Post-sõnastik XLIX – Popkultuurne palverännak

Kuivõrd ebakindlas maailmas on tugipunktide, väärtuste või tähenduste leidmine alati aktuaalne, siis teatud piirini rahuldavad popkultuuri palverännakud ka neid elementaarseid vaimseid vajadusi.

JANEK KRAAVI

Turismi kultuurilised vormid jagunevad laias laastus kolmeks: religioosne palverännak, ilmalik kultuurirännak ning popkultuuriga seotud objektide ja kohtade külastamine. Sellises vormis kultuuriturismi ühendab keskmisest tugevam teadlikkus sihtkohast, aga ka pühadust rõhutav ruumitaju, mille algimpulsid omakorda on palverännu utoopias.

Palverännak on inimelu metafoor, mis tähendab raskusi ja valu trotsivat teekonda, rõhutab pühendumist usule, pattude kahetsemist ja jumala armu kõikvõimsust. Teekond on samavõrra oluline kui sihtkoht, kuivõrd see hõlmab senise mineviku ja identiteedi mahajätmist ja kosmilise taassünni lootust. Sihtpunkt tähistab kohalolu kõrgemas ja otsesemas mõttes: pühaku keha või säilmete füüsiline lähedus kiirgab kõige võimsamat energiat, mille pinnalt viiakse identiteedimuutus lõpuni.1 Need põhimõtted rakenduvad ka tänapäeva kultuuriturismis.

Ilmalikus maailmas on kõrgkultuurilised reisisihtkohad säilitanud nii mõndagi omaaegse palverännu allegooriast. Ja see ei puuduta mitte üksnes kirikute, muistsete varemete ja tavandipaikade külastamist, vaid ka kunsti või kirjanikega seotud kohti ja maastikke: „Meie suurima romaanikirjaniku Anton Hansen-Tammsaare elu ja loominguga seotud kohad on juba aastakümneid äratanud kirjandussõprade tähelepanu. Kultuurihuviliste eriliseks Mekaks on kujunenud klassiku kodukoht, mida külastab aastas üle 10 000 inimese.“2 Tänapäeva kultuuriloolise palverännu essentsi sisaldab tihedalt nt Janika Kronbergi kirjanduslike reisikirjade raamat „Rännud kuue teejuhiga“, mille idee paistab lähtuvat küsimusest „kas ma suudan teineteisele lähendada teksti ja maastikku ning näha nende liibumist?“.3 Nii saavad teekond ja kohad kirjanduskaanonit kinnitavaks kogemuseks, kus distants rändurist lugeja ning teksti loomingulise algimpulsiga on minimaalne.

Tavaturismi ja palverännaku suhted paigutuvad siiski märgatavalt üldisemale tunnetuslikule foonile: oma reisidel tahavad puhkajad leida ja kogeda modernsuse tuules hävinud imaginaarseid müütilisi struktuure. Turism on põgenemine argipäevast, kuid naudingute kõrval sisaldab see püüdeid taastada kadunud ajastu autentseid tajumustreid või minevikukohtade kunagist atmosfääri.4 Ehedust otsiva palveränduri üks erikujusid on eksistentsiaalne turist, kelle eesmärgiks on taasavastada kaotsiläinud tõelisus ning selle pinnalt ületada isiklikud hingehädad või eraelukriisid.

Kuid järjest enam hõlmavad sellised identiteediotsingud massikultuurilisi narratiive ja popkultuuris silmapaistvaid kohti. Huvilisi julgustatakse külastama filmide-seriaalide võttepaiku või kogema menuraamatute sündmustikus tähenduslikke ruumisuhteid: geograafilisi punkte, millele on andnud uue tähenduse asjaolu, et väljamõeldud tegelased ja nende lood leidsid aset just sellel konkreetsel tänaval, külakeses või väikelinnas. Nendest massimeedia ärgitatud palverännakutest on saanud XXI sajandi järjest kasumlikum äritegevuse valdkond: „Televisiooni, raamatute, bändide ja filmide fännid kogunevad kohtadesse, mis seostuvad nende lemmiksaate, kirjaniku, esineja või filmiga, püüdes väljendada ja ilmselt ka mõista, mis inspireeris armastatud teose valmimist, ning mis veelgi olulisem, panna kokku oma isiklik identiteet ja leida tähendused praeguses erakordselt lõhestunud ja kiirustavas maailmas.“5 Virtuaalne meediaruum on paljuski anastanud traditsioonilise uskumise ja pühaduse, mille tagajärjel nihkub ka popkultuur ilmalikust intensiivse järgimise ja austamise valdkonda. Samuti soosib ühiskondlik meelsus mittesektantlikku ja personaliseeritud identiteediloome suundi, mis pole niivõrd institutsionaalsed ja dogmaatilised, vaid juurdunud argireligiooni või uue vaimsuse kultuuri.

Popkultuuri mälupaigad on kindlasti David Bowie Berliini-koduks olnud Hauptstrasse 155 Schönebergis ja mitu Berliini stuudiot ning baari. Pildil loo autor palverännakul.

Erakogu

Kui mõelda kas või Elvis Presley kultusele, kelle puhul seostuvad kristliku müüdi raames surm ja ülestõusmine (Elvis elab!), siis näeme, kuidas poplauljast kujunes postmodernse ajastu Kristus või messias, kelle vaimne pärand, füüsilised reliikviad ning temaga seotud kohad on tõstetud argipäevast religioosse ja püha narratiivi tasandile.6 Võrreldavas suurusjärgus näide puudutab Jim Morrisoni surmajärgset saatust. Oliver Stone’i filmi „The Doors“ mõju meediale ja vaatajatele oli sedavõrd suur, et Morrisoni hauast kujunes Eiffeli torni ja Louvre’i järel populaarsuselt kolmas Pariisi vaatamisväärsus: „Jimi kahekümnendal surma-aastapäeval, 1991. aasta 3. juulil käis seal palverännakul nii palju tuhandeid inimesi, et lahvatas täiemõõduline rahvarahutus.“7

Eriti just noorelt surnud popstaaride narratiivis on nähtud vastet kunagistele pühakulugudele. Meedia on neist kujundanud kehalisuse kammitsatest vabanenud surematud, kes pakuvad korraga edulootust ja lubadust igavesele elule. See puudutab eelkõige ameerika kultuuri suurt narratiivi, mille kandvateks teemadeks on jõukus, vabadus ja populaarsus ning mis on saavutatud individuaalsele andele ja võimetele toetudes. Sellest ka tuntud inimeste, superstaaride jne ümber valitsev aura ning kunagiste kuulsuste – kuningate jne – asendumine meediakuulsuste surematuse ideega.8

Religioonile lähendab sellist kiindumust ka uskumuste süsteem, mingite tegelaste või isikuga seotud väärtushinnangud, mis omakorda on aluseks kollektiivsele kogemusele. Popkultuuri ja religiooni põimumise näitena võib tuua liikumise nimetuga cullenism, mis on Stephanie Meyersi menuromaani „Videvik“ narratiivile tuginev kultus või religioossete tunnustega liikumine. Selle spirituaalsesse kogemusse kuulub arusaam, et Edward Cullen jt tegelased on reaalsed isikud, samuti peavad nad lugema vähemal ühte vampiiriraamatut päevas ja tegema palverännakuid Washingtoni osariigis asuvasse Forksi linna, kus toimub romaani ja filmi tegevus. Nimetatud linnakese veebisaidil pakutakse muide romaanist tõukuvaid ringkäike ka kõigile teistele huvilistele.

Postmodernistliku simulatsiooniteooria seisukohast vaadatuna on tegemist reaalse ja imaginaarse vahelise erinevuse kadumisega – nimetagem seda siis autentse kogemuse tühistumiseks või reaalsuse surmaks. „Maa-ala ei eelne enam kaardile ega püsi sellest kauem.“9 Samale metafoorile on hiljem tähelepanu juhtinud Michel Houellebecq romaanis „Kaart ja territoorium“ (2005), kus Prantsusmaa reaalsus (territoorium) seisneb veel üksnes sellest õhkuvas nostalgias (kaart). Väljamõeldis on mõjutanud suhteid pärismaailmaga: „televisiooni sulamine ellu, elu sulamine televisiooni – eristamatu keemiline lahustumine […]“.10 Kui seda äärmuslikkust mõnevõrra mahendada, siis võib väita, et mainitud eristused on ähmastunud punktini, kus väljamõeldud maailm on sujuvalt integreerunud osakeseks tavategelikkusest. Identiteedi mõtestamisele traditsiooniliste väärtussüsteemide raames lisanduvad keerukamad ja ettearvamatud võimalused, kus teatud kohad saavad meedia kaudu ümbermõtestatud tegelikkuse kultuspaikadeks.

Üks tume turismi pühapaik. Tänavaots, kus juhtus 1988. aastal traagiline jalgrattaõnnetus, milles hukkus sajandi teise poole kontrakultuuri kultuskuju Christa Päffgen, artistinimega Nico.

Erakogu, Wikimedia Commons

Ruumi fiktsionaalse ülekirjutamise heaks näiteks on New Yorgis Greenwich Village’is asuv tänavanurk aadressil Bedford St. 90. Seda majanurka näidatakse 1990. aastate kuulsamas situatsioonikomöödias „Sõbrad“ tegevuskohta markeeriva vahekaadrina. Fiktsionaalse narratiivi ankurdamine ühe kindla koha külge toodab väljamõeldud lugu jõustavat realismi, kuid teisalt elustab kunagise vaatamisega seotud isiklikke kogemusi (teatud puändid, ootamatud pöörded jms). Koht pakub kogu narratiivile tegelikkuses eksisteeriva ruumi, toob selle puhtalt kujutlusvõime ja abstraktse tasandilt looga kokkupuutunud inimese kogemusse, „minu ellu“. Tavalist linnaruumi punkti ümbritsev narratiiv mõjutab ka ruumitunnetust, paneb inimesed konkreetses paigas teistmoodi käituma ja mõtlema, nõnda et kohale lisandub spetsiifiline aura. Meile ajas ja ruumis kõige lähemad koha ülekirjutamise näited võiksid olla seriaali „Tšernobõl“ turismiobjektiks saanud võttekohad Leedus ning äsja valminud Katariina II elust kõneleva teleseriaali võttekohad nii Leedus kui Lätis Rundāle lossis. Pärast Christopher Nolani filmi „Tenet“ levisse jõudmist vaadatakse ilmselt ka Laagna teed hoopis teise pilguga!

Mööndustega võiks sellisele paigakultusele kohaldada folkloristikast tuttava kohamuistendi või, moodsamalt öeldes, kohapärimuse konteksti. Mingi kohaga seotud jutte ja lugusid nimetatakse ka legendideks, kusjuures viimast sõna pruugitakse ka popkultuuri (enese)kirjeldustes enam kui sageli. Kohapärimus rajaneb eri allikatest pärit juttudele, mälestustele jms vahendatud kogemusele, mille „kaudu luuakse ja kujundatakse muust ruumist eristuvaid kohti“.11 Vanu jutte asendavad tänapäeval mõnes filmis, raamatus või laulus mainitud koha ümber koonduvad tõlgendused, isikliku kogemuse kirjeldused, üldine meedias ringlev info ja kohta võib argitegelikkusest eristada mälestustahvlike, skulptuur, mõni keskkonna- või kunstiobjekt. Samavõrra kuulub põhilise komponendina pälverännu juurde teekonna tähistamine. Tasub meenutada, kuidas Jim Morrisoni haua juurde Père Lachaise’i kalmistul näitasid kunagi teed spreivärvidega hauakividele maalitud nooled. Tänapäeval on kohalejõudmine muidugi lihtam: huvilisele on abiks mobiilsed kaardirakendused või elektroonilised giidid. Kõige selle tulemusel tekkiv energia tundub ometi sarnanevat vana klassikalise kohakogemusega: „Kohapärimuses peitub tegelikult vägev jõud, ta suudab su ajada vihma ja tuule kätte, lähed jalgsi üle metssigade songermaa lumega võidu vaatama mingisugust sammaldanud kivimürakat, mis olevat sinna kunagi taevast kukkunud [—]. Sul on võti, sest sa tead lugu – legendi, nagu rahvas ütleb.“12 Siinkohal võiks meenutada Jan Assmanni kollektiivse mälu kontseptsiooni, mille keskmes on teatud fikseeritud punktid ja argisusekaugus ning „mille mälestust hoitakse elus kultuuriliste vormide (tekstid, riitused, mälestusmärgid) ja institutsionaliseeritud kommunikatsiooni abil (retsiteerimine, pühitsemine, kinnipidamine)“.13 Siinses artiklis nimetatud kohti võiks seda loogikat järgides nimetada ka popkultuuri mälupaikadeks. Selles kontekstis võib rääkida näiteks David Bowie ja Berliini suhetest, mille pidepunktideks on mitu stuudiot, baari ja muidugi laulja Berliini-koduks olnud Hauptstrasse 155 Schönebergis.14 Viimasest ongi saanud Bowie-kiindumust kinnitav lõppeesmärk, mida tähistab majaukse kõrvale paigutatud mälestustahvlike – sinna viiakse lilli, süüdatakse küünlaid, tsiteeritakse mõttes või avalikult mõne Bowie laulu sõnu jne. Need on aja peatamise või transtsendentsuse hetked.

Samasugune tunne valdas mind paigas, mida ei tähista ükski mälestustahvel ja mida ei reklaamita veebituuridel. Eivissa kesklinnas, Vara de Ray vahetus läheduses on kitsas ja tänavana tähistamata koridor või läbikäik, mille ülesleidmisel võiksid olla orientiiriks seal lähiminevikus tegutsenud lillepoe sildid. See on inimtühi ja igav fragment linnaruumist, seal pole väliselt midagi turistlikku ega tähelepanuväärset. Kuid siinkirjutaja jaoks tõstis selle tänavaotsa argipäevast välja asjaolu, et just selles kohas toimus 1988. aastal traagiliselt lõppenud jalgrattaõnnetus, mille tagajärjel hukkus sajandi teise poole kontrakultuuri üks kultuskujusid Christa Päffgen, artistinimega Nico. Koha ülesleidmisel ja seal peatumisel võimendus teatud hetkeks osadus ühe eri mandritel ja linnades lahti hargnenud looga, mis omakorda on osake suuremast moodsa kultuuri ajaloos sakraalseks muutunud narratiivist. Surma ja traagilise sündmuse virtuaalne kohalolu tühjal hommikusel tänaval kergitas hetkemeeleolu äratuntavalt teistsugusele, mõneti ajatumale, isegi ülevale tasandile. Hiljem selgus, et surma ja turismi sellist segunemist nimetatakse ka tumeturismiks, mis tähendab puhkuse ajal traagiliste või õudsete sündmuste toimumispaigaks olnud kohtade külastamist. Ka lähiminevikus lahkunud kuulsa inimese surmapaigas käimine on paradoksaalsel kombel viimase kümnendi üks turismitrende. Surm on saanud kaubaks, kuid samal ajal leiab siit jällegi ühisjooni kunagiste palverännakutega, mis sageli olid seotud mõne isiku või isikute surmaga, kuigi mõistetavatel põhjustel kaldusid need surmad olema ideoloogiliselt märgilised. Kuid nii või teisiti – olin toona seal sünges betoonkoridoris väga rahul leitud virtuaalse osadusetunde ja „kohale“ jõudmise üle.

Põhilised järeldused kunagiste palverännakute ja popkultuuri kultusnähtuste ühendamisel puudutavad identiteediloomet ja transtsendentaalse kogemuse vajadust. Tähendusliku auraga lugusid järgides või kohti külastades kujundatakse ühise keele ja kultuuriliste rituaalide tasandit, mille aluseks on religioosse austamise raamistikule loodud asendusstruktuurid.15 Muidugi võib selle tagajärjena näha kaugenemist autentsusest ja päriselust, aga kuivõrd ebakindlas maailmas on tugipunktide, väärtuste või tähenduste leidmine alati aktuaalne, siis teatud piirini rahuldavad popkultuuri paralleelmaailmas toimuvad palverännakud ka neid elementaarseid vaimseid vajadusi.

1 Nt Frédéric Gros, Kõndimise filosoofia. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 109–127.

2 Eerik Teder, Tammsaare radadel. Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 3.

3 Janika Kronberg, Rännud kuue teejuhiga. GoGroup, Tallinn 2013, lk 97.

4 Nt Dean MacCannell, Staged Authenticity: Arrangements of Social Space in Tourist Settings. American Journal of Sociology, 793, 1973 või Empty Meeting Grounds. Routledge, London.

5 Jennifer Otter Bickerdike, The Secular Religion of Fandom: Pop Culture Pilgrim. SAGE Swifts, Los Angeles, London, New Delhi 2016, lk 3.

6 Samas, lk 16–21.

7 Jerry Hopkins, Danny Sugerman, Keegi ei pääse siit eluga. Jim Morrisoni elulugu. Tänapäev, 2016, lk 317.

8 Vt Jennifer Otter Bickerdike, The Secular Religion of Fandom: Pop Culture Pilgrim, lk 16.

9 Jean Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon. Kunst, 1999, lk 8.

10 Samas, lk 51.

11 Kristel Kivari, Veesooned, energiasambad ja tervis: argiusundi väljendused töövõtetest tervishoiuni. – Mitut usku Eesti III. Uue vaimsuse eri (toim Marko Uibu). Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 129.

12 Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus. Koostanud Mari-Ann Remmel. Tartu 2004, lk 8.

13 Jan Assmann, Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet. – Akadeemia 2012, nr 10, lk 1779.

14 Vt pikemalt Jennifer Otter Bickerdike, John Charles Sparrowhawk, Desperately Seeking Bowie: How Berlin Bowie Tourism Transcends the Sacred. – Enchanting David Bowie. Space/ Time/ Body/ Memory. Toim Toija Cinque, Christopher Moore, Sean Redmond. Bloomsbury, 2015, lk 49–60.

15 Jennifer Otter Bickerdike, The Secular Religion of Fandom: Pop Culture Pilgrim, lk 8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht