Post-sõnastik LVII – Keskmiselaubaline kirjandus

JANEK KRAAVI

Lauba kõrguse metafooriga hakati elitaarkultuuri ja madalat populaarkultuuri eristama ülemöödunud sajandivahetusel. 1920. aasatel tuli käibele termin „keskmiselaubaline“, mida kasutati satiirilises retoorikas ja sageli solvanguna, kaasates või välistades nõnda legitiimsel kultuuriväljal osalejaid. Populaarkirjanduse uuringutes on selle sõnaga lahterdatud kahe maailmasõja vahelisel ajal eelkõige naisautorite kirjutatud ajaviiteromaane. 1960. aastatel nägi Dwight MacDonald keskmiselaubalisuse avaldustes populaarkultuuri hübriidvormi. See paigutub massikultuuri ja kõrgkultuuri vahele ja „teeskleb kõrgkultuuri standardite respekteerimist, samal ajal neid lahjendades ja vulgariseerides“.1 Laupade lahingu foonil võib küsida, kas tegemist on üksnes ajastu spetsiifikat kandva retoorilise žestiga või on see siiski sügavamate juurtega nähtus, mille mõju on tunda ka tänapäeva kultuuris. Postmodernistliku kõrge ja madala hägustumise taustal on keskmiselaubalisust kritiseeritud hierarhilise maailmapildi kinnistajana või suhteliselt anakronistliku mõistena raamatuturu ja -tarbimise seisukohalt. Nüüdiskultuuris on kasutatud ka sünonüümseid määratlusi „nobrow“ või „artertainment“, kuid nendele on omistatud pigem positiivne sisu, nt on kriitikud niimoodi sildistanud mitmesuguseid auhindu pälvinud või menukaks osutunud filme ja romaane. Keskmiselaubalisust tootvate institutsioonidena on praegu analüüsitud selliseid kirjanduskultuuri nähtusi nagu kohvik-raamatukauplused, kirjandusfestivalid, kirjandusauhinnad, soovitusnimestikud ja raamatuklubid, millele on lisandunud uued raamaturingluse võimalused ja lugejakesksed veebifoorumid.

Eesti keeles ei ole seda metafoori eriti kasutatud, kuigi lähiajast meenub Aro Velmeti arvustus, kus ta iseloomustab sellega Delia Owensi menuromaani „Kus laulavad langustid“: „Viimaks on „Langustid“ hea näide kvaliteetkirjandusest, mis eksisteerib nn keskmiselaubalisel (middle-brow) tasandil. See on lihtsasti loetav, kaasahaarav, vormiliselt tuttav, ent samas sotsiaalselt tundlik ja selgete üldistusambitsioonidega, mitte lihtsalt „jutukas“. Selliseid teoseid naeruvääristatakse kahetsusväärselt palju, neil on kombeks figureerida müügiedetabelite tippudes, ent kultuuriajakirjandusest kipuvad nad välja jääma.“2

See kirjeldus võtab nähtuse olemuse hästi kokku, kuid mõnda punkti võiks lühidalt edasi arendada ja täpsustada. Tänapäeva keskmiselaubalist kirjandust on süsteemsemalt käsitlenud austraalia õpetlane Beth Driscoll, kes defineerib middlebrow-kultuuri Pierre Bourdieu teooriale toetudes kaheksa tunnuse põhjal.3 Niisiis – keskmiselaubaline kirjandus on …

keskklassilik

Kui kõrgkultuur assotsieerub aristokraatia ja jõukusega, siis keskmiselaubalisus pigem kodanliku keskklassi pärastsõjaaegsete hariduslike ja kultuuriliste püüdlustega. Varasemad teravad väljaütlemised väljendavadki eliidikultuuri kaitsepositsiooni järjest mõjukama keskklassi maitse-eelistuste taustal. Kuid siin on omad küsitavused, sest keskklass pole lihtsalt piiritletav nähtus, hõlmates paljusid sotsiaalseid gruppe, kellel on omakorda üsna erinevad kultuurilised harjumused. Keskmiselaubalist maitset on seostatud ennekõike väikekodanlike tarbijatega, kes teavad, et kultuur on tähtis, aga neil puudub kas perekonnatraditsiooni või kõrgema haridusega kaasnev kindlustunne legitiimse või tunnustatud kultuuri äratundmiseks. Siin osutuvad oluliseks kultuuri vahendavad isikud ja institutsioonid, kes mugandavad selle keskklassile ligipääsetavaks ja mõistetavaks.

kummardav

Oma kultuurilises kapitalis kahtlevate keskklassi tarbijate silmis saavutab keskmiselaubalisus oma legitiimsuse tänu kõrgkultuurilisele osutustele ja suhetele akadeemilise väljaga. Näiteks osalevad kirjandusfestivalidel tunnustatud üldkirjanduse autorid, lugemisklubide valikusse kuuluvad aga Nobeli kirjanduspreemia laureaatide teosed või moodne klassika. Kummardusi õpetatud maitsele kohtab tänapäeva kvaliteetseriaalides ja juturaamatutes, kus viidatakse massiliselt kõrgkirjanduse süžeedele, tsiteeritakse klassikalisi autoreid ja antoloogilisi tekste. Eelmainitud Delia Owensi „Langustide“-raamatus nt loetakse ja kirjutatakse luulet, tegeldakse loodusteadusega ning kuulatakse kreveti­püügi kõrvale Miliza Korjuse plaate.

kommertsiaalne

Pinge kunsti ja kaubanduslikkuse vahel peegeldab kirjandusvälja üht suuremat vastasseisu. Omal ajal kirjutas sellest väga mürgiselt Wirginia Woolf, väites, et keskmiselaubalisus pole „püüdlemine kunsti ega elu suunas, vaid tahe hõlmata mõlemat, kusjuures see on eemaletõukavalt ja eristamatult seotud raha, kuulsuse, võimu või prestiižiga“.4 Tänapäeva kirjastustööstuses on aga kasutusel keerulised turundusstrateegiad, nt Harry Potterist tehti täielikult meelelahutusbisnisesse uputatud narratiiv. Seda ei hinnatud üksnes kirjandusliku tekstina, vaid seetõttu, et loost ja tegelaskujudest sai totaalne meediafenomen (filmidest legodeni). Kaudsemalt on turundusega seotud raamatuklubide kuu teose programmid, seda suhet võimendavad aastapreemiad ja auhindade institutsionaalne mainekus. Eesti kirjanik Katrin Pauts, üks populaarkirjanduse olemusest teadlikumaid siinseid autoreid, on olukorra kokku võtnud ilma igasuguse keerutamiseta: „Kõnelda raamatute müügiarvudest ning promost oleks justkui halb toon – olen sihukest pirtsutamist kirjandusringkonnas küllalt tunda saanud. See ei takista samu pirtsutajaid veebipoe müügiedetabelitega vehkimast, kui nad ise parajasti kõrgemal kohal juhtuvad olema“ (Postimees 4. I 2018).

vahendatud

Keskmiselaubalises kultuuris on kesksel kohal teoseid ja lugejaid vahendavad institutsioonid, näiteks lugemisklubid, raamatuühingud, raadioprogrammid, kommertslikud raamatuajakirjad, klassikaliste teoste seeriad, ajalehtede kirjandusküljed, teleprogrammid, nädala raamatut või suvelugemist suunavad nimekirjad jne. Kirjandusliku teksti tähenduse tekkimisel tegutseb palju spetsiifilisi agente, kellest kesksemad on teose väärtust hindavad kriitikud ja kirjastajad, kes teevad kultuuri kultuurilist kapitali vajavale keskklassi tarbijale kättesaadavaks ja tarbitavaks. Tehnoloogiliste võimaluste avardumisega vahendatus üksnes võimendub. Televisioon, mobiiltelefonid ja ühisvõrgustikud võimaldavad kirjandust veelgi jõulisemalt massiauditooriumile vahendada. Sisuliselt on see muutnud kõigi asjaosaliste suhtlemist, luues rohkem võimalusi lugejate reaksioonile ja hinnangutele. Goodreads ja Amazon on siin kõige käepärasemad näited. See tähendab ka kriitiku institutsiooni teisenemist, sest populaarkirjanduse ja keskmiselaubalisuse väärtused on eelkõige lugejakesksed, orienteeritud naudingule ja kasulikkusele. See väljendub nii raamatukaupluste kohvinurgakestes ja tugitoolides, kirjandusfestivalide massiauditooriumile toimuvates esinemistes jms.

naiselik

Keskmiselaubaline kirjandus on traditsiooniliselt olnud kirjandusvälja feminiinne osa. Naisautorite ja naislugejate domineerimine selles valdkonnas on viinud selleni, et keskmiselaubalisust mõtestatakse sooterminites. Seejuures pole see lihtsalt kirjelduslik hoiak, vaid teatud tüüpi tekste madalamalt väärtustav mõtteviis. Kallutatud vaatepunkti põhjuseks on ajapikku kinnistunud arusaam, et mehed on kõrgkultuuri loojad, kirjutavad ja lugevad naised suhestuvad pigem kommertslikumate vormidega. Seesugust skemaatilist arusaama on viimastel kümnenditel muidugi tugevasti kritiseeritud. Kuid siin on ka sisulised eripärad, sest sugu oli ja on nende teoste üks kesksemaid teemasid. Nicola Humble on väitnud, et sellises kirjanduses käsitletakse keskklassi naiste änge, mille põhjustasid uued kohustused majapidamises. Pandlikud žanripiirid lubasid aga seda sorti kirjanduses muu hulgas uurida seksuaalsuse ja soolise identiteedi küsimusi. Naislugeja domineeriv roll ilmnes sümboolselt, kui inglise kirjanik Ian McEwan jagas ühes Londoni pargis tasuta oma romaane: kõik raamatutest huvitunud isikud olid naised, välja arvatud üks erand. McEwan kommenteeris seda nõnda, et kui naised lõpetaksid lugemise, tähendaks see sisuliselt romaani surma.

emotsionaalne

Emotsionaalset tooni kirjanduses käsitatakse tavaliselt kui õrnust ja heldimust tekitavat sentimentaalsust. Antud juhul on asi siiski keerulisem, kuna eesmärgiks on haaravus ja lugemisega kaasnev afektiivne reaktsioon. See väljendub tegelaskujudele teenimatult osaks saanud kannatustele kaaselamises, aga ka autorite emotsionaalses esinemises auhinnagaladel jms. Lugemise puhul on kasutatud sõna „personalism“, mis seostub isiklikuma afektiivsuse ja kaasa­elamisega teose sündmustikule. Janice Radaway märgib, et selline lugemine on identifitseeriv, kontakti ja reaktsiooni sisaldav sündmus, pingestav kogemus, mille vältel tunnevad lugejad suuremat intensiivsust ja indu kui igapäevaelus.

Teine pool emotsionaalsusest on teraapiline: lugemine leevendab vaimseid kõhklusi, maandab stressi ja alandab pingeid. Lugeja soovib n-ö samastuda tegelastega, kes meenutavad teda ennast, tema pereliikmeid või sõpru, eeldades ühtlasi, et romaanid kinnitavad ka tema ebakindlust ja hirme ning peegeldavad teda keerulise ja emotsionaalselt vastutustundliku inimestena. Seega hõlmab emotsionaalne lugemine paljud võimalused: intensiivse süvenemise (immersiivsus), kaastunde, jagatud intiimsuse ja teraapilise mõju. Need kõik saavad kokku nt raamatuklubis või lugemisringis.

lõõgastav

Keskmiselaubaline kirjandus tähendab lõõgastavat, mitte akadeemilist lugemist. Kuigi taotletakse kõrgkultuurist lähtuvat prestiiži, töödeldakse see ümber lõõgastuse ja mugava tarbimise kontekstis. Piltlikult öeldes: ühte tüüpi raamatuid loetakse laua taga istudes, teisi mugavalt tahapoole naaldudes. Seesugune lugemine kuulub kehalise lõdvestuse juurde: loetakse nt vannis, voodis, diivani peal jne ning enamasti kodus. Sama hoiakut viljeldakse tänapäeva lugemisklubides, kus lugemine on ümbritsetud n-ö koduesteetikaga. Kohvilauas või suaree formaadis raamatutest rääkimine asetab need kodusesse intiimsesse sfääri. Samamoodi rõhutatakse kodust mugavust ja õdusust kirjandusest kõnelevate telesaadete või saatelõikude ülesehituses (diivanid, lilled, kaminad jms). Lõõgastav on muidugi suvelugemine, mille ruumilisteks markeriteks on rand ja lennujaama raamatupoed. Ka nende kohtade ümber kujunev lugemispraktika on olemuselt sama­sugune: loetakse töökohale vastanduvas keskkonnas puhkamise eesmärgil. Sama kehtib tegelikult ka avalike raamatu­ürituste kohta, mis on viidud traditsioonilisest akadeemilisest keskkonnast nt pubidesse, parkidesse jm. Samasse ritta paigutuvad kirjanike majamuuseumi külastused või jalutamistuurid raamatu tegevuspaikades. Keskmiselaubalisuse korral tähtsustatakse küll naudingulisust, aga ometi tähendab see mõnevõrra eesmärgistatumas vormis puhkehetke.

tõsine

Keskmiselaubalises kultuuris segunevad intensiivselt ka moraal ja esteetika. Seda tüüpi kirjanduses ongi rõhutatud enam eetilisi kui kultuurilisi väärtusi. Domineeriva moraali kinnitamine võib kirjanduses kaasa tuua liialdatud kombelisuse ja konservatiivse maine, seda näiteks võrreldes radikaalsema avangardi või üldkirjandusega. Kuigi moraalne konservatiivsus kuulub juba ajalooliselt keskmiselaubalisuse juurde, võib seesugune kirjandus kanda ka progressiivset sõnumit, veenda lugejaid märksa liberaalsemalt suhtuma nt klassi-, soo- või rassiküsimustesse. Ühelt poolt küll populaarsus, auhinnatus, melodramaatilised troobid ja kindlapiirilised tegelaskujud, aga nendele lisanduvad sotsiaalsed ja eetilised dilemmad, haiguste, keskkonna jm omas ajas aktuaalsed teemad. Tõsidust on nähtud ka koostegutsemise ajendina, s.t lugemise kaudu saavad lugejad arendada mõtteid mingisse kogukonda kuulumisest. Intiimsed ja emotsionaalsed registrid teevad seega võimalikuks kokkupuute paljude poliitiliste ja sotsiaalsete teemadega, kasvatades kogukonnatunnet, mis hõlbustab eetiliste probleemide väljendamist.

Paljud nendest tunnustest langevad ühte või piirnevad ajaviitekirjanduse joontega. Nõnda kuulub keskmiselaubalise tasandi juurde orienteeritus laiale auditooriumile ja üldarusaadavusele, kuid tähtsad on ka žanriootused ning meelelahutuslik aspekt, mida iseloomustab tugev rõhuasetus kaasahaaravale sündmustikule. Keskmiselaubaline kirjandus on osake suurest kultuuritööstusest, mis vahendab ja turustab lugusid peale raamatu ka kino, teleseriaali või teatrilavastuse vormis, kohanedes pidevalt uute tehnoloogiliste võimalustega (e-raamatud, audioraamatud jne). Keskmiselaubalisus on seega raskesti piiritletav nähtus, kuigi on tegemist ilmselt kõige massilisema suundumusega tänapäeva kultuuris.

1 Dwight Macdonald, Masscult and Midcult. Esseys against the American Grain. – New York Review of Books, 2011, lk 35.

2 Aro Velmet, Hea näide „keskmiselaubalisest“ kvaliteetkirjandusest. – Postimees 10. VI 2020.

3 Vt Beth Driscoll, The New Literary Middlebrow. Tastemakers and Reading in the Twenty-First Century. Palgrave Macmillan, 2014, lk 17–44.

4 Vt Virginia Woolf, Middlebrow. Rmt: The Death of the Moth (lk 113–119). Hogarth Press, London 1942.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht