Post-sõnastik LII – Ajasilmus

JANEK KRAAVI

Nüüdisaja tuntuim teadlane Stephen Hawking arutleb raamatus „Universum pähklikoores“ muuhulgas ajarändude võimalikkuse teemal. Kuigi nende tõenäosus on äärmiselt väike, üks jagatud arvuga, milles kümnele järgneb triljon viiendas astmes nulli, siis poolklassikalises teoorias, „milles käsitletakse ainet kvantteooriale alluvana, kuid aegruumi kui klassikalist, täpselt määratletut“1, on ajas rändamine ometi hüpoteetiliselt võimalik. Näiteks toob ta nn ussiurked või ussikäigud, aegruumi torud, mis ühendavad aja ja ruumi erinevaid piirkondi, samuti on teatud tingimustel õigustatud küsimus: „Kas aegruumis on võimalikud kinnised ajasarnased teed, mis korduvalt jõuavad alguspunkti tagasi?“.2 Vastused lähtuvad sellest, kuivõrd füüsikaseadused lubavad aegruumil sedavõrd koolduda, et miski või keegi võiks tagasi pöörduda iseenda minevikku. Teatud aegruumi osas ja kvanttasandil võib energiatihedus olla mõnikord negatiivne, mis lubab tekkida ajasilmustel, trajektooridel, „mida mööda liigutakse küll valgusest aeglasemalt, kuid mis sellegipoolest jõuavad aegruumi kõveruse tõttu tagasi kohta ja ajahetke, millest nad alustasid“.3

Käesolevas kirjutises vaagitakse lähemalt ajasilmuse metafoorset tähendust ja narratiivset potentsiaali. Aegruumi alternatiivset struktuuri kujutavaid narratiivseid seadeid on muidugi rohkem ja harilikult kasutatakse neid üleloomulikest või ulmelisest kogemustest jutustamisel. Sinna hulka kuulub „sealpoolsusesse“ sattumise, aja seiskamise, samuti aegruumide vahelise liikumise teema. Näiteks ülalmainitud ussikäigule baseerub tuntud ulmenarratiivi „Tähevärav“ põhiidee: sellise seade kasutamine lihtsustas sündmustiku ühest ruumipunktist teise ülekandmist ning väljendas sajandivahetusel järjest dünaamilisemaks muutunud tegelikkusetaju, mille tehnoloogiline ja utoopiline entusiasm arvestas võimalusega „lipsata läbi ussikäigu galaktika teise külge ja olla lõunaks tagasi“.4 Ussiurke on näiteks ka kümmekond aastat tagasi Inglismaal tehtud krimisarja „Paradoks“ (autor Lizzie Mickery, 2009) sõlmituseks: tulevikust saadetud ja alles toimuvate sündmuste ülesvõtted käivitavad uurimise, mille kulminatsiooniks on „pildi kokkupanek“ vahetult enne õnnetuse toimumishetke ja traagilise sündmuse ennetamine. Kuigi kriitikuid selline kombinatsioon ei vaimustanud, tuleb siiski tunnistada, et klassikalise juurdlustroobi ja ussiurke kokkusaamisel teatud värskus ja võlu korraks vilksatas.

Ajasilmuse pärimusliku tähendusega seostub väga tugevalt alguse ja lõpu kokkukuuluvust sümboliseeriv madu uroboros – „see, kes neelab alla saba“.5 Maailma piire ja inimelu tähistav ringliikumine, n-ö uroboroslikkus, on tuvastatav erinevates muistsetes ida ja lääne lugudes, mille mõjud ulatuvad kindlasti ka tänapäeva autorite loomingusse. Ajasilmuse üldist ideed võib mõista eksistentsi ühe võrdkujuna: elu on rutiinsete korduste jada, mida juhib ettemääratuse allegooria – see on monotoonne kannatamine, mis elustub Sisyphose lõputus kiviveeretamises või kafkalikes süsteemides ekslemises. Kui aegruumi painutamine on enamjaolt olnud žanrinarratiivide mängumaa, siis viimaste kümnendite jooksul on need võtted värskendanud ka üldkirjanduse kujundikasutust ja lugude ülesehitust.

„Matrjoška“ („Russian Doll“, USA 2019) sündmused olid silmustatud ühte õhtusse: peategelane (Natasha Lyonne) sureb ja ärkab korduvalt elule oma sünnipäevapeol.

Pressifoto

Sündimise ja suremise probleemide läbimõtlemiseks kasutatakse ajasilmust näiteks Ervin Õunapuu teoses „Olivia. Meistriklass“ – 1990. aastate ühes võimsamas romaanis, mida uroborose ja ringi sümboliga seob kõigepealt nimitegelase märgiks olev O. Tähe väliskuju tähendus realiseeritakse kujunduselemendina nii raamatu kaanel kui peatükkide alguse märgina. Õunapuu romaani protagonistil on võime ületada tavapärase aegruumi reeglid ja kogeda erinevaid elusid, mille tavaliselt katkestab vägivaldne surm. Eludevahelised üleminekud ehk aegruumi kõverdumise protsess toimub ajalüüsi episoodides, kus Õunapuu esitab uroborosliku tegelase traagilise olemuse jumala ja inimese konfliktina. „Olivias“ on ajasilmusega kaasnevaks teemaks ka mäletamise vajadus ja mälu probleem, aga oleviku ja mineviku vahelisi pingeid on ajasilmuse romaanides käsitlenud ka paljud teised autorid. Mõrvamüsteeriumi vormis tegeleb sellega Stuart Turton romaanis „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“ (2018, e. k. 2020) või mängulisema filosoofilise lähenemisega uurib neid küsimusi Tom McCarthy teoses „Meenutaja“ („Reminder“, 2007). Varasemate elude troop annab autoritele hea võimaluse tegeleda väga klassikaliste motiividega nagu minevikus tehtud vigade parandamise võimalus, eneseotsingu olulisus, elumuutused ja uuesti alustamine (nt Lauren Oliveri „Enne kui ma langen“ („Before I Fall“, 2010)). Hõlmavalt tegeldakse mäletamise ja unustamise küsimustega Claire Northi fantaasiaromaanis „Harry Augusti esimesed viisteist elu“ (2014, e. k. 2015). See on lugu salajasse Chronose klubisse kuuluvatest inimestest, uroboridest ja kalatšakratest, kes „sünnivad ja elavad ja surevad ja siis elavad jälle, sedasama elu, tuhat korda“.6 Kuigi nad mäletavad oma varasemaid elusid ning see võimaldab neil teatud asju järgmises elus teistmoodi teha, ühendab neid põhimõte, et ajaloo üldisema kursi muutmiseks pole neil õigust. Ähvardav maailmalõpp sunnib seda kokkulepet siiski rikkuma. Lugu on üles ehitatud kahe urobori konfliktile, ent selle arendamise käigus jõutakse ajasilmuse olemust põhjalikult tutvustada: siin on bioloogiline, religioosne, meditsiiniline ja läbivalt domineeriv füüsikapõhine vaade, millede põhjal visandatakse urobori psühholoogiline profiil. Uuestielamise tuumaks on vaimu ja keha ühtsuse tühistumine, st mõistus rändab igavesti, kuid kehad lagunevad ja hävivad. Nii on tegevuse fookusesse nihutatud mäletamise ja unustamise küsimus, mis allegooriliselt on vigadest õppimise idee nii üksikisiku kui maailma päästmise nimel. Nagu paljudes teistes (eriti popkultuuri ajasilmuse) narratiivides, tuleb siingi ühe kinnismotiivina esile vägivald, mis on järjekordse elu lõppemise põhjuseks, aga selle kaudu võimendub ka üldisem eetiline probleemistik, mis hõlmab tapmise erinevaid juhtumeid, kättemaksu ja sõdade küsimust.

Ajasilmus on korraga nii metafoor kui tänapäevane jutustamisvõte, mille kujunemisel oli tähtis roll XIX sajandi lõpus toimunud ajatunnetuse muutumisel. Modernismiajastu tehnoloogilised uuendused kehtestasid teistmoodi suhte aega, mis nüüdsest jaotus järjest väiksemateks segmentideks. Lühikeste ajaüksuste pinnalt kujuneb inimese olemist mõtestav mehhanism: kella numbrilaua jaotus määrab edaspidi tegevused ja intensiivsused (tööaeg, puhkus jne). Seda on selgelt märgata kirjanduses ja filmides: tunnid on modernistliku maailma metafoor ning minutid sajandi teise poole postmodernistliku ajatunnetuse keskne kujund. Muutunud aegruumiliste hoiakute puhul on väidetud, et päeva moodustav tunnikogemus, s.t kellaosutite muutumatu liikumine tekitab mulje mõttetust pöörlevast lõksust, absurdsest kordusest ja sarnase pidevast taastulekust. Näiteks Fritz Langi filmi „Metropolis“ (1927) kriitiliseks kujundiks on tehasetöö 10tunniste vahetuste korduvad rutiinsed liigutused, sarnaselt on kellamotiiv tähtis Charlie Chaplini klassikalises filmis „Moodsad ajad“ (1936).7 Kohustuse ja korduse ühtekuuluvuse kinnitajaks on erinevates narratiivides nii argipäevane objekt nagu äratuskell, mis on päritolult modernistlik, kuid see läbib ka möödunud sajandi teise poole lugusid. Kuigi kokkuvõttes on modernistlik ja postmodernistlik vaimus taandatav masina lakkamatu töötamise ideele, siis on just selle ringliikumise sümbolist – kellast – kujunenud ajasilmuse kujutamise üks alusmetafoore.

Jutustamisviisina on ajasilmus mittelineaarse narratiivi alaliik, mis ei järgi kronoloogilisuse ja põhjuslikkuse mustrit, ja mis sageli ei arvesta klassikalise üldrelatiivsusteooria põhimõtteid. Kui kasutada ülaltoodud kujundit, siis katsetatakse nendes juttudes kella tagasi­keeramise võimalusega. Formaalselt on tegemist olukorraga, kus karakterid elavad korduvalt läbi ühte ajasegmenti, tegelased on vangistatud mingisse ajavahemikku (nt esmaspäev) ning narratiiv ei kulge enam edasi järgmisse päeva, vaid takerdub esmaspäeva kordamisse. See omakorda loob tegelase vajaduse ja tahte korduvast tsüklist välja pääseda. Ajasilmuse sisu on varieeruv põhjusel, et kui üks tsükkel on läbi, nt saabub tegelase surm, ja algab järgmine elu, siis säilib tegelase mälus eelmises tsüklis üleelatud sündmuste käik ja seda teadmist kasutatakse siis lõpuks ajasilmusest väljamurdmisel. Jutustamisvormina on see küll tugevat kontseptuaalset või avangardset potentsiaali kandev, aga tava­auditooriumi seisukohalt väga riskantne valik, sest lugu edasiviivad ideed võivad väga kiiresti ammenduda ning alles jääb vaid tüütu kordamine, mille tagant põnevus või emotsionaalsus enam esile ei jõua tulla.

Riskantsust kinnitab asjaolu, et näiteks paljud lineaarsuse katkestamisega mängivad telenarratiivid on kommertslikus mõttes ebaõnnestunud. Vaataja­numbrid ei pruugi olla veel mingi näitaja, aga võrdlemisi leigelt on sellistesse eksperimentidesse suhtunud ka kriitikud. Eespool osutatud „Paradoksi“ kõrval ei pälvinud erilisi kiidusõnu nt puhtalt ajasilmuse võttele üles ehitatud „Koidik“ („Day Break“, autor Paul Zbyszewski, USA 2008). Mitmetähendusliku pealkirjaga lugu oli inspireeritud kõrgelthinnatud filmist „Lõputu küünlapäev“ („Groundhog Day“, režissöör Harold Ramis, USA 1993), ajasilmuse lugude klassika, kus jutustamist dikteerivaks ajaühikuks oli pidevalt korduv ja rituaalne päevapikkune periood. „Koidikut“ võiks pidada eksperimentaalseks teleprojektiks, mis oli mõeldud pingelise põnevusloona, aga protagonisti ponnistused müsteeriumi lahendada lõppesid nurjumisega ja algasid taas hommikuse äratuskella helinaga. Kui alguses üllatuslikuna mõjunud jutustamisviis rutiiniks muutus, siis kahjuks ei aidanud kaasa ka sisuline külg, mida nendel tingimustel piisavalt huvitavalt varieerida ei suudetud. Märgatavalt edukamaks osutus möödunud aastal ekraanidele jõudnud „Matrjoška“ („Russian Doll“, autorid Natasha Lyonne, Amy Poehler, Leslye Headland, USA 2019), kus sündmused olid silmustatud ühte õhtusse: peategelane sureb ja ärkab korduvalt elule oma sünnipäevapeol. Ja autoritel tõesti jätkus ideid täita see ajavahemik vaimukuste ja irooniaga, samal ajal tugevama karakteriloome ja erinevates suundades põikleva süžeega. Aga sisuplaani tugevus saab siin esile tulla paljuski ajasilmuse sobiva ja võrdlemisi lühikese kestuse tõttu.

Ajasilmus on lääne esteetika alusideede – lineaarsuse ja originaalsuse – hülgamine, mistõttu koheldakse kordustele ülesehitatud teoseid kuhugi kunsti eelajalukku või marginaaliasse kuuluvate nähtustena. Teisalt taaselustuvad tänapäeva uue meedia kontekstis modernismiajastu tehnoloogilised võtted, nt varase filmikunsti tsüklilise korduse tehnika.8 Siit saab juba tagasi mõelda, kuidas on viimaste kümnendite tundemustreid ja narratiivset taju vorminud digiajastu tehnika, arvutimängud, muusika­tegemine, muusika taasesitamise lahendused jpm. Meie igapäevasesse tehnoloogiasse paigutatud aja­silmuse kujulised programmid töötavad samal ajal lakkamatult edasi.

1 Stephen Hawking, Universum pähklikoores. AS Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2017, lk 144.

2 Samas, lk 138.

3 Samas, lk 142–143.

4 Samas lk 136.

5 Jorge Luis Borges, Kujuteldavate olendite raamat. Tänapäev, Tallinn 2019, lk 155.

6 Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu. Varrak, Tallinn 2015, lk 36.

7 Michael Cane, Postmodern Time and Space in Fiction and Theory. Palgrave Macmillan, London 2020, lk 77–78.

8 Vt Lev Manovich, Uue meedia keel. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2012, lk 305–311.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht