Presidendi lemmik

Annika Laats

Barack Hussein Obama saamine USA presidendiks tõi meediasse Reinhold Niebuhri nime; presidendikandidaadina oli Obama nimetanud teda oma lemmikfilosoofiks. Meil Eestis on see nimi olnud täiesti tundmatu. Tõsi, see asjaolu ei ütle just palju Niebuhri kohta, pigem ütleb see midagi meie kohta. Tuntud Ameerika ajaloolane Arthur M. Schlesinger jr on väitnud, et Reinhold Niebuhr kuulub eelmise sajandi suurimate ja mõjukaimate ameeriklaste hulka.

Reinhold Niebuhri saab nimetada filosoofiks, kui seda sõna mõista väga laialt. Oma elukutselt ja ametilt oli ta teoloog.  Nagu viitab perekonnanimigi, olid ta esivanemad Saksamaalt Ameerikasse välja rännanud. Reinhold Niebuhri isa oli kirikuõpetaja Ameerika mandrile rajatud saksa evangeelses kirikus. See kirik oli jätkuks sellele Saksa kirikutüübile, kus püüti ühendada nii luterlikku kui ka kalvinistlikku traditsiooni ja mida Saksamaal nimetatakse uniooni kirikuks. Seetõttu ei saa Niebuhri pidada otseselt ei luterlikuks ega kalvinistlikuks teoloogiks. Mingil määral oli ta mõlemat.

Karl Paul Reinhold Niebuhr sündis 1892. aastal. Tal oli ka noorem vend Helmut Richard Niebuhr. Temagi ei mõistnud  muud ametit valida, temastki sai teoloog, väljapaistev nii USA kui ka terve maailma mastaabis. Võiksime isegi rääkida vendade Niebuhride konkurentsist kõige väljapaistvama USAs sündinud teoloogi kohale. Reinhold lõpetas oma õpingud prestiižikas Yale’i ülikoolis. Noorem vend Richard väitles ennast Yale’is doktoriks, oli seal kaua professor ning teda peetakse rahvusvaheliselt väga maineka Yale’i teoloogilise koolkonna üheks rajajaks George Lindbecki ja Saksamaalt pärit juudi rahvusest Hans  Wilhelm Frei kõrval. Reinhold aga ei mõelnud akadeemilise karjääri peale, vaid läks edasi isa jälgedes. Temast sai pastor autotööstuskeskuses Detroitis. Tema kogudus oli tööliskogudus ning ilmselt mõjutas just siit saadud sotsiaalne kogemus edaspidi suuresti kogu ta teoloogilist mõtlemist.

Meie trafaretsevõitu ettekujutuse kohaselt peaks kirik asuma idüllilisel külamaastikul ning pastor  peaks tegutsema rahumeelses, stabiilses ja õnnelikus külaühiskonnas. Kristluse seisukohalt on kiriku koht aga ennekõike seal, kus on inimesed oma hädade ja õnnetustega, oma „idüllitusega”. Ei ole küllap juhus, et ka mitmed teised XX sajandi väljapaistvad teoloogid said oma „pastoriristsed” just neis paikades, kus inimhädad esinesid kontsentreerunud kujul. Nii sai Karl Barthile määravaks ta pastoritegevus ühes vaeses töölisasulas ning Paul Tillichi edasise mõtlejasaatuse määras suuresti ära tema kogemus kaevikupastorina Esimeses maailmasõjas. 

Kristlus ja poliitika Pärast kolmeteistaastast vaimulikupraktikat Detroiti töölisagulites sai Reinhold Niebuhrist professor ühes XX sajandi kuulsamas teoloogilises õppeasutuses New Yorgis (Union Theological Seminary). Sümptomaatiline oli tema ametinimetus – rakendusliku kristluse professor (professor of Applied Christianity). Mõni aeg hiljem sai Niebuhri eestkostel samas oma esimese töökoha natsirežiimi eest Ameerikasse põgenenud Paul Tillich. Siin tegutses diplomeeritud edasiõppijana mõnda aega ka Dietrich Bonhoeffer. Seminar tõmbas  magnetina kokku veel teisigi XX sajandi väljapaistvaid teolooge, ja olulist rolli magnetiks saamisel mängis just Reinhold Niebuhr. Niebuhr oli teoloog, nii praktiseeriv pastor kui ka akadeemiline usuteadlane. Ta mõtted ei keerelnud mitte niivõrd teoreetiliste ja akadeemiliste probleemide kuivõrd just praktiliste asjade ümber. Isegi kui ta kirjutas teoreetilisematest probleemidest, püüdis ta neid siduda sotsiaalse olemisega, eetika ning inimese praktiliste küsimustega. Tema kristlik maailmanägemine oli aga äärmiselt avatud. Sellest siis ka ta  suur huvi mitte ainult sotsiaalsete probleemide, vaid ka üldisemalt poliitika, rahvusvaheliste suhete ja kultuuri vastu. Ja kõige selle mõistmisel rakendas ta kristlikke põhiprintsiipe nõnda, nagu tema neid mõistis.

Et inimestel on kalduvus ajaga muutuda, muutus ka Niebuhr. Ühiskonna probleemid – nii Ameerika Ühendriike puudutavad kui ka üleilmsed – läksid talle väga korda ning ta ei jätnud oma seisukohti avalikkusele kuulutamata. Oma vaadetes tegi ta aga läbi üpris märkimisväärse arengu. Mitte et ta põhiarusaamad oleksid muutunud; muutusid ta hoiakud  konkreetsete nähtuste suhtes. Nii oli ta kunagi olnud väga vasakpoolse Ameerika sotsialistliku partei aktiivne liige, sealjuures veel selle radikaalsel tiival. Hiljem, külma sõja ajal, kaitses ta aga USA tuumarelvastumist ning oli põhimõtteline kommunistliku režiimi vastane. Kunagi oli ta olnud põhimõtteline patsifist, ent Teise maailmasõja ajal sai tast äge USA sõttaastumise pooldaja. See, et Niebuhr aja ja asjaolude muutudes oma seisukohti muutis, oli kooskõlas tema arusaamaga, et ajaloolis-sotsiaalseid nähtusi, aga ka üldse asju ja olendeid maailmas ei tohi  käsitleda must-valgelt. Ikka ja jälle rõhutas ta nende kompleksset loomust. Niebuhri ideid, iseäranis eetikaga seonduvaid, on mõnikord nimetatud relativistlikeks. Ja tõepoolest, ta on rõhutanud vajadust ajaloolisi olukordi arvesse võtta. Seetõttu võib teda pidada ka kontekstuaalse eetika üheks rajajaks.

See ajaloo muutlikkuse, kontekstuaalsuse ja sellest tulenevalt ka eetika teatud suhtelisuse tunnustamine on seotud Niebuhri väitega, et meie, inimesed, ei etenda ajaloos Jumala rolli, me ei valitse ajaloo üle. Meie ambitsioonikus küll mõjutab ajalugu, aga viimselt läheb ajalugu sinna, kuhu Jumal tahab. Me ise küll usume ennast ajaloo juhtijad olevat ning oleme sealjuures oma saavutuste üle uhked. Just seda uhkust peab Niebuhr inimese üheks olemuslikuks omaduseks. See ongi patt, patu üks peamisi tahke. Sellega oleme jõudnud Niebuhri mõtlemise keskmesse, tema inimese-kontseptsiooni juurde. Niebuhri sõja ajal ilmunud kaheköiteline peateos kannab iseloomulikku pealkirja – „Inimese loomus ja saatus”. Nagu öeldud, peab Niebuhr üheks inimese määravaimaks aspektiks pattu. Kuna ta on kristlane, on talle selge, et patt ei seisne mingis konkreetses,  ühiskonnas halvaks pandud teos – suitsetamises, joomises või milleski muus sellesarnases. Patt ei ole ka midagi, mis iseloomustaks spetsiifiliselt „neid seal väljaspool, neid teisi”, kes pole kirikus. Pigem on patt inimese olek, tema üldine olukord, mis on omane kõigile. Inimkond ei jagune patusteks ja mittepatusteks. Kõiki iseloomustab uhkus, enese lõpmatuks, teisisõnu Jumalaks pidamine. Teisalt aga iseloomustab patust inimest oma vabadusest ning seega ka vastutusest loobumine.

Vaatamata sellele, et me  oleme patused, oleme ometi kutsutud kurjusele vastu seisma. Omal jõul me palju just ei suuda. Aga Niebuhr on kristlane ja seetõttu rõhutab ta Jumala rolli inimeses, ühiskonnas ja ajaloos. Seda juttu inimesest kui põhimõtteliselt patusest rääkis Niebuhr eelmise sajandi keskpaiga Ameerika ühiskonnas, kus valitsesid liberaalsed ideed inimloomuse headusest ning üldisest progressist. Alles selline reaalsus nagu Stalinid ja Hitlerid, kontsentratsioonilaagrid ja Gulagid hakkas  lõpuks ka ameeriklastele silma ning seetõttu hakati aja jooksul Niebuhri kuulama ja uskuma. Vastandina tollele optimismile oli nüüd põhjust Niebuhri arusaamu inimesest kui katkisest ja patusest olendist realismiks pidada. See inimesekeskne mõtlemine ning realistlikult tema patususele ja katkisusele viitamine on midagi, mis imponeerib siiani Ameerika konservatiivsematele ringkondadele.

Selline realistlik inimese käsitlus ei olnud Niebuhri ainus panus kristlusse ja realismi. Kuigi ta mõtlemise keskmeks tuleb pidada inimest, ei ole ta sealjuures sugugi unustanud  ka ühiskonda, sootsiumit. Ainult ühiskonna kontekstis on inimene mõistetav, veelgi enam, inimene eksisteerib vaid ühiskonnas, ühiskonnas on ta reaalne. Seda asjaolu kipuvad kirikud paraku tihti unustama, käsitledes inimest kui üksikisikut. Selge märk Niebuhri vasakpoolsusest Ühiskonna rõhutamine on selge märk Niebuhri vasakpoolsusest ning sellele toetuvad tema vasakpoolsed, Ameerika mõistes liberaalsed järgijad. Aga Niebuhr oli piisavalt kogenud vaimulik ja süvitsi minev mõtleja teadmaks, et ühiskond iseenesest ei ole midagi perfektset. Enamgi veel: tema meelest on üksikisik oma loomult tunduvalt eetilisem kui isik ühiskonna osana. Ühiskond on paratamatu reaalsus, mis võib paraku võtta ka deemonlikke jooni. See ühiskonna ja tema institutsioonide häda juurdub inimese patususes. Ning inimese ravimine ravib ka ühiskonda. Niebuhri kui kristliku vaimuliku ja teoloogi arvates saab see ravi tulla ainult väljastpoolt. Seega pole religioon viimselt ainult inimese privaatne asi. Religiooni mõju peab ulatuma ühiskonnani. Nii arvab Reinhold Niebuhr ja seepärast on teda peetud realistiks ka sotsiaalsetes asjades. Nii ühiskonna kui  üksikinimese pingutused ennast ise juukseid pidi rabast välja tõmmata kuuluvad Niebuhri meelest utoopia valda. Realistina ei arva Niebuhr, et inimene, ja seega ka ühiskond iseenesest, oleks ainuüksi must ja halb. Ta sõnade kohaselt teeb „inimese võime õiglane olla demokraatia võimalikuks”.

Aga sellele lisab ta: „Inimese kalduvus ebaõiglusele teeb demokraatia vajalikuks.” See, et Niebuhr on president Obama sõnade kohaselt tema lemmikfilosoof, võib üht-teist öelda uue presidendi kohta. Aga et tema vastaskandidaat John McCain on – Obamast  täiesti sõltumatult – samuti Niebuhri kiitnud, ütleb ilmselt midagi terve Ameerika ühiskonna kohta.