Puudega rahva osa süsinikuringes

Marek Strandberg

Metsaistutamise talgud on moodsa aja indulgentsikaubandus.  

Aprilli 22. kuupäeval tähistati ülemaailmselt Maa päeva. See on meie ühiste huvide, saatuse ja ka ühiste probleemide ilmsikstoomise päev. Eestis, nagu puudega rahval kombeks, tormati tühjaks raiutud metsaaladele okaspuuistikuid toppima. Statistikaamet saatis välja pressiteate, kus kuulutati, et “Eesti elanik peaks aastas istutama 45 puud”. Elanikkonna peale kokku seega 60 miljonit puud aastas. Abiks loodusele või hoopis eneseõigustuseks?

Mets, nagu tavatsetakse kujundlikult väita, on maailma kops ja puu selle ehituskivi. Puu istutamine tegevat inimese õndsaks ja õhu puhtaks. Väidetavalt. Aga kas tõesti mis tahes puu ja mis tahes kohta ja igal viisil istutamine? Puid istutatakse lootuses, et selle tegevuse tulemusena õnnestub vähendada või vähemalt stabiliseerida süsihappegaasi heitmeid atmosfääri. Seda CO2 hulka, mis pärineb neist va fossiilsetest kütustest. Meie puhul siis põlevkivist.

Arvutame ja arutleme veidi.

Iseseisvuse taastamise järgse 16 aastaga on kaevandatud ja ära põletatud pea 300 miljonit tonni põlevkivi, mille tõttu on ringlusse läinud sama suur kogus süsihappegaasi ning sellega siis süsinikuringesse ligi 80 miljonit tonni süsinikku (just nii suur on süsiniku osa süsihappegaasis).

Küps mets on enesesse sama ajaga sidunud 80–100 tonni süsinikku iga hektari kohta. Enamik sellest kraamist paiknebki tüves, okstes ja juurtes. Ehk siis 16 aasta jooksul peaksime ainuüksi oma põlevkivikasutuse heastamiseks lisaks tekitama ligi miljon hektarit metsa. Küpsel kujul seejuures, mitte istikutena.

Kuidas oleks sellise metsa istutamisega? Hektarile tuleks panna ikka paar-kolm tuhat puuistikut. Miljonile hektarile (kust küll see vaba maa võtta?) siis paar-kolm miljardit ühtekokku. Paar tuhat iga kodaniku kohta. Need tuleks siis korraga maha panna ja siis paar kolmkümmend aastat oodata… kuni fotosüntees oma töö teeb. Kuidas teile meeldib mõte, et peaksite ette võtma ligi ühele hektarile puude istutamise? Kõigi muude tööde kõrvalt.

Tegelikult on see plaan asjatu: loodus on ise sedasama teinud juba sööti jäetud põllumaadega. 15 viimast aastat on need alad metsastanud – üllatuslikult ilma inimese vähimagi abita, kui mitte abiks pidada arutust põllumajanduslikust tegevusest hoidumist neil maadel. Loodusse on paljunemise ja levimise masinavärk sisse kirjutatud. See käib iseenesest ilma keskkonnaministeeriumi, valitsuse, riigikogu ja kes teab veel kelle ja mille vahelesegamiseta-juhtimiseta. Võib arvata, et sellel ca 600 000 ha põllumajandusest välja jäänud alal on nüüdseks 15–18 miljonit tonni süsinikku.

Teisisõnu, eimillegi tegemine on andnud meile selle, et neljandiku põlevkivimajanduse hädadest oleme maakasutuse muutmisega atmosfäärist sidunud. See, muide, ei tee põlevkivimajandust karvavõrdki keskkonna- või majandussõbralikumaks. Moodne sõna on kasvuhoonegaaside sekvestreerimine ehk atmosfäärist tagasisidumine ja kliima käest ärakorjamine. 600 000 söötis maahektari omanikud on seda põllupidamisest loobumisega teinud ja nii on nad siis kokku atmosfäärist kogunud tervelt 66 miljonit tonni süsihappegaasi. Kvoodikaubanduse parematel päevadel oleks sellise töö eest paarkümmend miljardit krooni (sel ajal kui süsihappegaasi kvoodi maksumus oli üle 20 euro tonni eest)!

Eesti statistikaameti andmetel on inimesed 1991. aastast tänaseni istutanud ligi 66 000 hektarit uut metsa. Rohkem kui poolele sellest alast on pistetud männi- ja kuuseistikuid, kuigi loodusteaduslik teadmine ütleb, et mets uueneb loomulikult ikkagi lehtpuudest okaspuude suunas. On selge, et selline metsa arengu tsükkel “mets > lageraie > kuusepõld > kuusepõld > kuusepõld jne” ei saa mõjuda looduskeskkonnale kuigi hästi.

Kliima ja keskkonnamured on laias laastus seotud kahe suure probleemiga: liigsete kasvuhoonegaaside tekkega fossiilsete kütuste põletamise tagajärjel ning liikide ja liigirikkuse vähenemisega. Osaliselt on tegu omavahel seotud, osaliselt aga täiesti eri põhjustel toimuvaga.

Kui üldse otsida meie piirkonnast looduslikke kooslusi, mis tõepoolest seovad kiiresti süsinikku, siis need on ennekõike roostikud ja sood, mitte aga metsad. Kuivendamine ehk maaparandus kui mütologiseeritud põlluõnne allikas on aga sootuks vastupidise mõjuga. Kuivaks lastud soost või metsast saab süsihappegaasi tootmisallikaks. Igas kuivendatud rabas toimub tegelikult vaikne tulekahju, kui orgaaniline aine muundub bakterite abil süsihappegaasiks ja veeks. Sellise tulekahju kustutamiseks pole vaja aga mitte päästetöötajaid, vaid eelkõige mõistust jätta arutud toimingud ehk vee soost väljalaskmine tegemata.

Teiselt poolt, kui Maa päeva tähistades mõnele hektarile lageraiutud alale pista kuuseistikuid, ei suurene sellega liigirikkus, vaid arusaadavalt hoopis väheneb. Pime kuusik ei ole liigirikas metsatüüp. Mida see üht liiki puude massistutamine siis tegelikult tähendab?

Patukahetsust ning raiskava ja saastava tegevuse õigustust. Riiklikult juhitud metsaistutuskampaania toimib omamoodi indulgentsimüügina. Täpselt nii, nagu seda on teinud möödanikus ka äristunud kirik, kui vabastas patukustutuskirju müües inimesed patust.

Paraku ei tõkesta patulunastuslik kuusikuistutus kliimamuutusi ega liigirikkuse vähenemist. Maa päevale sobilikum toiming oleks isegi lehtpuude või segametsade istutamine, veel parem aga kuivade (kuivendatud) alade uuesti niiskeks tegemine. Parim muidugi oleks hambaid otse suu kaudu pesta ehk püüda lahti saada meie ökoloogilist jalajälge kõige jõudsamalt suurendavast patust, s.o põlevkivimajandusest. Aga selleks ju indulgentsid tegelikult ongi, et asendada patutegemisest loobumine majanduslikult mõnelegi tulusama regulaarse lunastuskirja ostmisega.

Laiemalt on asjalood muidugi nii, et tänane metsakasutus on justkui ette määratud nende masinatega, mis soetatud puidu ümbertöötlemiseks. Need on suured ja lisaks Eesti metsadele peab nende jaoks palki noolima veel Venemaa avarusteltki lisaks. Et liiga suur tootmisvõimsuse rajamine on äririsk, sellest ei ole mõistagi sünnis meie edukas majanduses rääkida, sellest aga, kuidas rohkem metsa maha võtta ning kasvava süütunde kustutamiseks uut istutada, aga küll. Ehk pidanuks Maa päeval puude istutamise ja mitte-istutajates süütunde tekitamise asemel mõtlema uute lahenduste ning võimaluste peale. Süsinikuringe sisu ja sellest tulenevate lahenduste taipamine on üks ja selge tee puudega rahvast metsaga koos elavaks rahvaks muutumisel.