Raamatukogud ja maailma ajalugu

David Vseviov

Eestindatud raamatukogude ajaloost leiab nõukogulikkust ja hulganisti vigu.   

 

Boriss Volodin,  Maailma raamatukogude ajalugu. Tõlkinud Piret Lotman, toimetanud Siiri Lauk, Märt Läänemets, Tiina Vilberg. Eesti Rahvusraamatukogu, 2006. 440 lk.

 

Boriss Volodini “Maailma raamatukogude ajalugu” on kaunilt kujundatud raamat, mille lõpetab tõlkija Piret Lotmani südamlik järelsõna. Ning pole mingit kahtlust – tõlkijale on autor igati sümpaatne ning tõlgitud pole kaugeltki vaid juhuslikult kätte sattunud raamat. Tegemist on missioonilaadse ettevõtmisega. Seda enam, et tõlke väljaandjaks on Eesti Rahvusraamatukogu, mis on igati kiiduväärne. Kes siis veel kui mitte keskne raamatukogu peaks laiadele massidele tutvustama raamatukogude ajalugu.

Seega on meil eestikeelne maailma raamatukogude ajalugu olemas. Ja see on igati hea. Kuid pole head halvata, mis antud juhul tähendab seda, et vaevalt ilmub meil lähitulevikus veel mõni analoogilise sisuga kokkuvõtlik teos, mis täiendaks esimese puudusi ja möödalaskmisi. Neid on aga Boriss Volodini raamatus suhteliselt palju. Kuigi tõlkija väidab autori kiituseks, et “Volodin ütleb otsustavalt lahti raamatukogude ajaloo nõukogulikust käsitlemisest ja seda mitte üksnes faktide tõlgendamise seisukohalt, vaid ka metodoloogiliselt” pole see raamatu kõigi osade lõikes kahjuks kaugeltki nii. Nõukogulikkust on raamatus piisavalt palju. Ka stiilis. Tulevad ju kuidagi tuttavad ette: “Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumis Jevgeni Ivanovitš Kuzmini juhtimisel välja töötatud riikliku raamatukogupoliitika tulemusena…”, “Tänu Sorose fondile ja selle vene osakonnale eesotsas Jekaterina Jurjevna Genijevaga sai võimalikuks…”, “Vene Kultuuriministeeriumi raamatukogude osakonna toetusel…” jne. Ning miks üldse peaks originaali ilmumise aastal 2004, kui NSV Liidu lõpust on möödas juba nii palju aega, olema nõukogulikkusest loobumine mingi eriline saavutus. Juba  ammu olnuks aeg.

Maailma raamatukogude ajalugu pole võimalik käsitleda maailma ajaloota, mis määrab kindlaks teose raamistiku, asetades samas autori paratamatult valikute ette. Kõigepealt on maailma ajaloost abi, kuna selle kulg määrab üldtunnustatud periodiseeringu kaudu raamatu jaotuse peatükkideks, kus vaadeldaksegi raamatukogude arengut valdavalt kronoloogiliselt. Alustades Vana-Idamaade ja lõpetades XX sajandi teise poole raamatukogundusega. Kuid – millised on need suured ajaloosündmused, mis määravad oma globaalsuses raamatukogude arengut? Millised tuleks esile tõsta? Millised aga, vaatamata oma olulisusele, pole raamatukogunduse arengut eriti mõjutanud? Need ja paljud teised “ajalooga seotud” küsimused on  jäänudki vastuseta. Samas sisaldab raamat (see puudutab eriti varasemat ajajärku) küllaltki palju teisejärgulisi faktikesi.

Loomulikult on iga autor vaba valima maailma ajaloo lõpmatust faktisalvest talle vajalikke näiteid. Kuid seejuures ei tohiks vigade arv ületada “näpukateks” arvatavate piiri. Seda nii mõtete, kui arvude puhul. Kui see piir mingis lõigus ületatakse, kaob autori vastu usaldus. Võtame näiteks vaid kaheleheküljelise peatüki “Vana-Rooma raamatukogud”. Saame teada, et Julius Caesar oli keiser. Mida ta polnud. Et keiser Augustuse algatusel avati 28. aastal raamatukogu. Augustus suri 14. aastal. Keiser Traianuse nime taga on aastad 98 – 117, mis märgistavad tema valitsemisaega, ülejärgmisel real Constantinuse nime taga 285 – 337, mis tähistavad keisri eluaastaid. Milline Bütsantsi õitseng algas 325. aastal? Ja miks sai Bütsantsi impeeriumi langus alguse XIII sajandil? Ja mida tähendab lause: “Rooma impeeriumi lagunemine 4. sajandil Lääne- ja Ida-Rooma riigiks viib selleni, et Lääne-Rooma lakkas eksisteerimast tervikliku riigina ja tema territooriumile tekkis 5.-6. sajandil palju barbarite riike”?

Kahjuks ei piirdu vead ja arusaamatud laused vaid selle alalõiguga. Neid jätkub ka järgmistele lehekülgedele. Näiteks väidetakse, et “1453. aasta on ühtaegu nii Bütsantsi vallutamise kui ka renessansi õitsengu alguse aasta”. Ja sellele järgneb ajastu suurte loojate Giovanni Boccaccio, Francesco Petrarca ja Niccoló Niccoli raamatukogualase tegevuse kirjeldus. Aga nad kõik ju tegutsesid “õitsengu algusest” tunduvalt varem.

Kuid kõige üllatavam on see, et küsitavusi ja vigu esineb isegi Venemaa ajalootausta kirjeldamisel. Neid leidub ka lausetes, mis oleksid raamatukogude ajaloo kontekstis võinud vabalt kõrvale jääda. Nii alustab B. Volodin osa “Vanavene raamatukogud” sõna “russ” seletamisest, tuues ära vaid ühe ning kaugeltki mitte kõige levinuma kontseptsiooni. Samas pole sellel sõnal mingit otsest seost raamatukogude ajalooga ja valitud näide tekitab pigem segadust kui seletab. Ja kuidas sai Jaroslav Tark ehitada Konstantinoopoli eeskujul Kiievisse kremli. Kas keegi on midagi kuulnud Konstantinoopoli kremlist? Ja mida tähendab lause “13. sajandist kuni 15. sajandi keskpaigani pidas Venemaa üle saja kuuekümne sõja välisvaenlastega, eriti valusad kaotused said talle osaks enam kui kakssada aastat kestnud tatari-mongoli võimu ajal”?  Igale Venemaa ajalugu vähegi tundvale inimesele on selline väide igas mõttes absurdne. Ja kui on juttu Novgorodist, siis saame teada, et “…erinevalt hansalinnadest ei asunud siin avalikke raamatukogusid. Need loodi reformatsiooni tagajärjel…” Mida sellest võiks järeldada vähem informeeritud lugeja… Kas tõesti siis Venemaal samuti reformatsioon! Ka “tsaari prikaase” ei loodud mitte XVII-XVIII sajandil, nagu väidab autor, vaid tunduvalt varem. Need tegutsesid täie hooga juba Ivan Julma ajal.

Nii mõnigi raamatusse lipsanud viga oleks ilmselt välditav hoolikama toimetamistöö korral, seda enam, et toimetajaid on raamatul suisa kolm. Siis poleks Troitse-Sergi kloostrist saanud Troitse-Sergijevi klooster ja Solovetsi kloostri iguumen Dosifei poleks saanud tegutseda XIV sajandi lõpus ja XV sajandi alguses, sest klooster asutati alles XV sajandi esimesel poolel jne. Aga toimetajatest võib ka aru saada. Keda siis veel vene temaatika puhul usaldada, kui mitte vene autorit.

Boriss Volodini mitmed üldistused ja järeldused on arusaamatud. Rääkides ülikooliraamatukogude tekkest Lääne-Euroopas XIII-XIV sajandil, tõdeb autor: “Raamatukogu hakkab teenima teadust, kuid teadust tolle aja mõistes – antiikteadust ja selle Kagu-Aasia analoogi.” Millist Kagu-Aasia analoogi keskaegne ülikooliraamatukogu teenib, on absoluutselt selgusetu. Ning millisest loogikast lähtuvalt on samas peatükis ootamatult iseseisev lause: “Hiinas ja Kagu-Aasia maades säilib vajadus õukonnaraamatukogude järele”. Või üks teine näide peatükist “Raamatukogud ja renessanss”. “Humanismi ideed levisid Itaaliast teistesse Euroopa riikidesse – Saksamaale, Dalmaatsiasse, Poola ja Tšehhi”.  Kas pole kummaline “teiste” Euroopa riikide loetelu? Ning veel Dalmaatsia, mille ranniku kaubalinnad (v.a Dubrovnik) kuulusid aastatel 1420 – 1797 niigi Veneetsiale. Ja kas reformatsiooniaja linnade rolli üle mõtiskledes pole igati eksitav öelda: “ Linna mõju sõltus suuresti nii teaduse arengusuundadest kui ka raamatukogu osast selles protsessis”. Sest, vastupidi, vaadeldaval ajajärgul ei sõltunud linna mõju mingilgi määral teaduse arengusuundadest ja raamatukogu osast selles protsessis. Kahjuks.

Hoopis paremini on Boriss Volodinil õnnestunud need peatükid, kus kirjeldatakse otseselt eri riikide raamatukogude komplekteerimist ja tööd ning eriti teadusraamatukogude tegevust. Nende peatükkide puhul on tunda, et autor tunneb oma valdkonda põhjalikult. Kuid ka siinkohal võib esitada metodoloogilise küsimuse: millega aitab üksikute raamatukogude kirjeldamine kaasa maailma raamatukogude ajaloo kui terviku mõistmisele?

Maailma raamatukogude ajaloo kronoloogilisest jaotusest tuleneb veel üks probleem. Autori käsitletud teemad ei mahu alati jaotuste raamidesse ning ületavad sageli peatüki piirid, mistõttu raamat on kohati üsna fragmentaarne.

Kokkuvõttes tekitab Boriss Volodini raamat kaksipidi mõtteid. Kõigepealt on põhjust rõõmustada raamatukogude ajalugu ülevaatlikult tutvustava teose ilmumise üle. Kuid teisest küljest on kahju, et maailma raamatukogude ajaloo eesti keeles tutvustamiseks ei valitud mõnda paremat teost. Ilmunud raamatu plusse-miinuseid kaaludes võib järeldada, et selliseid raamatuid peaks kindlasti leiduma.