Postmodernse neomarksismi üheksa pead

Narratiiv, mille kohaselt on kõikides tänapäeva hädades süüdi üks kindel grupp, kes on nii moraalselt mandunud kui ka kõike kontrolliv, ei kõla ajaloos esimest korda.

DANIEL TAMM

Detsembrikuu Müürilehes kirjutas Piret Karro õlgmehikesest nimega neomarksism, mida materdades on välistatud igasugune neoliberalismi kriitika.1 See viis mõtte aga sootuks omanäolisemale tarindile, mis on tasahilju Eestiski pead tõstmas, ent pole nähtusena ometi eraldi analüüsi leidnud. Tegemist on postmodernse neomarksismiga, mille võib mõistena kirjutada Jordan Petersoni saldole, kelle tähelend ei näita tuhmumise märke. Kanada psühholoog on hingetohtri ametistandardi seadnud vaat et taevastesse kõrgustesse ning aidanud seljad sirgu lüüa ja toad korda teha juba lugematutel inimestel. Kuigi Petersoni sisendusvõime ja ampluaa on imetlusväärne, käib tema õpetuse sisu psühholoogia vallast kaugenedes paraku kiiresti alla. Postmodernne neomarksism on ehk selle ehedaim näide, ent järgnevalt pole minu eesmärk mitte ainult Petersoni positsiooni lahata, vaid vaadelda sellega seotud laiemat tähendusvälja ning potentsiaalset mõju Eesti kultuuriruumile.

Esiteks on tarvis siiski toonitada, et postmodernne neomarksism on kui tuline jäätis: oksüümoron, mille senine levik on olnud seda üllatavam. Neomarksism tõukub Marxi binaarsusel põhinevast metanarratiivist, revideerides selle jõustumisviise, et seletada, miks laseb kodanluse kukutamine end nii kaua oodata. Postmodernism põhineb seevastu skepsisel igasuguste suurte narratiivide ja dihhotoomiate suhtes ning on seega käsitatav koguni esimese vastandina. Ent sedasorti kriitika kujutab endast lahtise ukse maha murdmist, sest nagu ka Mihkel Kunnus oma portreeloos2 toonitab, ei ole akadeemiline koherentsus see mõõdupuu, millega Petersoni sõnumit vaagida. Ta on ennemini jutlustaja kui teadlane ning Jupiterile ja härjale kehtivad teadagi teised tingimused. Ka oma veebisaidil sedastab Peterson, et isiklikult ta postmodernismi ja neomarksismi võrreldavaks ei pea, pidamata samas paljuks väita, et liidu ebaloogilisus ei välista selle toimimist.3 Eks tõdes ka Slavoj Žižek, et ideoloogia osutub tõeliselt edukaks alles siis, kui vasturääkivused hakkavad töötama selle kasuks.4 Postmodernse neomarksismi iva on niisiis mõistlikum teisest otsast avada. Selleks annab alust Juri Lotmani arusaam ideaalsest antistruktuurist ja selle tarvidusest, mis sobib iseloomustama ka üldisemat õlgmehikeste loomise loogikat.

Kuivõrd igasugune kultuur kirjeldab ennast sisemiselt korrastatuna, vajab ta ka välist korralagedust, et esimest esile tuua. Tsivilisatsioon ei saa läbi ilma barbarita.5 „Sealjuures pole üldse oluline, et neil „barbareil“, esiteks, võis olla märksa iidsem kultuur ja et nad, teiseks, muidugi ei moodustanud mingit ühtset tervikut.“6 Peamine on, et võõra ette saaks asetada miinusmärgi ning ennast tema najal tervikuna tunda. Dialoog on seega teisejärguline, kui mitte välistatud, sest ideaalset antistruktuuri luuakse läbi pahupidi peegelpildi.7 Kuna postmodernsed neomarksistid kombekohasele loogikale ei allu, ongi otstarbekam nad peegelduse põhjal liistule võtta, tuletades nad Petersoni enda juhatusest. Selle tuumaks on kord – kindlustunne, mida pakuvad omad liistud, rituaalid ja müüdid. Need moodustavad Petersoni sõnul kogu lääne tsivilisatsiooni vundamendi. Ent korrale vastandub teatavasti kaos, mis hierarhiaid õõnestab ja tõdesid kahtluse alla seab. Sealjuures on kaos ka salakaval, iial ei näita ta oma tõelist palet, talitades päise päeva ajalgi loori taga. Sestap vajab see kehastust. Kaose lohe kammitsemine eeldab esimese olemasolu ja akadeemilises kontekstis on see roll postmodernse neomarksismi etendada.

Boise riigiülikooli kapitalismi- ja eliidikriitilise uustähistusseminari (New Symbolization Project) liikmed Jordan Petersoni seisukohti vastustamas.

Wikimedia Commons

Õõnestajaid tähistav katustermin

Järeldub, et postmodernne neomarksism pole mitte kahe koolkonna hübriid, vaid katustermin, mis tähistab lääne ühiskonda seni püsti hoidnud korra õõnestajaid. Võitlus kaose vastu on mõistagi üllas ning langeb ärevatel aegadel soodsale pinnasele, ent selle sidumine postmodernse neomarksismiga on problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks pärsib see üldist mõtteloo arengut, tuues teiseks endaga kaasa ka korra edasise erosiooni. Lisaks ajab kulmu kergitama retoorika ise. Narratiiv, mille kohaselt on kõikides tänapäeva hädades süüdi üks kindel grupp, kes on nii moraalselt mandunud kui kõike kontrolliv, ei kõla ajaloos esimest korda. Kriitika nii postmodernistide kui ka neomarksistide aadressil kulub sealjuures ära kõigile, ent oponendi põrmustamine eeldab tema tundmist: ideede areng käib ülevõtmise kaudu, milles eelkäijatest saab väetis uuele mõttele. Õlgmehikesed (ega -lohed) seda ei soosi. Ühes pesuveega maha kantud beebit sobib hästi ilmestama kogumikus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“ ilmunud Joonas Konstigi mõtisklus pealkirjaga „Kultuurimarksism kui vandenõu“. Konstig läheb selles kurja juure kallale küll kriitilise teooriaga relvastatult ehk neomarksismi enda arsenaliga, kuid peagi maksab kätte postmodernismi puudulik tundmine.

Näiteks tunnistab ta, et pidi omal käel õppima, kuidas „kurjus ja võim ei ole sünonüümid“,8 kuid selle suuna oleks kätte näidanud ka eelmises lõigus jutuks tulnud Michel Foucault, kelle kohaselt on võim just eeskätt konstruktiivne. Järgmisel lehel saab oma jao kätte „uusmarksist Jacques Derrida“ ja tema õpetusest lähtuvat sugusid binaarsete opositsioonidena nägevad feministid. Konstig eelistab sellist kiilu löömist taunida, olnud hetke eest kõlvatuks tembeldanud binaarsete opositsioonide suurim kriitik. Üks samm edasi ja kaks tagasi. Sealjuures on tema laiem eesmärk sümpaatne. Kirjatööd ajendab siiras mure ning eeltöö on tehtud, kuid seda on seganud ideoloogilised silmaklapid.

Pärast Petersonile andumist

Eesti kontekstis on Hardo Pajula parim näide sellest, mis jääb alles vahedast mõttest9 pärast Petersonile andumist. On üks asi ehitada oma analüüs10 Vikipeedia artiklist õhemale pinnale ning kasutada faktivigu rohkem kui kirjavahemärke. Ent kirjutada ühes lõigus postmodernset neomarksismi iseloomustades, et selle kohaselt ei saa ühtegi alusmüüti teisest paremaks pidada, ja tuua teises välja, et ühiskond põhinevat rõhuja ja rõhutute alusmüüdil, on seda kummalisem, et vastuolude paljastamine näib olevat Pajula peamine püüd. Nagu öeldud, põhineb postmodernism suurte narratiivide kahtluse alla seadmisel ning lähiajalugu ei tunne suuremat narratiivi kui klassivõitlus. Milleks püüda postmodernismi selle kritiseerimiseks marksismiga põimida, kui piisaks tõdemusest, et suurte narratiivide kehtetuks kuulutamine on ise suurim võimalik narratiiv?

Vastase tundmine lubab teda mitte ainult arvustada, vaid ka oma vankri ette rakendada. Näiteks häirib Petersoni rassil põhinev identiteedipoliitika, sest jooned on selles hägusad. „Kas kolmandiku jagu mustanahaline inimene on nüüd rõhuja või rõhutav?“ küsib ta. Õndsas teadmatuses on Peterson sellega aga loovutanud juba sõrme Derrida kurikuulsale dekonstruktsioonile. Derrida sõnul on meil klassikalise opositsiooni puhul tegemist nimelt „vägivaldse hierarhiaga“, kus „üks kahest liikmest valitseb teist, asetub temast kõrgemale“. Seda toonitab identiteedipoliitika puhul ka Peterson. Dekonstrueerimine ise algab aga „hierarhia ümberpööramisest“, selle kahtluse alla seadmisest. Sellele järgneb „uus mõiste“, mis enam ei lase end mõtestada vana süsteemi sees“11 – siin­kohal ambivalentse rassilise kuuluvusega indiviid.

Järelduseni, et „isegi kui postmodernistidest prantsuse õpetlased tegutsesid vägagi vasakpoolses keskkonnas, võiks enne nende ideede kõrvaleheitmist vähemalt üritada nendest aru saada”, sest need on iseenesest väärtusvabad ning sobivad „ka vasakpoolsete poliitiliste projektide kritiseerimiseks“, jõuab analoogses eritluses Joonatan Nõgisto, kus ta kasutab Foucault’ võimukäsitlust soopõhise identiteedipoliitika kritiseerimiseks.12

Tagatipuks jäävad õlgmehikestega maadeldes tähelepanuta tegelikud probleemid. Näiteks on veider, et paremal tiival aina laiemat kõlapinda saavutavasse eshatoloogilisse narratiivi pole kaasatud lähenevat kliimakatastroofi. Kui selleni ka jõutakse, siis juba läbi antiglobalismi (samal ajal nõuab kliimamuutustega tegelemine just rahvusvahelist koostööd). Nagu ka Karro nendib, võib põhjus olla tõigas, et see eeldab reservatsioone neoliberalismi osas, mis viiksid neomarksismini ja see omakorda teadagi kuhu. Samal ajal annab postmodernse neomarksismi siunamine väidetavatele vasakradikaalidele indu juurdegi. Ei saa eitada, et mõlema koolkonnaga käib kaasas teatav mässuline maik ja häälestatus kehtiva võimu vastu, mis mõjub kasvueas noortele teadagi ligitõmbavalt. Teatud hämarus ja isegi esoteerika iseloomustavad mõlemat. Nende projitseerimine vastukultuuri essentsina valab seega vaid õli tulle. Loitsitaval postmodernsel neomarksismil on päid üheksa jagu ning nende arv kasvab mõõka käiku lastes eksponentsiaalselt, olgu rüütlid kui tahes õilsa eesmärgi peal väljas. Derrida ja Foucault’ tundsid suurepäraselt oma koguduse kaljut ehk eelkäijaid, ent nende töö­eetika mässumeelsetele jüngritele alati üle ei kandu. Kududes neile koondumiseks sobiva lipu, viivad kriitikud ellu isetäituva ennustuse. Sama stsenaarium rullub lahti ka teistpidi. Kui sõimata ühe sirgega natsiks kõik immigratsiooni teemal kõhklusi ilmutajad, ärkab mõni neist varem või hiljem mõttega „äkki siis olengi“ ja seda džinni ei suru pudelisse tagasi ükski vägi.

Kaitsetud tudengid

Praegusel kujul aset leidev ristiretk kujutab endast ohtu ka sõnavabadusele, mille eest rindele minnes Petersoni kuulsus õieti alguse sai. Pajula viidatud videos13 sõnab ta esialgu suuremeelselt, et tegemist on „ideede sõjaga“, mis toimub „intellektuaalses perspektiivis“, jõudes hiljem välja tõdemuseni, et „sellele [neomarksistlikule – D. T.] seisukohale peaks minu poolest järgnema piisavalt kõva löök näkku, et teine oimetuks lüüa“. Publik aplodeerib. Petersoni sõnul seisnevat postmodernse neomarksismi suurim patt selles, et see haarab endasse just kõige kaitsetumad tudengid, kes pole veel küpsed kriitiliselt mõtlema ja on seetõttu kergesti mõjutatavad. Lahendusena pakub Peterson välja programmi, mille tudengihakatised enne kõrgkooli jõudmist läbivad, et õppida tema käe all heal ja kurjal vahet tegema. Teine variant on algoritm, mis filtreerib õppekavast välja kõik postmodernismi ja muu jampsiga seotud märksõnad, et tudengid teaksid neid eos vältida. Aplausi pälvib seegi mõte. Ning mis kõige parem – aset leiab see sõnavabadusele pühendatud ettekandeõhtul. Soov haridussüsteemi tsenseerida käib autokraatiatega käsikäes ning ilmutab ennast ka tänapäeval. Karro kannab ette radikaliseeruvast Ungarist,14 samal ajal kui mõne nädala eest teatas Brasiilia uus president, et tema eesmärk on marksistlik totrus haridussüsteemist välja juurida.15

Lõpetuseks natuke ka lahendustest. Karro panustab oma tekstile punkti pannes dialoogile, mis on küll kiiduväärt mõte, aga eeldab veel tööd. Sest dialoog saab toimuda vaid mõistmise korral, õlgmehikesed rääkida ei oska. Alust selleks siiski on, kuna kaose käsilaste importimine ei ole kellegi huvides. Esiteks võiks näiteks kokku leppida selles, kes need postmodernsed neomarksistid üldse on. Minu analüüsist johtub, et kummagi koolkonnaga on siin vähe pistmist – tulemuslikum on neid vaadelda ideaalse antistruktuurina. Sellest järeldub omakorda, et laias laastus on variante kaks. Esiteks saavad postmodernsest neomarksismist jutlustajad sättida oma antiteesi reaalsusega rohkem ühtima, ent see tähendaks ka oma teeside ülevaatamist, ja seda on juba palju eeldatud. Otstarbekam on alustada oma tagaaiast. Althusseri järgi käib ideoloogiline allumine „kõnetamise“ kaudu, millele vastates subjekt talle omistatud positsiooni omaks võtab. Seda pole veel hilja vältida. Piltlikult öeldes on kratt juba kuju võtmas, puudu on vaid teerist ning kolm tilka verd. Postmodernismi ja neomarksismi nõrku kohti kritiseerides ja tugevaimaid rakendades on võimalik nende ideid edasi arendada ning kaost, kui mitte ära hoida, siis vähemalt ära seletada. Mõistmise ruum võib osutuda arvatust avaramakski, nagu (eeldatavasti) kogemata Foucault’d tsiteerinud Martin Helme eeskuju näitab („poliitika on sõja jätkamine teiste vahenditega“)16. Lõppeks tasub ka Petersoni üheksanda reegli kohaselt alati eeldada, et see, keda sa kuulad, võib teada midagi, mida sina ei tea.

1 https://www.muurileht.ee/parempoolsete-olgmehike-neomarksism/

2 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kes-kardab-jordan-petersoni/

3 https://jordanbpeterson.com/philosophy/postmodernism-definition-and-critique-with-a-few-comments-on-its-relationship-with-marxism/

4 Slavoj Žižek, Ideoloogia ülev object. Vagabund 2003, lk 96.

5 Yuri Lotman, Universe of the Mind. I. B. Tauris & Co. Ltd 1990, lk 142.

6 Juri Lotman, Semiosfäärist. Vagabund 1999, lk 17.

7 Samas, lk 51.

8 Joonas Konstig, Kultuurimarksism kui vandenõu. Raamatus „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“, K&K 2017, lk 70.

9 https://www.err.ee/650410/hardo-pajula-ma-ei-imestaks-kui-fasism-lopuks-esile-loitsitakse

10 https://arvamus.postimees.ee/4177037/hardo-pajula-kaose-kasilased

11 Jacques Derrida, Positsioonid. Vagabund 1995, lk 52–53.

12 http://www.burke.ee/2017/10/05/joonatan-nogisto-identiteet-ja-voim/

13 https://www.youtube.com/watch?v=s4c-jOdPTN8

14 https://www.muurileht.ee/kui-akadeemia-jaab-ette-autokraatiale/

15 https://twitter.com/jairbolsonaro/status/1080461738666012672

16 https://www.err.ee/846488/martin-helme-ekre-laheb-voitlusesse-laigulises-vormis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht