Presidendi meisterdamise töötuba

KAAREL TARAND

Riigipea olemasolu on risk, mille saab maandada vaid põhiseaduse muutmisega.

„Häbi, lihtsalt häbi reeturite pärast!“ Nii kuulutas Jaak Madison jaanuaris 2017, kui keskerakondlased võtsid tagasi oma allkirja seaduseelnõult, mille koos EKRE liikmetega olid riigikogule esitanud, et muuta Eestis president otsevalitavaks. Keskerakond taganes sellega oma pikaaegsest lubadusest teos, aga mitte sõnas. Viimaste valimiste eelses programm­kõnes kinnitas Jüri Ratas, et „ühtlasi soovime tuua Eestimaa inimesed reaalselt riigijuhtimise juurde – seadustada presidendi otsevalimised“.

Nüüd on aeg neid sõnu otsustajatele jälle meelde tuletada, nagu sedagi, kuidas kolme aasta eest presidendi valimine sisuliselt läbi kukkus ning põhiseaduslike protseduuride asemel oli vaja parlamendis piisavat toetust saava kandidaadi leidmiseks mustkunsti abi. President lõpuks saadi, aga selline, kelle puhul ei ole senise ametiaja jooksul ei parteides ega valijaskonna hulgas laiemalt tekkinud üksmeelt küsimuses, kas president püsib viisakalt põhiseaduses määratud piirides või mitte.

Kumbki presidendi otsevalimisi nõudev valitsuserakond ei ole poole võimu­aasta jooksul järgmise presidendi valimist aktiivselt jutuks võtnud, hoolimata sellest, et president Kersti Kaljulaid nende valitsemistööd aktiivselt segab. Hoopis valitsusliidu kolmanda poole, Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võttis presidendi valimise korra muutmise sel nädalal jutuks, rõhutades, et asjaga on kiire ning riigikogus peab selgus saabuma veel enne jõule.

Võimalus, et kodanikud saavad kahe aasta pärast presidendi otse valida, on siiski kaduvväike. Selleks peaks muutma põhiseadust kiireloomulisena, nagu sätestab kord. Teema kiireloomuline käsitlemine peab saama kõigepealt riigikogus 81 saadiku toetuse, mis ei ole utoopia, sest kuigi riigiõiguse asjatundjad otsevalimist ei poolda, on tegu valijaskonnas populaarse mõttega. Võimu­parteidele oleks tegu eriti magusa tükiga, sest praegune president ei meeldi just nende elektoraadile. Ühtlasi on valimiskorra muutmine meeldiv asendustegevus, mis võtab avalikkuse tähelepanu ületamatutelt raskustelt täitevvõimu põhitegevuses.

Esimeste signaalide järgi paistab, et valitsuserakonnad on otsustanud valida lahenduse pakkumise asemel valijatele antud lubaduste eiramise ning ummiktee. Seeder teatas, et presidendi valimise korra muutmise keskne küsimus on taastada valimiskogus omavalitsuste liitmise järel kadunud jõuvahekord riigi­kogu liikmete ning kohaliku võimu esindajate vahel. Nimelt tähendab omavalitsuste arvu vähenemine automaatselt ka nende osakaalu langust kahelt kolmandikult pooleni. Seedrile sekundeeris endiste proportsioonide taastamise osas keskerakondlasest minister Jaak Aab, kes küll veel mais 2018 rääkis: „Mina usaldaks rahvast ka niipalju, et presidenti võiks otse valida.“

Kõige paremini tasakaalustavad presidendid riigielu, kui eksisteerivad vaid kunstilises vormis. Karin Pihliku vilditud presidendid.

Dmitri Kotjuh/Järva Teataja/Scanpix

Selline eesmärgiseade on juurteni mäda. Täpsemalt, eesmärki nagu polegi. Vanas proportsioonis valimiskogu ei suutnud viimati presidenti valida ja pole ühtki garantiid, et läbikukkumine ei kordu. Kuigi omavalitsustes on ka parteituid juhte, määrab tulemuse just erakondade, õigemini nende juhtide ja tagatubade kokkulepe. Munitsipaal­tegelaste hulga suurendamine ei muuda fakti, et parlamendis valitud president on puhtalt kodanikkonna esindajate oma, valimiskogus on aga kaudselt esindatud ka mittekodanikud, kel on kohalikel valimistel hääleõigus.

Tõenäoliselt pole see mittekodanikele tähtis küsimus ja enamik neist ei pruugi teadagi, et neil on presidendi isiku määramisel kaudne kaal. Kohalike volikogude valimistel presidendi valimine jutuks ei tulnud ning seega pole valijad ühelegi linna- või vallavolinikule valimiskogus käitumise juhist andnud. Kuidas nad saanukski anda, kui kandideerivad isikud saavad selgeks vahetult enne hääletusi riigikogus!

Mittekodanike kaudne osalemine presidendi valimistel on väga põhimõtteline küsimus, mis pole parteidele tundmatu. Mais 2017 tegi EKRE katse mittekodanikelt kohalikel valimistel hääleõigus ära võtta. „Kohaliku elu üle otsustamise õigus peab olema Eesti kodanike privileeg,“ ütles Martin Helme toona riigikogus. Mittekodanikele jäi hääl alles ning seetõttu ei tea me kunagi ette, kummale baasile president lõpuks asetub, kas ta on kodanike või kõigi alaliste elanike esindaja.

Kuidas ka valimiskogu ei komplekteeritaks, igal juhul on seal kindlustamata kogu elektoraadi proportsionaalse esindatuse põhimõte. Riigikogu liikmed esindavad keskmiselt ühesugust kodanike hulka. Pärast haldusterritoriaalset reformi on Eestis küll vähem mikrovaldu, kuid tõsiasja, et rahvaarv Tallinnas on endiselt kuni sada korda suurem väikevaldade omast, see ei muuda. Kuni valimiskorra seadustajad soovivad korraga seda, et valijamehi ei oleks mõõdutundetult palju, ja seda, et iga vald saaks vähemalt ühe esindaja, ei olegi võimalik saavutada olukorda, kus iga valimiskogu liige esindab enam-vähem sama suurt valijate hulka. Ikka jäävad eriti tallinlased, aga ka teiste suuremate linnade elanikud kergekaalulisemaks kui väikevaldade maarahvas. Proportsionaalne esindatus tähendaks, et Saarde või Nõo ühe esindaja kõrval oleks sada tallinlast ehk rohkem, kui on Tallinna volikogus liikmeid.

Nende kahe puudujäägi kõrvaldamiseks on ainult üks tee – valimiskogu kui sellise seadusest väljakirjutamine. Aga just seda ei soovi otsustajad sugugi teha ja eriti mitte enne 2021. aasta sügist, mil presidendi ja kohalike volikogude valimine toimub ligikaudu samaaegselt. Vaevalt küll suudavad erakonnad ja nende kampaaniastrateegid hoiduda kiusatusest oma kandidaate presidendi ametikohale reklaamitootena kasutada. Ja õnnestumise korral sajandi alguse rahvaliitlaste vaimus hoobelda, et „meie tegime presidendi!“

Valikus puudujääkidega ehk ebaõiglane valimiskogu süsteem või otsevalimine kaldub vaekauss kahtlusteta viimase kasuks. Ent seegi ei ole puudusteta, nagu on aastate jooksul korduvalt analüüsinud õiguskantsler Ülle Madise. Otsevalimise puhul on kriitilise tähtsusega küsimus, kes, kuidas ja millises valimisvoorus üldse kandidaate esitada saab. Kas kandidaate saavad esitada ainult erakonnad või mingi hulk kodanikke otse? Milline peab olema minimaalne toetus teise vooru pääsemiseks?

Ülle Madise resümee aastast 2016 kõlab nii: „Kujutlus, justkui oleks otsevalimiste korral kõik lihtne, aus ja selge, ei pruugi realiseeruda. Kulub palju rohkem raha, on rohkem pahandust ja tulemuseks saame ülitugeva mandaadiga riigipea, kel pole õigust riiki juhtida. Otsevalimisega võib minna hästi, kui tõesti valitakse silmapaistev riigimees, kes lepib mandaadile mittevastava rolliga ega kompa talle põhiseadusega seatud piire. Mõeldavate tagajärgede skaala teises otsas näeme populisti, kes üritab riiki presidentaalseks keerata. Igal juhul saaksime otsevalimise korral meelelahutust ning reklaami- ja meediatööstus leiba. Kas selline energia ja raha kulutamine tasub ära?“

Seega ei ole otsevalimine imerohi, mis kindlustab soovitud tulemuse. Sellest hoolimata on erakondadel riigikogus kohustus otsevalimise teema süvitsi läbi käia, sest esiteks peab valijatele antud lubadusi täitma ning teiseks, nagu öeldud, on valimiskogu koosseisu nüansside kallal nikerdamine ainult ebaõigluse ümberjagamine.

Kui kaks teed ei sobi, peab otsima kolmandat, mida antud juhul ei ole ka raske leida. Juba põhiseaduse loomise ajal läks presidendi institutsiooni olemasolu põhilise õigustusena käibele selgitus, et president on muude põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustaja ning võimalike vastuolude lepitaja. See seletus ei pea enam ammu vett ega peaks tõendusmaterjali nõudvate küsimustega pommitamisele vastu. Mida ja kuidas on Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid tasakaalustanud? Tõendatud tulemusi on neil kokku vähem kui kuninganna Elizabethil valitsuse ja parlamendi vastuolude silumisel igikestvas Brexiti-protsessis. Milline presidendi sõnaline sekkumine on toonud välja põhiseaduslikust kriisist? Sellist juhtumit pole olnud, nagu pole olnud ka põhiseaduslikku kriisi. Moraalilugemisel erakondadele ja poliitikutele on olnud igaühel küll oma käekiri, nagu ka rahvusvahelises suhtlemises, kuid seniseid presidente ühendavaks jooneks võib pidada võimet ja oskust tekitada poliitilisi skandaale ja kriise nii riigi sees kui ka piiri taga, mitte aga luua väljapääse keerulistest olukordadest.

Nagu teada: pole inimest, pole probleemi. Erakondadel on seega viimane aeg end kokku võtta ja asjatundjate abil presidendi institutsioon põhiseadusest ja ka riigielust üldse kaotada. Kui parteid endas siiski jõudu ei leia, saab algatuse teha ka praegu ametis president. Tema ju julgeb ja on põhiseaduse § 78 järgi selleks lausa kohustatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht