Rõbalka bez rõbõ ehk Quo vadis, Russia?

ENN SOOSAAR

Asi kisub seal ida pool absurdi. Või mida seal kiskuda on? Irratsionaalsus ei voha kusagil lopsakamalt kui Venemaal. Ma ei nendi seda tõsiasja kahjurõõmus käsi hõõrudes. Et paras neile ? mis nad kiusavad kogu aeg väiksemaid! Vastupidi: Eesti eluline huvi on, et absurdiks muunduvatel alaväärsuskompleksidel oleks võimalikult vähe mõju idanaabri käitumisele ning hoiakutele. 1991. aasta 13. jaanuaril tegi Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin kiirvisiidi Tallinnasse. Sama aasta 24. augustil tunnustas Boriss Jeltsin ? sel ajal juba VNFSV president ? Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja andis korralduse, et astutaks protseduurilisi samme diplomaatiliste suhete kehtestamiseks naaberriikide vahel. Kolme kuu pärast (täpsemalt 24. oktoobril) möödub kolmteist aastat Eesti ja tänapäeva Venemaa diplomaatiliste suhete sisseseadmisest.

Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul on Eestit külastanud kõikide Läänemere-äärsete naaberriikide presidendid või kuningad, peaministrid, välisministrid ? paljud korduvalt, paljud tseremoniaalse külaskäiguna ainult selleks, et kinnitada heanaaberlike suhete püsivust. Üks erand on siiski: Venemaa Föderatsioon. Kordagi ei ole Eestit külastanud VF president. Välisminister ja peaminister on käinud kumbki korra. Sealjuures ei tulnud Kozõrev 1993. ega Fradkov 2004. aastal Eestisse mitte Eesti pärast, mõlemad osalesid Läänemere maade tippkohtumisel.

Ja pange tähele. Läänemere maade Nõukogu istung toimus Laulasmaal esmaspäeval, 21. juunil. Peaminister Mihhail Fradkov saabus Tallinna juba pühapäeval. Aga ei pühapäeva õhtupoolikul, esmaspäeva hommikul ega tippkohtumise järel polnud tal ?võimalik? Eesti-Vene suhete kahepoolseks arutamiseks kokku saada Juhan Partsiga. Fradkov lasi teatada, et on lennukisõidust väsinud ja läheb na rõbalku.

Säärase kalalemineku tingivad mõistagi mitmed põhjused. Ilmselgelt ärritab Venemaa juhtkonda tõsiasi, et järjest vähemaks kipub jääma vahendeid, millega isemeelsele Eestile koht kätte näidata. Kaksteist aastat on Moskva meid ähvardanud, süüdistanud ja laimanud, kraane kinni keeranud, topelttolle kehtestanud ja piirilepingu ratifitseerimata jätnud. Sealse võimu tegelikud teostajad on demonstratiivselt keeldunud siiakanti jalga tõstmast. Midagi pole aidanud. Eesti, samuti Läti ja Leedu, kuuluvad täisliikmetena nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu. Kremli arsenal näikse ammendunud. Aga ei, ikkagi leitakse uus vinge viis oma põlguse avaldamiseks ja häbematute alandamiseks. Saagu kogu maailm teada, et Vene peaminister käib Eestis, kuid kohaliku peaministriga ei kohtu, vaid läheb kalale.

Mul on hea meel, et meie peaminister, valitsus ja välisministeerium võtsid seda alandusena mõeldud demonstratsiooni külma kõhuga. Suur riik on omadega suuremas plindris, kui mõistame mõista. See narrimäng, mida Fradkov saadeti Partsiga mängima, tunnistab ? paraku ? Venemaa Balti-poliitika pankrotti. Taasiseseisvumisele järgnenud aastatel on kolmele sõnakuulmatule avalikult ja nurga tagant kaikaid kodarate vahele loobitud, et nad saaksid aru, kui raske on kurjas maailmas toime tulla ilma Venemaa heatahtlikkuseta.

Aprillist ja maist on meil vähem kui kunagi varem oma pika olemasolu jooksul põhjust karta idapoolseid rusikavibutamisi ja poriloopimisi. Hoidugem siiski upsakaks minemast. Venemaa käitumise järjest nähtavam absurdistumine tekitab kõhedust. Üks rahvas, kelle nagu teistegi Euroopa rahvaste väärtushinnanguid ja arusaamu peaksid mõjutama samad, antiikajast ning kristlusest võrsunud põhimõtted, ei suuda ega taha tunnistada oma ajalugu. Traagiline on olnud jälgida venelaste viimaste aastate meeletuid pingutusi mitte näha minevikku sellisena, nagu minevik oli, mitte hukka mõista seda vägivalda ja ülekohut, mille all on kannatanud kümned ja kümned miljonid muukeelsed ja muumeelsed.

Veel enam. Geograafilise Euroopa kõige arvukam etniline kooslus on oma rahvuslikuks eesmärgiks seadnud ajalooratta tagasipööramise. Nad tahavad mineviku hegemoonlikku vägevust ning hiilgust taastada, kunagist derþava?t ?liberaalse impeeriumi? nime all uuesti sünnitada. Seepärast tekitab Peipsi taga talumatut valu kõik, mis näib säärase suurekssaamise unistuse täideviimist takistavat. Eesti, Läti ja Leedu pöördumatu väljarabelemine mitu sajandit kestnud haardest ängistab. Pettumus on halvanud kaine meele. Naabrisuhetes Balti riikidega etendab määravat rolli irratsionaalsus.

XX sajandi üks meeldivamaid muudatusi Euroopas on olnud paljude rahvaste kriitiline suhtumine oma minevikku. Ajalugu ei saa ümber teha. Küll aga saab varem toimunule anda tagantjärele moraalse hinnangu, möönda ?isade patte? ja katsuda ühiskonna korraldamisel pro riigi rakendamisel vältida mineviku vigu. Meie siin Eestis ja mujalgi Kesk- ning Ida-Euroopas oleme alahinnanud seda mentaliteedi muutust, mis leidis meist lääne pool aset pärast Teist maailmasõda ja suurte koloniaalimpeeriumide lagunemise aegu. Ei, see ei olnud vaimne ärkamine ega üleüldine meeleparandus, hoopis lihtsama asjaga saadi hakkama. Sakslased ja itaallased, aga ka inglased, prantslased, hollandlased, belglased seisid oma mineviku väärustega vastakuti. Kellele kiiremini, kellele aeglasemalt, kuid lõpuks sai kõigile selgeks, et mineviku kuritegude kordamise ohust vabanemiseks on ainult üks tee. Tehtud ülekohus ja vägivald teiste ja oma rahva vastu tuleb avalikult vääraks tunnistada ja hukka mõista.

Venelased on oma ajaloo nurjatusi kohati lausa pedantlikult kaardistanud, kuid kahjuks on astumata jäänud järgmised sammud. Tõenäoliselt ei ole mineviku ja oleviku vahele veelahet vedama võimeline praegune sugupõlv, keda mürgitatakse jätkuvalt enesepettusega, et impeerium on taastatav ja Venemaa tunneb ennast seda suuremana, mida väiksemaks on alandatud lähinaabrid. Kuigi puudub põhjus loota, et absurdimängud meiega lõpevad, võime siiski kindlad olla, et Kremli saadikud Eestist kala välja ei tõmba.

10. VII 2004

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht