Puhtad eestlased surevad ära

Vahur Laiapea

Filmimehe märkmeid eesti keele ja meele olukorrast Krimmis         Kui esimesed eesti väljarändajad 1861. aastal pärast pikka teelolemist Krimmi sisemaale neile määratud maavaldusteni jõudsid, nägid nad enda ees lagedat steppi. Ei kaevusid, ei vett. Legend räägib, et nii mõnedki ränduritest olnud valmis retke eestvedajaid maha lööma – ent millega? Polnud seal isegi põõsast, kust kaigast murda. Ei jäänud üle muud kui hakata kodu rajama. Ja külad kerkisid, majade ümber kujunesid aiad, rajati eestikeelsed koolidki.  Minu olukord eelmise aasta augusti lõpus esimest korda Krimmi jõudes oli märksa lootusrikkam. Krasnodarka küla Eesti Tare ümber, kus esimese Krimmi öö veetsin, kasvab nii puid kui põõsaid küllaga. Kaigast polnud ka vaja, sest vastuvõtt oli soe, ja mitte ainult inimeste, vaid ka küla koerte poolt. Eesti Tare juurde on kinnistatud ja leivale võetud ka koer Tšornõi, kes mu kohe omaks võttis ning end minu jalgade juurde magama asutas. Tare ise on parematel  aegadel olnud ilus avar kõrgete lagedega külahäärber, ehitatud kohalikust liivakivist, nagu enamik hooneid sealsetes külades. Ei tea, mis selle ehitajatest ja nende järeltulijatest saanud on. Võib vaid aimata, et nii ilusa maja omamist nõukogude võim ei andestanud.

Eellugu

Eelmise aasta juunis lugesin uudist selle kohta, et noor Postimehe ajakirjanik Tiina Rekand on suundumas Krimmi sealsete eestlaste järeltulijatele eesti keelt õpetama. Võtsin nõuks uurida, kas võiksin kaameraga tema saatjaks sobida. Nii juhtuski, et augusti lõpus reisisime Simferoopoli kaudu koos Krasnodarka külla.  Jäin ajakirjaniku kohanemist ja esmaseid tegemisi filmima kaheks nädalaks, mis on lühim võimalik aeg, et aimu saada sealsete inimeste elust ja toimetulekust. Selle aasta talvel lisandus sellele veel üks nädal. Tiina Rekand on Krimmi Aleksandrovka keskkoolis (paar kilomeetrit Krasnodarkast) kuues eesti keele õpetaja. Nagu enamik tema eelkäijaid asus ka tema elama Krasnodarka eestluse hoidja Rita Kuusk-Kadilkina juurde.

Rita, kes elab oma tares koos külakarjusest poja Sergeiga, võttis esimesel võimalusel ka minu enda majja elama. Mulle tähendas see võimalust tuua Rita Tiina kõrval filmi selle teise peategelasena – krimmieestlasena, eesti õpetajate hoidjana.     

Krimmieestlased ja Eesti

Krimmieestlane – just nii Rita ennast ja oma hõimlasi määratlebki. „Me ei ole eestlased, vaid krimmieestlased,” ütleb ta. Üks rahvakild Krimmi kümnete etniliste vähemuste seas. Rita, kes sel aastal saab 70aastaseks, käis esivanemate kodumaal Eestis ja esivanemate kodukandis Järvamaal Ahulas esimest korda 2001. aastal. Kõik meeldis, aga kodu on Krasnodarkas. Lapselaps Mihkel õppis Eestis Jõhvi kutsekeskkoolis kokaks, ent pidi õpingud pooleli jätma. Mihkel sai koolilt siin stipendiumi 600 krooni kuus. Kodukülas, kus oluline osa iga pere põhitoidust tuleb oma majapidamisest, on 600 krooni arvestatav raha. Eesti oludes on seda väga-väga vähe.       

Krimmi lapsed Eestis.
Lapsed koju tagasi.
Polina läks tagasi, Mihkel koju.
Tartus üks ülikoolis.

Need neli rida tekkisid minu arvutiekraanile, kui helistasin Eesti Krimmieestlaste Tugiseltsi ühele eestvedajale Piret Laidroole ja küsisin, ise arvutisse samal ajal märkmeid tehes, kuidas krimmieesti noortel Eestis läheb.

„Ei lähe hästi,” ütles ta. „Noored ei kohane siin. Eesti juured ei ole mingi tagatis. Neid ei võeta siin kergesti omaks ei eestlaste ega venelaste seas.”

Siiski võiks krimmieesti laste ja noorte  jaoks Eesti olla üks arvestatavaid hariduse jätkamise kohti. Viimaste aastate jooksul on ehk kümmekond krimmieesti noort siia õppima tulnud, enamus paraku kooli lõpetamata koju tagasi pöördunud-pöördumas. Kui Tiina Rekand eelmise aasta detsembris Krimmist korraks Eestisse käima tuli, oli tema esimene käik rahvastikuministri büroosse, kaasas koos krimmieestlastega koostatud projekt Eestisse õppima tulnud krimmieesti noorte tugivõrgustiku rajamiseks siin. Krimmi asi oli paari seal oldud kuuga juba ka Tiina asjaks saanud. Ma ei tea, mis sellest projektist on saanud. Ühes olen veendunud: sealt Eestisse õppima tulnud noored vajavad tugevat riiklikku toetust, vastasel korral nad oma õpinguid siin lõpetada ei suuda. Tuleb meeles hoida, et sealsete perede toetus siin õppivatele lastele on väga napp. Küla on vaene ja karta on, et lähiaastatel rikkamaks ei minda.  Eesti keele õpetaja töö üks eesmärke Aleksandrovka koolis on luua sealsetele lastelenoortele elav side esivanemate kodumaaga. See on maailma avardamise missioon – muuseas mitte ainult noortele, vaid ka kodueestlastele, kes Krimmi satuvad. Õpetaja-ametisse panustatu saab tegeliku tähenduse siis, kui sealsete noorte õpingud Eestis ei jää kinni elementaarse toimetuleku taha. Edasine sõltub juba neist endist: kes läheb tagasi kodukanti,  kes otsustab siia pidama jääda, kes rändab laia maailma õnne otsima.    

Krasnodarka keeled

Krasnodarka on tegelikult põhiosas venekeelne küla. Eesti keele vaieldamatult parim kõneleja seal on Rita Kadilkina. Kohalikke, kellega  ta eesti keeles suhelda saab, on järele jäänud ehk paar inimest. Paar viimast aastat on mitmeid eestlasi kaasa viinud. Nende järeltulijatel on sageli küll eesti nimed, ent eesti keelt enam mitte. „See on surnud, see suri eelmisel aastal ja see ka. Puhtad eestlased surevad ära,” ütleb Rita Tiinale külaelanike pildialbumit näidates. Enne seda jagasid Rita ja Tiina Krasnodarka Eesti Seltsi liikmetele kodueestlaste toodud humanitaarabi. Kuigi algul ähvardas  Rita, et need, kel seltsi liikmemaks maksmata, kingitusi ei saa, ei jäänud lõpuks keegi futbolka ega furaška’ta. Rita võib kurja nägu teha, aga tal on väga hea süda.

Huvitav on keelesituatsioon Rita koduski: poja Sergeiga suhtleb ta, vähemasti eestimaalaste ligiolekul, enamasti eesti keeles. Sergei, kes eesti keelest päris hästi aru saab, vastab aga vene keeles või siis üksikute eestikeelsete sõnadega. On loomulik, et Krimmi rahvused  segunevad – Ritagi üks pojatütar on abielus tatari noormehega. Nende kahel lapsel on eestitatari juured, pojal tatari nimi Sabri ja emakeeleks vene keel. Sealkandis on ka päris palju tšehhi juurtega inimesi, samuti ukrainlasi. Ühiseks ja ühendavaks on siiski eelkõige vene keel ja nõukogude nostalgia: pea iga kohtumine küla vanema põlve inimestega algas ja sageli ka lõppes jutustusega õitsvast kolhoosiajast. Inimese mälu on lühike. Mis eelnes kolhooside  tekkele ja kuidas need rajati, ei ole enam aktuaalne.

Lenin, Interrita ja esivanemate piibel 

Krasnodarkast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel üks küla – Urki, kus omal ajal eesti väljarändajad kanda kinnitasid. Käisin koos Tiina ja Ritaga ka sealseid eestlasi vaatamas. Selle kõrvale jääb Pervomaiski asula, mille keskel (nagu muide pea kõigis rajoonikeskustes) kõrgub endiselt Lenini kuju. Kui küsin meile teejuhiks olnud Rita vennatütrelt, rajoonikeskuses maksuinspektorina töötavalt Nataljalt, mis see Lenin seal teeb, saan vastuseks, et ajalugu  on keeruline ja nõukogude võim tegi ka palju head. Panen selle teadmise endale kõrva taha ja siirdume Natalja külalislahkesse koju, kus kohtume Rita vennanaise, Natalja ema, 80aastase Interritaga. Interrita ja Rita saavad omavahel väga hästi eesti keeles räägitud. Ja on näha, et nad ei tee seda töötava kaamera pärast. Minule näitas Interrita esivanemate Eestist kaasa toodud piiblit ja lauluraamatut, millest ta igal hommikul ja õhtul paar salmi loeb. Eesti keeles lugema õppis ta enne sõda lapsena karjas käies – sellest samast lauluraamatust.

Kus olid võimukandjate silmad? Tema poeg, Nõukogude ohvitser, hukkus autoõnnetuses Poolas, kui Vene väed 1989. aastal Berliini müüri langemise järel Saksamaalt lahkusid. Interrita on veendunud, et tema poja tapsid Poola natsionalistid. Ajalugu on tõesti keeruline, nagu Natalja mulle ütles. Juured juurteks, ajaloo  mõistmise ja mõtestamise põhialused saad sa keskkonnast, kus kasvad. Et maailm avarduks, tuleb teda mitme kandi pealt tundma õppida, tuleb inimestega koos elada ja tööd teha. Helistasin selle loo kirjutamise käigus Ritale ja ta ütles, et Tiina on lõplikult otsustanud veel üheks aastaks Krimmi õpetajaks jääda. Vapper neiu, see meie eesti keele ja meele suursaadik Krasnodarkas.      

Meie Eesti on Krimmis 

Rita Kadilkina monoloog, sirvides ajalehte Krimmi Tõde:

„Nojah, me ju oleme siin sündind ja kui meile ütlevad tatarlased, et minge endi Eestisse, mis te siin istute, me kiidame, et meie Eesti on Krimmis. Me oleme siin sündind ja meie vanemad on siin sündind. Me ei ütle, et meie Eesti on seal. Me oleme siin. Me oleme krimmieestlased. Deistvitelno, me oleme krimmieestlased. Siin on sada seitse natsionalnosti  elab Krimmis jah. Siin on bolgaarid, siin on kreekid. Ja sakslasi elas siin. Kõik need tulivad siia sel aal.”

Augustis 2008 Krimmi eestlaste tegemistest saab huvi korral aimu 2004. aastast ilmuvast väljaandest Krimmi Eestlased http://www.kredor.ee.