Post-sõnastik LI – Kaanetekst

JANEK KRAAVI

Kaanetekst on tagasihoidlik, aga vaevanõudev kirjanduslik vorm, mis kuulub raamatu füsiognoomiasse samamoodi nagu värv, kaanepilt ja kirjakomplekt.

Juhan-Joosep Maiste

Raamat hõlmab peale põhisisu, s. o luuletuste, esseede, pikema jutustava narratiivi, retseptide jne veel palju teisi, esmapilgul marginaalseid tekste, mille olemasolu või puudumine ometi defineerib raamatu kui objekti. Üldjuhul ei teadvustata neid eraldi tekstiüksusena, kuid ometi algab raamatu lugemine ammu enne selle sisu lugemist: raamatu kaanel on pealkiri, autori nimi, näeme mõnd soovitust, märget auhinna kohta jms. Need üksused on raamatu kõige loetumad osad ning nende hulka kuulub ka tavaliselt tagakaanele paigutatud tekst, kus antakse lugejale esmane teave teose või autori kohta. Formaalselt on tegu raamatu, filmi või muu toote lühitutvustusega, mis kuulub enesestmõistetavalt moodsa kirjastamise juurde, aga sellel võib olla ka kultuuri- või kirjanduskriitilisi pretensioone.

Gerard Genette’i paratekstide käsitluses on raamatu tagakaas strateegiliselt tähtis koht, kuhu on paigutatud palju eri tüüpi informatsiooni, kuid sealt leiab teinekord ka pikema teksti: „tsitaadid ajakirjandusest või sama autori varasemat loomingut ülistavad kommentaarid, mis võivad olla kirjutatud ka konkreetse teose kohta, kui tegemist on uustrükiga või kui kirjastaja on tellinud kommentaarid enne raamatu ilmumist; viimati mainitud juhul kasutavad inglased ja ameeriklased tavaliselt terminit blurb ehk reklaamteade, mille prantsuse vaste on bla-bla või baratin (jutuvada) ja mis võib olla teinekord trükitud ka esikaanele.“1 Genette lisab, et mõnikord võib olla tagakaas jäetud ka täiesti tühjaks, tuues näiteks kirjastused Gallimard, Mercure ja Minuit, ning eriti puudutab see luulekogusid, mille tekstita tagakaas on justkui igakülgse elegantsi märk.2

Genette on suhtunud angloameerika kaaneteksti vormi ja tähendusse siiski liiga üleolevalt. Ameerika kirjanik Edmund White mainib oma memuaarides kaaneteksti tähtsust vähemalt kolm-neli korda ja meenutab, et tema läbimurderomaanile kirjutas lühitutvustuse Susan Sontag, kes tegi seda talle omase põhjalikkusega ning luges mõnerealise teksti kirjutamiseks uuesti läbi kõik tema neli varem ilmunud raamatut.3 Kuid sisulise kvaliteedi kõrval painab White’i muidugi kaaneteksti autorsuse küsimus. Vähetuntud või tundmatute autorite puhul aitab lugejal sageli valikut langetada mõne klassiku lühike soovitus tagakaanel või superstaari hinnang esikaanel. Akadeemilise persooni nimes sisalduv sümboolne kapital või kolleegist kirjaniku kogutud auhinnaglamuur eristab konkreetse raamatu sadade teiste raamatute hulgast ja annab otsustamiseks hädavajaliku turvatunde. Selle kinnituseks ilutseb eelmainitud Edmund White’i mälestuste esikaanel Ameerika klassiku John Irvingi saatelause – ja ma ei näe põhjust salata, et see nimi mõjutas ka mind kümmekond aastat tagasi seda raamatut ostma. Nimemaagiat müüvad ka arvustustest lõigatud kiitvad laused pehmekaaneliste väljaannete tagakaanel, kus on rõhutatult esile toodud ajalehe või ajakirja kuulsusrikas nimi: Guardian, Times Literary Supplement, või hoopis Elle, Glamour, aga ka Uncut, Mojo jne.

Tõsiselt ja professionaalselt on suhtunud kaaneteksti ka itaalia kirjastaja Roberto Calasso, kes peab seda tagasihoidlikuks, aga vaevanõudvaks kirjanduslikuks vormiks, mis kuulub „raamatu füsiognoomiasse samamoodi nagu värv, kaanepilt ja kirjakomplekt“. Kuid kaaneteksti sisuline kvaliteet esindab veel midagi üldisemat ja põhimõttelisemat: „kirjandusliku tsivilisatsiooni tunneb ära selle põhjal, kuidas oma teoseid esitatakse“. Calasso näeb kaaneteksti eelkäijana XVI sajandil harrastatud pühenduskirja, mis pidi toona meelitama teose ilmumist toetavat valitsejat, kelle tänapäeval on asendanud järjest ebamäärasemaks ja ettearvamatumaks muutuv turuseis ehk lugejaskond.4 Calasso on veendunud, et kaaneteksti vormis väljendub kirjastuse esmapilgul väga eriilmeliste teoste sisemine seos. Selle tekkimise eelduseks on aga see, et kirjastaja usub oma toodangusse ja naudib kõigepealt ise nende raamatute lugemist. Sügavam emotsionaalne kaasa­elamine võib sel juhul kanduda üle võimalikule lugejale. See mõneti idealistlik, aga ilmselt ka ainuvõimalik eeldus peaks vormuma minimalistlikus intensiivsuses, sest „kaaneteksti ranges retoorilises raamistikus, mis pole nii veetlev kui sonetil, küll aga on samavõrd nõudlik, on ruumi ainult paarile täpsele sõnale – umbes nagu siis, kui tutvustada üht sõpra teisele“.5 Sarnast järjepidevat ja teosele kaasaelavat kaaneteksti poeetikat viljeleb näiteks Tallinna Ülikooli Kirjastus, mille eri sarjadesse koondatud väljaannete tagakaanetekstid mõjuvad ökonoomselt ja asjatundlikult sõnastatud miniesseedena, kandes erinevate autorite kirjutatuna ometi äratuntavalt sarnast vaimlist hoiakut.

Žanrist või raamatu liigist sõltumata ühendab kaanetekste raamatu kuulumine kauba kategooriasse, s.t kaanetekst on müügitekst, mille mõte on toodet tutvustada ja tarbija ostma meelitada. Siin on lähenetud mitmeti. Paljud väljaandjad paigutavad tagakaanele lõigu raamatu tekstist, mõnikord on tegemist intriigi või põnevusmomenti rõhutava katkendiga, kuid see võib olla ka teose keskset ideed väljendav väljatõste. Väga levinud valik on pikema narratiivi ökonoomselt sõnastatud kokkuvõte, kus mainitakse keskset suhteliini, sündmustiku aegruumi ning autori jutustamise või stiili eripära. Põhiteksti kirjeldamisele lisandub sageli ka lühike autoritutvustus, viited tema tähendusele või positsioonile kirjanduselus. Kolmanda suure grupi moodustavad juba eelmainitud lühikesed tekstikesed avalikkusele laiemalt või konkreetsele sihtrühmale tuntud persoonidelt. Müügiprotsessi osana võivad need tekstid jõuliselt suunata ka teksti lugemisviisi, kehtestada või anda vähemalt esialgu käibele mineva tõlgendusmudeli.

Nõukogude Eesti raamatukultuurist mäletavad ilmselt veel paljud kaanetekstide asemel annotatsiooni raamatute viimasel lehel, lühikest kirjastuse kokkuvõtet teose teemadest ja kandvatest küsimustest. Nõukogude perioodi lõpus hakkas see žanr rahulikult ja järjekindlalt hääbuma. Annotatsiooni tähenduse ja funktsiooni muutumise märke on märgata juba kirjastuskooperatiivi Kupar toodetud raamatute puhul. Millise 1990. aastal ilmunud romaani juurde kuulub näiteks annotatsioon „Oma uues romaanis viib kirjanik meid vampiiride maailma. Kes need vampiirid tegelikult on? Ka see küsimus lahendatakse teose lõpul“?6 Tegemist on juba pigem uue ajastu reklaamtekstiga, mitte isikupäratu akadeemilise kirjeldusega. Ilmselt saab läänelikus vormis kaanetekstidest kõnelda 1990. aastate keskpaigast alates. Täiesti ilmutusliku kogemusena on mulle meelde jäänud näiteks Jüri Ehlvesti debüütromaani „Ikka veel Bagdadis“ (1996) tagakaas, kus erinevad kriitikud teose väärtustele vaimukalt ja mänguliselt tähelepanu juhivad.

Ameerika kultuurikriitik Camille Paglia on kiitvate kaanetekstide tellimises näinud järjest kasvavat eetilist probleemi. Tema arvates on teose ilmumiseelne kiitmine oma kasulikkuse ammendanud. Ükski informeeritud inimene ei võta neid enam tõsiselt, sest on teadlik žanri häbitut semutsemist ja groteskseid hüperboole sisaldavast ajaloost. Hingematvalt kauniste kaanelausete jada on Paglia hinnangul kahjulik või täiesti kasutu, kuna see reedab kirjastaja ebakindlust projekti suhtes, aga ka reklaamiosakonna puudulikku nüansitajumist ning lihtsalt üldist saamatust. Samuti peab ta vastuvõetamatuks teenepõhist mõjuvõimu müümist sõpradest moodustunud võrgustikus, kus oma muljeid ei saagi ausalt väljendada. Näiteks Paglia enda raamatulepingutes on klausel, mis keelab sellised eeltekstid, kuigi peab neid õigustatuks, kui kirjutaja avaldab nendes austust kellelegi pikaajalise kunstilise või intellektuaalse mõjukuse tõttu. Samuti ei näe ta midagi halba arvustustest pärit lõikude kasutamises pehmekaaneliste väljaannete kaanel või avalikus reklaamis.7

„Tarka ja leidlikku reklaami ei rajata petlikele ja väljapressitud kaanetekstidele. Kuigi tõsiste raamatute lugejaskond järjest kahaneb, on kirjastajale eluliselt oluline kaasata, arendada ja toetada haritud ja tarka personali. Paljud kirjastajad kõiguvad laiskuse ja entusiasmi vahel, et leida suur ja laineid lööv bestseller. Seejuures ei asenda aga miski maitseotsustust, kujutlusvõimet, kõhklusi ja vana head tervet mõistust.“8 Nõnda on kirjutanud Camille Paglia 1996. aastal ja miks ei peaks nimetatud põhimõte kehtima kakskümmend viis aastat hiljem. Ka praegu kasvab usaldus raamatu vastu üldjuhul ikka samade väikevormide – kaanekujunduse ning seejärel kaaneteksti najal.

1 Gerard Genette, Paratexts. Thresholds of interpretation. Literature, Culture, Theory 20. Cambridge University Press, 1997, lk 25.

2 Samas, lk 26.

3 Edmund White, City Boy. My Life in New York During the 1960s and 1970s. Bloomsbury, 2010, lk 276.

4 Roberto Calasso, Kirjastaja jälg. Komapäev, 2019, lk 86.

5 Samas, lk 91.

6 Mati Unt, Doonori meelespea. Kupar, 1990.

7 Vt Camille Paglia, Provocations. Collected Essays on Art, Feminism, Politics, Sex, and Education. Vintage Books, 2018, 205-206.

8 Samas, lk 207.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht