Pühadusest ei saa olla ükstapuha

Kui asuda naeruvääristama inimese vertikaalset või hingelist mõõdet, oleme kaotanud midagi oma inimlikkusest ja küünitame vähehaaval iseennast Jumala positsiooni.

MARGUS LATTIK

Mul on reisides aastate jooksul välja kujunenud omamoodi harjumus – või ehk oleks õigem öelda huvi. Nimelt hoolimata asjaolust, et ma ei ole end oma elus kunagi pidanud usutunnistuselt kristlaseks, meeldib mulle, kui saan sisse astuda mõnda teele jäävasse, eelistatult vanemasse kirikusse. Võimalus istuda korraks kirikupingile ja vaadata ajastuid talletanud, igavikule pühendatud ruumi, kus nüüd põlevad viivuks parafiinist või meevahast palveküünlad, on pea alati olnud mu rännakuil ilus hingetõmbehetk. Aga mitte ainult puhkusehetk – see on olnud ka meeldetuletus, et kusagil selles heitlikus maailmas on pühadus siiski veel alles, talle on rajatud eraldi hooneid või kodusid (sellest ju ka nimetus „pühamu“), ja ainuüksi selle tõsiasja kogemine on mõjunud kosutavalt. („Hingetõmbehetk“ on eesti keeles huvitav sõna, viidates justkui sellele, et saame peatumisel olla taas hingele lähemale, tõmbuda ta poole.)

Mis on üldse pühadus, võiks küsida. Olen endamisi sellest mõelnud nii, et see on midagi, mille olemasolu on meile olemuslikult vajalik. Millegi pühaks pidamise eesmärk on säilitada midagi, ilma milleta me poleks enam need, kes muidu oleksime või seni oleme olnud. Nii näiteks on meie maa meile püha – kui ei oleks Eesti „maad“ maa enda ja maastike tähenduses, siis kaotaks ka Eesti riik Eestimaa tähenduses oma sisu ja mõtte. Või kui elusolendil puuduks hingelisus, millele muu hulgas hingetõmbehetki lubada, oleksime vaid mateeria ja meie elusolemisel kaoks sügavam tähendus. See kõik tähendab, et pühadus on nähtusena midagi, mis on indiviidist alati kõrgem või suurem, ning sedagi, et maailm ei ole ainult ühetasandiline – selles on lisaks maapealsetele kaugustele ja lähedustele olemas ka vertikaalne mõõde, mida sümboliseerib omal moel küllap ka taevasse osutav kirikutorn.

Seda öelnult ei ole mul ometigi raske mõista inimeste pettumist religioonis. Õigupoolest on selline pettumus peaaegu et loomulik, kui vaadata, kuidas on kirik kui institutsioon ajaloo vältel oma võimu ja positsiooni kuritarvitanud. Ent toimunut lähemalt uurides peaks ometigi selgeks saama, et säärased väärteod kõnelevad vaid inimese enda küündimatusest, meie kõlbelisest rikutusest selles maailmas, mitte Jumala või mõne Temast kõneleva õpetuse automaatsest petturlusest. Öelda, et kuna preester omastas saadud annetused või keegi pastor oli lapsepilastaja, ei saa Jumalat olemas olla, näib mulle umbes sama hea, kui öelda, et füüsikaseadused ei kehti, kuna need avastanud teadlane ei olnud ise moraalselt laitmatu. Või öelda, et kuna riigijuhtimises on esinenud korruptsiooni, tuleks kõigist valitsusüksustest põhimõtteliselt loobuda. Võib seejuures märgata, et mittereligioossele identiteedile on üldsus tihtipeale leplikum nende vigu ja puudusi andestama – keegi ei ütle, et kuna ateistid on korda saatnud lugematuid kuritegusid, ei ole ateism pädev maailmavaade. Sellistel puhkudel nähakse millegipärast kergemini inimese individuaalset vastutust, olgu peale et üht või teist maailmavaadet esindavad lõppkokkuvõttes vist kõik.

Kui ajalukku vaadata, siis küllap väitis esimesena postmodernistlik ideoloogia, et absoluutset tõde ja seeläbi pühadust ei ole olemas, kehtestades paradoksaalselt ainsa absoluutse tõena iseenese – sellest et absoluutset tõde ei ole, sai väide, mida tuli tunnistada uue absoluutse tõena. Kas selle või millegi muu tagajärjel näib maailm elavat sügavas eneseeituses, kui usub, et pühadus on ebavajalik ning ta ise seda ei oma, kuna see on irratsionaalne. Tegelikkuses kubisevad ühiskond ja poliitmaastik ometigi omamoodi pühadustest, ainsa erinevusega, et neid ei nimetata enam religioosseks ning nad pole seotud vaimuilmaga, kaitstes igavikuliste väärtuste asemel ideoloogilisi või sotsiaalseid väärtusi.

Tänapäeva „uuspühadus“ on sätestatud seadustes, mis määravad meile, mida tohib öelda ja mida mitte – mis on viha ja (seeläbi ka) mis peaks olema armastus –, millist teadmist tohib levitada ja millist mitte. Ning nii nagu kirikuvõimu ajal tähendas sellele vastu astumine ühiskondliku positsiooni kaotust, võib tänapäeval ideoloogilisest peavoolust lahknemine tähendada sedasama, kui isik tühistatakse või karjäär katkeb. Ainus erinevus on ehk see, et kui omal ajal ähvardas kiriku vastu sõna võtnuid esmajärjekorras teispoolne põrgu, siis nüüd võib ideoloogiliselt sobimatu sõna eest halvemal juhul juba siin ilmas vangi sattuda.¹

Suvel toimunud Pariisi olümpiamängude ajal oli palju juttu avatseremoonia ja eeskätt püha õhtusöömaaja pilana paistnud bakhanaali sündsusetusest. Mida iganes sellest ka arvata, haaras mu tähelepanu Mattias Desmeti märkus või õigemini küsimus:² mis oleks juhtunud, kui samasuguse irooniaga oleks esitletud islami pühadusi? Siit kerkib omakorda küsimus, miks oleme varmad naeruvääristama omaenda pühadusi ja pärandit, aga mitte teiste omi. On selle taga tõesti progressi tähistav ülestõus religiooni kunagise ülemvõimu vastu – aga samas justkui teise religiooni austamine – või ei puutu religioon ehk üldse siia ja küsimus on milleski muus. Näiteks moraalses enesekuvandis ja enesekergitamises?

Ma ei arva, et pühadusi ei võiks üldse pilada. Küll aga, et kui asuda üleüldiselt naeruvääristama inimese vertikaalset või hingelist mõõdet, siis oleme kaotanud midagi oma inimlikkusest ja küünitame vähehaaval iseennast Jumala positsiooni. Varem või hiljem saab meist endist see, kelle loogikale maailm väidetavalt allub – see, kes tunneb „vääramatut tõde“. Seetõttu armastataksegi tänapäeva teaduse reduktsionistlikku poolt – ettekujutust, mille järgi maailm on üks ühele allutatav ettemääratavatele seaduspäradele, taandatav reaktsioonideks elutute osakeste vahel, mille najal oskame täpselt määratleda, mida maailm ja elu endast kujutavad. Selle ettekujutuse najal saab tühistada senised hierarhiad ja olla ise varjatud jumal. Saab tunnistada senised pühadused suhtelisteks ja seeläbi tähtsusetuks ning asendada uutega. (Selles kontekstis mõjub tabavalt Somaalias üles kasvanud ja hiljem läände emigreerunud autori Ayaan Hirsi Ali tähelepanek,³ et peamine, mis eristab vaba ühiskonda totalitaarsest, või ka vaba teadust totalitaarsest – ja võiks ilmselt ka öelda, et vaba religiooni totalitaarsest – on see, et esimene tegeleb tõe poole püüdlemisega, samal ajal kui teine ihkab endale selle ainuõigust.)

Suure algustähega Jumala poole pöördudes peame seevastu varem või hiljem tunnistama, et elu on mõistatus, sest selle looja ise on mõistatus. Pole võimalust üksipulgi ratsionaalselt ära seletada ei Jumalat – olgu ta siis persoon või teadvuste kogum – ega õieti isegi oma elusaatust. Miks kujuneb meie tee just selliseks, nagu ta kujuneb? Ja just sellepärast inimene ka palvetab – palvetab mitte niivõrd mõistmise, vaid mõistatuse enda teadvustamise nimel. „Palvetades me reflekteerime nii ülendatult, kui selleks suutelised oleme,“ ütleb Itaalia filmilavastaja Paolo Sorrentino oma peategelase suu läbi 2016. aasta teleseriaalis „Noor paavst“, „et sünniks võimalus kuulda kõrvus Kellegi mõtteid. Palve on vahend arusaamise tekkeks.“

Just seda pühadust mulle kirikud küllap meelde tuletavadki, seda taju ma kogen ja otsin sealt. Kui maamunalt kaoksid kirikud – niisamuti kui kaoksid hiied, muud pühakohad – oleks inimkonnal palju suurem tõenäosus unustada vajadus jätta endi keskele ruumi millelegi meeltega nähtamatule. Jätta ruumi ühenduseks maailma peenema koega. Oleks suurem tõenäosus unustada pühaduse vajalikkus – ja õigupoolest möödapääsmatus. Kõik me ülistame midagi – olgu siis kellegi annet või leidlikkust, kultuuripärandi väärtust või „õiget“ ideoloogiat. Tegeleme ülistamisega, kui tõmbame selga oma lemmikjalgpalluri nime ja numbriga särgi või paneme rinda mõne sotsiaalset kuuluvust väljendava märgi. Ent kui me ei ülista oma pühaduse kaudu midagi meist endast suuremat ja sügavamat, saabki lõppkokkuvõttes jumaluseks suhtelisus ja suvalisus – ükskõiksus ja kaos. Siis ülistame loojate ja kohtumõistjatena juba iseennast.

1 https://www.dailymail.co.uk/news/article-12631243/Deliberately-calling-wrong-gender-pronouns-land-jail-TWO-YEARS-Labour.html

2 https://substack.com/@mattiasdesmet/p-147128899

3 https://www.youtube.com/watch?v=by87BU6lZcM&t=1s