Protest poliitika vastu

Rajatakse meediakanaleid, mis kajastavad fakte nii nagu tarvis; võltsakadeemiaid, mille eesmärgiks on kaitsta oma maailmanägemust.

JANAR MIHKELSAAR

Tänapäeval samastatakse poliitika tihti kommunikatiivse tegevusega, mis peab vastandlikud huvid, vaated ja väärtushinnangud ühise laua taha kokku tooma. Rääkima peab kõigest ja kõigiga. Kedagi ei tohi diskrimineerida! Kommunikatsiooni õnnestumiseks, üksteise argumentide, soovide ja unistuste mõistmiseks, on tarvis suhtelist üksmeelt sellistes sõlmküsimustes, nagu mis on vastuvõetav diskussiooniteema, kellele peab andma sõna, milline argument on argument. Selline kommunikatiivne maailm püüab ennast (re)produtseerida ja representeerida iga päev transparentse ja vaba maailmana. Poliitilised äpardused ja valearvestused taanduvad ühele ja samale algpõhjusele: oma üllaid ja ainuõigeid väärtusi ei õnnestunud piisava selguse, veenvuse ja jõuga edastada ning selgitada. Väärib uurimist, miks meie poliitiline dialoog tükib luhta minema.

Konsensuse lagunemine

2008. aasta majanduskriis põrmustas külma sõja järgse poliitilise konsensuse alustala: vabaturumajanduse „nähtamatu käsi“ toob lõppude lõpuks spontaanselt sotsiaalmajandusliku õitsengu, inimõigused, rahu ja demokraatia. Lubatud jõukuse asemel oleme pidanud leppima kasvava ebavõrdsuse ja kärpepoliitikaga, rahu asemel üksteise süüdistamise ja kasvavate pingetega, demokraatia asemel turunõudmistele vastavalt kohitsetud demokraatiaga, humanitaarsete väärtuste võidukäigu asemel homo- ja ksenofoobiaga, solidaarsuse asemel võltssolidaarsusega.

Kriisijärgne poliitiline maastik on laias laastus jagunenud kaheks: ühel pool rindejoont on liberaalid, kes hoiavad kinni vanast konsensusest, ja teisel pool on populistid, kes tahavad kehtestada uue konservatiivse konsensuse.

Esimene, liberaal, teeb asjad asjatundlikult keeruliseks – teine, populist, lihtsustab mängleva kergusega keerulised küsimused; esimene poeb peitu teadjameeste autoriteedi selja taha – teine mõjub ignorandi ja lihtlabase matsina; esimene kaitseb innuga liberaalseid õigusi ja vabadusi – teine igatseb taga müütilist suveräänsust; esimene valutab südant Eesti rahvusvahelise maine pärast – teine ütleb lahti pealesurutud poliitkorrektsusest; esimene tembeldatakse juurteta globalistiks – teine kuulutatakse ohtlikuks natsionalistiks; esimene järgib ja kaitseb pedantselt ettekirjutatud reegleid – teine lükkab reeglid väljakutsuvalt kõrvale. (Ehk peegeldavad niiviisi mõistetud vastandid dialektiliselt teineteisele oma tõde.)

Vastamisi on seega kaks täiesti radikaalselt erinevat nägemust kommunikatsiooni raamistavatest parameetritest ehk sellest, milline on hea ühiskond ja kuidas tuleb elu korraldada. Paistab, et just selline polariseeritus põrmustab poliitilise dialoogi võimalikkuse. Valides meelepärasema poole, jääb märkamata kahe diskursuse ristumispunkt – mõlema vaenujalal oleva osapoole skeptiline ja põlastav suhtumine poliitikasse. Nii liberaalid kui ka populistid teevad eriomasel viisil ja kaalutlusil poliitikavaenulikku poliitikat. Järgnev arutlus selgitab seda väidet.

Ekperdihakatisest liberaal

Et mõista sügavuti ja lahendada edukalt ükskõik millist probleemi meie üha enam keerustuvas ja üleilmastuvas maailmas, on kahtlemata tarvis kitsa valdkonna asjatundjaid ehk eksperte. Seda ei saa ja pole mõtet eitada. Ent ekspertide eksperdiks on tänapäeval saanud ettevõtlik liberaal, kes arvab ennast ainukesena olevat kvalifitseeritud pakkuma parimat võimalikku riigivalitsemisteenust.

Arrogantne liberaal, kes ei eksi mitte kunagi ja teeb alati kõik õigesti, on loonud poliitiliste alternatiivideta maailma. Populistide esiletõus on tururahva põrumise ja pankroti sümptomiks.

Alar Truu/Õhtuleht/Scanpix

Niisuguseks eksperdiks saamiseks ei ole tarvis aastaid ülikoolis õppida. Et jagada leheveergudel soovitusi ja kommentaare, et koostada ja kirjutada valmis riigireformikava, et panna kokku pikaajaline strateegiline arenguplaan riigile, on vaja koolipoisiliku usinusega pähe tuupida (või erasektorist tuimalt üle kanda) kulunud käibetõed, mis vastustavad ettevõtlust ahistavaid regulatsioone, vohavat bürokraatiat, riigisekkumist, lõtva eelarvepoliitikat, suuri riigiettevõtteid ja liigset laenamist. Küsitava analoogia põhjal kujutatakse riiki suurettevõtte või majapidamisena, mille toimimist peab vastavalt korraldama ja juhtima.

Liberaali meelest kasvavad säärased suursugused väärtused nagu inimõigused, liberaalne demokraatia, kodanikuõigused ja vabadused spontaanselt välja vabaturumajandusest. Egoistlik kasumi­iha on see, mis andvat tõuke universaalsete humanistlike väärtuste progressile ja rahvaste sõprusele. Turureeglid peavad kehtima ühtmoodi kõikidel elualadel, sealhulgas hariduses ja meditsiinis. See võluvits peab lahendama kõik probleemid alates kliimasoojenemisest. Iga kriis pakub nende arvates võimaluse šokiteraapiaks, mille abil sillutada teed endale sobilikeks muutusteks. Kuulutatakse, et teistel ei tasu äraootavalt sabas sörkida; vastu punnimine rikub ära edumeelse riigi kuvandi. Reformid tuleb läbi viia. Kiiresti!

Vaba turg, mis ideaalis peab neutraliseerima ja ohjama tumedaid tunge tsiviilühiskonnas ning riikidevahelises suhetes, on seega liberaalide poliitikavaenuliku poliitika lähtekoht. Poliitika on olemuslikult meelevaldne, ettearvamatu ja ohtlik. Poliitika tõttu läheb kaotsi väärtuslikku aega ja lastakse käest suurepärased võimalused. Sel viisil ei ole paratamatult võimalik efektiivselt asju ajada, valitseda. See tõdemus kehtib iseäranis nonde kohta, kes julgevad kõneleda sotsiaalsetest õigustest, sotsiaalsest õiglusest ja rahva tahtest. Juba selline vastutustundetu jutt arvatakse varem või hiljem totalitarismini viivat.

Liberaal lähtub formaalsetest turuseadustest. Niiviisi puhastatakse kõik sisust: demokraatia eraldatakse suveräänsusest, majandusvabadused poliitilisest vabadusest, sotsiaal-poliitilised õigused inimõigustest, universaalsed ja egalitaarsed põhimõtted asendatakse diferentseeritud ning kulupõhiste normidega. Juhul kui see on tõesti nii, et liberaalid on egalitaarse demokraatia ideaali omale meelepärasel viisil ümber tõlgendanud ja ära kohitsenud, on nende nutulaul liberaalse demokraatia allakäigust veidi kohatu ja groteskne.1

Liberaali piibliks on reeglite kogumik. Need, kes eksivad turureeglite vastu, tuleb häbimärgistada, karistada, distsiplineerida ja ümber kasvatada. Seda illustreerib reageering 2008. aasta majanduskriisile. Säärased küsimused, nagu mis põhjustas kriisi, kuidas reageerida ja mida teha, lämmatati, kujutades kreeklasi laiskade ja vastutustundetute laristajatena.2 Olgugi et need väited on teatud piirini tõesed, oli sellise mustava propaganda eesmärgiks poliitilise dialoogi mahasurumine. Et välistada diskussioon alternatiivse rahandus- ja majanduspoliitika üle, asuti kreeklasi demoniseerima ja põhjama. Eirates oma demokraatiaideaali, majandusloogikat, sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, põrutati rusikaga lauale, et Lõuna-Euroopa rikkus jämedalt kehtivaid reegleid ja on seetõttu oma hädades ise süüdi. Meie arrogantne liberaal, kes ei eksi mitte kunagi ja teeb alati kõik õigesti, on loonud poliitiliste alternatiivideta maailma.

Õhinal räägitakse, kuidas reeglid on kasulikud ja seda iseäranis sellisele väikesele riigile nagu Eesti. Sellel seisukohal on kindlasti tõepõhi all, ent pahatihti tundub selline ilus mesijutt tühipalja vabandusena, ettekäändena, et mitte läbi rääkida, mitte teha kompromisse, mitte otsida alternatiive, ja et iga hinna eest vältida poliitilisi otsuseid. Viidates reeglitele (nt rändekriisis), loobutakse poliitikast. Arglikult varjutakse kaitsevate reeglite selja taha. Aeg näitab, kas selline pedantlik reeglijärgimine kujuneb liberaalse korra kirstunaelaks.

Tervemõistuslik populist

Viis, kuidas eurotsooni riigid reageerisid 2008. aasta majanduskriisile, on otseselt või kaudselt kahjustanud eksperdihakatiste autoriteeti ja tõsiseltvõetavust. Siiani kõlavad pompoossed enesekiitused stiilis „kõik oli ütlematagi selge“ ja „teisiti polevat saanudki“ demonstreerivad intellektuaalset suutmatust kriitiliselt hinnata oma tegude ja tegematajätmiste põhjuseid ning tagajärgi. „Tururahva“ põrumist ja pankrotti näitab sümptomaatiliselt tervemõistuslike populistide esiletõus.

Populistid kõnelevad asjadest otse ja vahetult, nagu asjad nende arvates on. Nii võetakse sõna terve mõistuse nimel ja kaitseks. Kategooriliselt lükatakse tagasi teoreetilised peenutsemised, kehtivad regulatsioonid, keerulised argumendid, lömitav poliitkorrektsus ja arrogantsed teadjamehed. Säärane tervemõistuslik kriitika toetub igamehe talupojatarkusele, vahetule kogemusele ja loomulikule otsustusvõimele selle osas, mis on hea ja kuri, mis on õige ja vale. Sellelt pinnalt vastandutakse reaalsusest irdunud ja silmakirjalikule eliidile, kes on nakatanud rahva võõrsilt imporditud „sotsialistliku“ ideoloogiaga. Liberaalide liialdused ja kohatu pealetükkivus on ära rikkunud sotsiaalse harmoonia.

Tervet mõistust iseloomustab selle väidetav puhtus, siirus, ausus, selgus ehk mittepoliitilisus. Poliitikat tunnetatakse olemuselt räpase, mitmepalgelise ja kõlbelises plaanis küsitavana. Poliitika korrumpeerib, rüvetab neitsiliku terve mõistuse. Sellepärast pole midagi üllatavat Mart Helme sõnades: „Ma ei taha olla poliitik. Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu.“3 Vaatamata kutsumuse puudumisele ja huvipuudusele, on kurjad jõud Helme sundinud vastu tema tahtmist tulema poliitikasse ja poliitikat tegema.

Toetudes paljukiidetud tervele mõistusele, teevad populistid nagu liberaalidki omal viisil poliitikavaenulikku poliitikat, mille strateegiliseks eesmärgiks on taastada asjade „loomulik kord“, kus igaüks teab oma „loomupärast“ kohta ja käitub vastavalt sellele. Taastada soovitakse idülliline kodurahu, lõpetada ära rahva üksteise vastu ülesässitamine.

Tervemõistuslikust diskussioonist on palju näiteid. Piirdun vastuolulise näitega. Nii professor, kes on läbi lugenud Marxi ja Engelsi kogutud teosed kui ka tavainimene, kes lähtub südametunnistusest, mõistavad õigusega hukka marksismi.4 Ükski tervemõistuslik inimene ei õigusta ega eita kommunismi inimsusevastaseid kuritegusid. Vaatamata selle seisukoha täielikule õigsusele, jääb mulje, et tervemõistuslik lähenemine kommunismile ja iseäranis Marxile on lihtsustav, ja et see ei taba marksismi läbikukkumise traagikat kogu selle ulatuses. Terve mõistus, millele on kõik alati ütlematagi selge, summutab poliitilise dialoogi ja ahendab võimalusi.

Erinevalt liberaalidest teavad populistid täpselt, mis on hea ja õige, mis on rahvuslikud huvid, mis on normaalne ja ebanormaalne. Debatt on seetõttu tarbetu ja tülikas. Tuleb reageerida ja tegutseda kohe! Tõde purskub populisti suust spontaanselt välja. Sääraseid väljapurskeid, mis on küllastunud ja nõretavad sisust, ei suuda talitseda ei kehtivad moraalinormid ega etikett. Selline väljendusviis taotleb vahetut efekti. Öeldakse, mida mõeldakse, ja mõeldakse, mida öeldakse. Sellisel sisust küllastunud väljapurskel puudub vorm. Seda vormitust võimendab veelgi skeptilisus institutsioonide ja reeglite vastu.

Postpoliitiline tõde

Liberaal soovib üldjoontes õigusi ilma suveräänsuseta (rahvata), samal ajal kui populist tahab suveräänsust ilma õigusteta. Mängides ühe keskse idee teise vastu välja, süüdistatakse üksteist vastastikku liberaalse demokraatia õõnestamises, panemata seejuures tähele omapoolset panust. Mõlema kaasosalise salasoov on tühistada liberaalset demokraatiat konstitueeriv pinge ja lavastada selle kärbumises süüdlaseks kuri vastaspool.5

Poliitilise maastiku polariseeritus, mille keskmes on väärtuskonflikt, välistab alternatiivid. Selline alternatiivideta maailm, kus oleme sunnitud elama, kehtestab ennast postpoliitilise maailmana.

Ehkki liberaal ei leia populistiga üksmeelt lugematutes küsimustes, takistab viljakat poliitilist dialoogi hoopis mõlema upsaka riiukuke põhimõtteline vihavaen poliitika vastu. Maha salatakse ja vaikitakse poliitilise konflikti legitiimsus, mistõttu vastane muutub tühipaljaks tülinorijaks, kiusajaks, lõhestajaks ja provokaatoriks.

Sellises olukorras leiab meeleheitel liberaal asu idealiseeritud erasektoris, samal ajal kui bravuuritsev populist poeb peitu idealiseeritud rahva selja taha. Poliitika perverssete liialduste eest leitakse pidepunkt sisemaailmas, kust otsitakse esimesi printsiipe ning põhiväärtusi. Dedutseeritakse, põhjendatakse ja järeldatakse. Nõnda saadakse filosoofideks, ja seda sugugi mitte heas mõttes.

Populist (nagu liberaalgi) on leidnud absoluutse tõe, dogmaatilise etteantuse. Seepärast tuleb maha salata pingutused, mida tehakse iga päev nii vaba turu kui rahva loomiseks ja käigus hoidmiseks. Kumbki ei suuda uskuda oma kõrvu, kui keegi jultunud kodanik astub ja seisab nende ilusate, heade ja õilsate ideede vastu. Tõde, mis on süütu, tuleb aktsepteerida, olenemata selle meeldimisest või mittemeeldimisest. Ainult keskajas elav tagurlane eitab XXI sajandil „progressiivseid väärtusi“, ja ainult juurteta barbar ütleb lahti „traditsioonilistest väärtustest“.

Tõde vajab tulihingelist kaitsmist kurja vaenlase eest. Selleks kutsutakse appi jurist ja asutakse tegelema seadusloomega. Tõde tuleb raiuda seadusesse, veel parem kui põhiseadusesse. Kiiresti ja vaenlast ennetavalt! Seejärel saaks rahulikult hinge tõmmata, vähemalt mõnda aega. Sedaviisi soovitakse põlistada näiteks riigieelarve tasakaalu nõue ja abielumõiste. Jurist on postpoliitilise maailma preester.

Olgugi et räpase poliitika eest tahetakse põgeneda, tunnevad meie liberaal ja populist, et neid sunnitakse tegema käed räpaseks ja võitlema tõe perverssete moonutamiskatsete vastu. Sellist poliitikat kannustab põlgus poliitika kui sellise vastu. Ei tunta mingit rõõmu, sisemist kutsumust ja entusiasmi. Poliitikavastased poliitikad on seepärast olemuslikult reaktiivsed, need lähtuvad sügavalt juurdunud ebausust, tülgastusest, vastikusest ja protestist. Poliitikaga lepitakse ainult häda pärast.

Poliitikavaenuliku poliitika strateegiliseks eesmärgiks on kehtestada oma postpoliitiline tõde. Liberaal kõneleb suure innuga teaduspõhisusest (olgem täpsed ja ütleme otse: turupõhisest teadusest) ja lükkab igal heal võimalusel kaitsekilbina ette teadlase. Rajatakse meediakanaleid, mis kajastavad fakte nii nagu tarvis; võltsakadeemiaid, mille eesmärgiks on kaitsta oma maailmanägemust; ühiskonnauuringute instituute, mis viivad läbi meelepäraseid küsitlusi ja varustavad poliitikuid sobiva statistikaga.

Igaüks, kes vähegi pingutab, leiab omale meelepärase tõe, mida prohvetlikult edastada ja kuulutada. Nii saab elada õndsalt omas mullis, tõusta ja uinuda hingekosutavate tiraadide saatel.

Selline postpoliitiline tõde kehastub muu hulgas nn vasakliberaalsuses, mida nähakse levivat ajalehetoimetustes, vabaühendustes ja ülikoolides. On mõistatuslik, kuidas saab üldse tõmmata võrdusmärgi kahe ajaloolise vaenlase vahele nagu liberalism ja sotsialism, individuaalne vabadus ja sotsiaalne vabadus. Ehk on selline nivelleeriv võrdsustus võimalik seepärast, et liberalism ja vasakpoolsus on ennast ammendanud ja allakäinud. Niiviisi saab sotsialisti sildi külge juba sellega, et pooldatakse mõne vähemuse õigusi.

Avalikkus kubiseb vasakliberaalsuse vastastest. Pahatihti esindavad sellised naiivsed kriitikud sedasama postideoloogiat. Arvatakse, et nn globalistliku liberalismi vastustamiseks piisab üksnes konservatiivsete väärtuste toetamisest. See, et selga tõmmatakse teine, populaarsem kuub ja samal ajal jätkatakse turufundamentalistliku majanduspoliitikaga, ei muuda meie liberalismihärra tõelist olemust. Võidurõõmsalt kistakse maha ilutsev fassaad ja asendatakse natsionalistlikumaga. Niiviisi sattutakse joovastusse liberaalsest populismist Trumpi või Macroni, EKRE või Eesti 200 versioonis. Ehk oleks üldse täpsem ja ausam kõnelda meie postpoliitilises maailmas nn vasakliberaalkonservatiivsusest.

Kui parim, mida lugupeetud ajakirjanikud ja muud avaliku elu tegelased suudavad, on süüdistada üksteist vastastikku vasakliberaalsuses, oleme hukule määratud.6 Loodame, et meil on veel julgust ning südikust küsida, mida üldse tänapäeval liberaaliks, konservatiiviks ja sotsiaaldemokraadiks olemine tähendab.

1 Pierre Dardot, Christian Laval, Never-Ending Nightmare. Verso 2019.

2 Yanis Varoufakis, Adults in the Room. Vintage, London 2017.

3 EKRE esimehelt Mart Helmelt julge mõtisklus. Lõunaeestlane.ee 6. IX 2019.

4 Mihhail Lotman, Ka kommunism vajab oma Nürnbergi protsessi. Postimees 28. VIII 2017.

5 Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid, Põhjenduste ahela ots. https://www.youtube.com/watch?v=qcUGxT9kje8

6 Peeter Helme, Eesti ajakirjanduse vabadusest. ERR 10. XI 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht