistmoodi: camp pole niivõrd teater kui teatralisatsioon. Susan Sontag, kes kirjeldas suurlinnakultuuris levivat „erakoodi” 1960. aastate keskpaigas ka laiemale avalikkusele, toob camp’i varajaste näidetena välja nt romantismiajastu gooti romaani ja võltsvaremed ning muidugi Oscar Wilde’i elu ja loomingu.4

Sontagi „Märkmed camp’ist” on tänaseni jäänud klassikaliseks camp’i esteetikat piiritlevaks tekstiks, kus on toodud välja põhilised tunnusjooned ja hulk näiteid, mis pärit küll eelkõige XX sajandi esimesese poole kultuurist. Camp on stiili asetamine esikohale, vormi võit sisu üle. Camp’i olemus on kahestunud: Sontag rõhutab kõigepealt vastuvõtja rolli camp’i esteetika kujunemisel: see on vaatamise või lugemise viis ehk „nautimise ja tunnustamise laad – mitte kohtumõistmine, camp on suuremeelne”.5 Camp tekib kokkupuutel publikuga. Samal ajal eksisteerivad ka n-ö intensionaalsed camp-objektid, kus spetsiifilise esteetika jooni arendatakse kunstiteoses täiesti teadlikult (Andy Warhol, John Waters, Tony Kushner, drag-queen’ide esinemine).

Tänapäeval peetakse camp’i krestomaatilisteks näideteks nn kultusfilme. Need on tihti abitud, lihtsameelsed või ärritavad õudus-, erootika- ja ulmefilmid, kus ometi ei puudu oma eripärane stiil ja hoiak tegelikkuse suhtes (nt Russ Meyeri filmid, John Watersi „Pink Flamingo”, kui nimetada kõige tuntumaid). Põhimõtteliselt saaks neid kõiki iseloomustada Sontagi määratlusega: tegu on „oma fantaasias äärmuslikumad ja vastutustundetumad – ning seetõttu liigutavad ja üsna nauditavad”.6 Selles raamistikus käivitab camp tavaliselt ka koomilise maailmataju või tõsiduse luhtumise protsessi.

Kui tõsimeelselt saan ma nautida filmi pealkirjaga „Bruce Lee Supermani vastu”, mille peaosatäitja kannab nime Bruce Li ja näitlejate hulgas on tüüp nimega Ma Sa? Kui tiitrite lõppedes ilmub ekraanile veel lavastajanimi C. C. Wu, siis ongi camp’i-tundlikkus juba enne filmi algust käivitunud. Kuid selline suhe ei puuduta üksnes unustatud B-filme, vaid camp on pihustunud kogu laiatarbekultuuri: teleseepidesse, (omaaegsetesse) spordiülekannetesse, kuulsuste eluviisi, muusikasse jne. See ressurss on põhjatu.

Hilisemad uuringud osutavad ka sellele, et Sontagi „märkmete” ideestikku ja suhtumist läbib spetsiifiline kuuekümnendate vaimsus või vaimustus. Sontagi nägemus camp’ist kujustub majandusliku heaolu ajastul, mida iseloomustavad unistused sotsiaalsest võrdsusest, klassipiiride hajumisest, kultuurilise elitaarsuse lõpust jne. Kui New Yorgi intellektuaalide kuninganna rõhutas camp’i angažeerimatut ja apoliitilist olemust, siis ometi on edaspidi esile tulnud ka vastupidist. Klassiteadvuse ja maitse seos on siiski selgelt eristatav ja camp’i „suuremeelsus” järgnevatel kümnenditel muidugi vähenenud.

Näiteks 1990ndate Ameerika camp’i-kogemuse üks tahk on klassierinevustest lähtuv pilkamine ja mõnitamine, mille märklauaks eelkõige valge alamklassi elulaad ja harjumused. Kurja nalja inspireerisid roostetanud autokeresid või päkapikukujusid täis koduõued, tuunikalakonservidega tehtud ühepajatoit, keskpäevased jutusaated televisioonis ja heavy-metal. Tumedamat tüüpi camp’i kõigile teadaolevaks näiteks võiks olla üheksakümnendate hittsari „Beavis ja Butthead”, kus white trash’i madalat haridustaset, söömisharjumusi ja pidevat pornohuvi mõnitati üsna jõhkrate poliitiliselt ebakorrektsete liialdustega.7 Eks teisel pool klassipiire asuvat kurjemat cam’i-kogemust paku ka lugematud telesaated ja reality-show’d. Kas „Võsareporteri” mõned episoodid võiksid olla „Beavise ja Buttheadi” eesti versioon?

Omaette teema on geikultuuri ja camp’i suhe. Ka Sontag möönab oma essees homoseksuaalide kui eelväe rolli camp-kultuuri edendamisel. 1970. aastate geiaktivistid nägid camp’i kui getostumise üht vormi, mis keskvoolukultuuri taustal tugevdab veelgi homo- ja heteroidentiteedi eristust. Edaspidi saab see teema tasakaalukamat täiendust nii soouuringute raames kui popkultuuri analüüsides. Lühidalt öeldes on campi käsitletud homokultuuri keskse panusena modernismi ja postmodernismi diskurssi, kus teatraalsus, huumor ja liialdused loovad soomääratluste ja seksuaalse identiteedi nihestamise ja ümbermängimise võimalusi.8

Eesti vabariigi 80. sünnipäevaks tegi toonane Eesti Ekspressi kultuuritoimetus inventuuri ka kodumaise camp’i-klassika varamus. Olgu see netieelse ajastu loetelu ka järeltulevatele põlvedele siinkohal põlistatud: „Don Juan Tallinnas”, „Valgus Koordis”, Ilmi Kolla luuletused, „Järvesuu poiste brigaad”, Enelin Meiusi kostüümid, Ingrid Rüütli käekotid, Linnar Priimäe poosid, Lennart Meri naeratus, Vana Tallinna lamp, päkapikupudelid Floralt, Viljandi tikutops mulgiga, Hugo Lauri kikilipsud, presidentide kodukaunistamiskampaaniad, Egon ja Vaike Ranneti „Kivid ja leib”, Estonia laemaal, Kastani baar, ansambel Apelsin, „Elu tsitadellis”, Laulu sõber, ballett „Kalevipoeg”, Peeter Olesk ministrina, kõik Herbert Rappopordi filmid. H. R. On Eesti Ed Wood.”9

Kus lõpeb siin tahtlik ja ettekavatsetud mängulisus ja kust algab hullus, veidrushood, andetus, värvipimedus ja ideoloogiline kammitsetus, mis suubub äärmuslikku tõsimeelsusse? Piirid on hägusad ka nende näidete puhul.

1 Vt Andy Warhol, Andy Warholi filosoofia (A-lt B-le ja tagasi A-le). Kunst, 2009, lk 29. („Think about a little helicopter to Camp David. What a camp it would be. You’d have such a camp.”)
2 Mati Unt, Argimütoloogia sõnastik 1983–1993. Kupar, 1993, lk 138.
3 Luca Prono, Encyclopedia of Gay and Lesbian Popular Culture. Greenwood Press, 2008, lk 53.
4 Susan Sontag. Märkmeid camp’ist. Rmt: Vaikuse esteetika. Kunst, 2002, lk 31-32.
5 Samas, lk 45.
6 Samas, lk 37.
7 Vt Gareth G. Cook, The Dark Side of Camp. http://www.washingtonmonthly.com/features/archives/9509.cook.html.
8 Vt nt Luca Prono, lk 52–56.
9 EW camp 1918–1998. Eesti Ekspress 20. II 1998.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht