Rahvuslik tööjaotus valimiskäitumises

Mihkel Solvak

Riigikogu valimistest on nüüd juba pool aastat  ja päevakajalised arutelud peetud. Selle aasta valimiskäitumise põhjalikum analüüs seisab aga alles ees. Tartu ülikooli riigiteaduste instituut viis valimiste järel läbi valimiskäitumisele keskendatud küsitlusuuringu, mis on osa rahvusvahelisest võrdlevast valimisuuringute projektist „Comparative Study of Electoral Systems” (www.cses.org). Praegu on käsil selle tulemuste süstematiseerimine ja põhjalikum analüüs. 

Valimispäeva õhtu pakkus üllatava pildi. Maailmast on raske leida näiteid, et koalitsioon, kelle valitsusaega jääb kahekohaline protsentuaalne SKT langus, valitakse tagasi ning lisaks veel parandatakse natuke oma tulemusi. Seda, miks Eesti valija võimulolijate suhtes nii suurt lahkust üles näitas, on seni seletatud mitmeti. Võimalik, et valija ei tahtnud karistada riiklikku valitsust, kui tegemist  oli ülemaailmse kriisiga. Teiseks suutis valitsus tuua euro ja valimiste ajaks oli juba selge, et majandus on taastumas. Kirss tordil oli suurima opositsioonierakonna idarahaskandaal ja kahe väikese opositsioonierakonna dramaatiline implosioon.         

Laiem kontekst oli seega üsna erakordne, üksikisiku tasandi andmed näitavad aga, et valimiskäitumises järgiti juba varem kinnistunud joont. Eestis on kujunenud teatud mõttes rahvuspõhine tööjaotus, mille alusel eri rahvusest kodanikud oma hääle annavad. Koalitsiooni stabiilse tulemuse taga oli tegelikult üsna suur üksikisikutasandi  volatiilsus hääletamisel. Uuringu põhjal vahetas parteieelistust nii 2007. kui ka 2011. aasta valimistel hääletamas käinutest tervelt 33,8%. Nendest erakonnavaliku muutjatest vahetas 2007. aasta otsusega võrreldes 20% hääle koalitsiooni sees ehk valiti IRLi Reformierakonna asemel või vastupidi, 25,5% vahetas hääle  opositsiooni sees ja 36,6% liikus opositsiooni toetajatest koalitsiooni toetajaks ning 17,9% vastupidi. Seega liikus 54,5% erakonna vahetajatest üle koalitsiooni-opositsiooni eraldusjoone ja kõvasti rohkem kui pool neist läks üle nn võitjate leeri.     

Tuulelipud ja ideaalkodanikud       

Eelistuste muutjatele võib demokraatia teooria kohaselt nii negatiivse kui positiivse rolli omistada. Negatiivse juhul, kui häälevahetamise taga on kas suutmatus otsustada või ükskõiksus tulemuste suhtes, mistõttu saab sellise valijaga kergemini manipuleerita. Tegemist on poliitilise tuulelipuga, kes langeb kergesti populistlike lubaduste lõksu. Positiivse rolliga on tegu, kui häälevahetamine  on selgelt kalkuleeritud ja mõtestatud otsus: valija vahetab erakonda, sest tunneb, et teine jõud esindab tema huve paremini. Valija kelle eelistused ei ole kinnistunud ja kes alternatiive reaalselt kaalub, on ka valimisvõitluse objekt. Erakonnatruu valija oma välja kujunenud eelistustega seda aga ei ole ja tema tagab valimistulemustes teatud stabiilsuse. Küsimus on, kes on need, kes Eestis 2011. aastal oma eelmise valimise erakonnavalikule truuks jäid,  ja kes seda ei teinud.   

Senine analüüs, mida saab pikemalt lugeda varsti ilmuvast kogumikust valimiste  kohta, näitab, et partei vahetajad ei ole vähem haritud, vähem huvitatud, vähem teadlikud kui erakonnatruud valijad, ent neile on hulk erakondi vastuvõetavad kui erakonnatruudele valijatele. Erakonna vahetajad langetavad oma otsuse valimispäevale lähemal, kuid ei jälgi tihedamalt kampaaniat. Üks oluline faktor, mis eristab statistiliselt punase joonena erakonnatruid eelistuse vahetajatest kõige selgemini, on rahvus.   

Vene rahvusest valija on äärmiselt erakonnatruu ja see efekt ei kao ka erinevaid statistilisi meetodeid rakendades. Eesti rahvusest valija tõenäosus erakonda vahetada on ligi kolm korda suurem kui vene rahvusest valijal. See efekt esineb nii sotsiodemograafilisi näitajaid  kui üldist huvitatust ja teadmisi poliitikast arvesse võttes. Teisisõnu ei anna seda efekti seletada ei erinevustega rahvusgruppide haridustasemelises jaotuses, huvitatuses või teadmistes ega rea muude faktoritega – vene valija valib teistmoodi puhtalt seepärast, et on vene rahvusest. 

Etniliselt defineeritud võitlus   

Kogemus toetab ülaltoodud häälevahetajate osas seega pigem positiivset pilti ehk eelistust pole muudetud huvipuuduse, ükskõiksuse või otsustamatuse tõttu. Need kodanikud, kes sellist loomulikku eelistuste muutmist endale lubada saavad, on aga ülekaalukalt eestlased. Vene rahvusest valija on seevastu stabiilsuse  garant ehk (Kesk)erakonnatruu, hoolimata kõigest. 

Kahjuks on järjest tugevamalt kinnistunud olukord, kus ühel pool etnilist lõhet käib normaalne poliitiline võitlus, nii et valijad oma eelistusi üsna suures hulgas vahetavad ja seeläbi ka teatud dünaamika tagavad. Teisel pool etnilist lõhet aga mingit pluralismi ei esine.  See viitab asjaolule, et vene rahvusest valija defineerib oma huvid eelkõige rahvuspõhiselt ja vastavalt sellele ei ole tal ka võimalust mingit muud valikut langetada, sest reaalne alternatiiv puudub. 

Etniliselt defineeritud poliitiline võitlus ei jäta ent just palju valikuruumi muudele huvidele poliitilise protsessi struktureerimiseks. On ju rida muid väga olulisi küsimusi nagu indiviidi ja riigi suhe, majandusvabadus vs. solidaarsus,  maksuküsimused, sotsiaalpoliitika etc., mis kindlasti ei kattu kuidagi etnilise huviga. Valimiskäitumine aga näitab, et rahvusest on kerkinud nii kõrge imaginaarne plank, et muude huvide kukil sellest üle ei vaata. Käitumisloogika ja selle läbi ka hääle seletamise mehhanism on niivõrd erinevad, et pole mõtet rääkida Eesti valijate valimiskäitumise mustritest või mehhanismidest, vaid eesti rahvusest ja vene rahvusest valijate üsna erinevast loogikast  otsustamisel. Kehtib rahvuslik tööjaotus valimiskasti juures, kus eestlastel on võimalik lisaks rahvusest tulenevatele huvidele ka muude kriteeriumide alusel otsus langetada.       

Venelastel seevastu selline võimalus puudub. Ilmselt käituks vene valija teistmoodi, kui tal oleks alternatiiv ehk teisisõnu: kui rahvuslik lõhe oleks nõrgem, mis lubaks ka Keskerakonnast  kaugemale vaadata. Samas on see spekulatiivne väide, sest reaalselt hääletab see rahvusgrupp äärmiselt ühtemoodi. Väga raske on uskuda, et vene rahvusest valija erineb juba olemuslikult eesti rahvusest valijast, aga niikaua kui me käitumises sellisest monoliitsust näeme, ei saa sellele ka empiiriliste tõenditega vastu vaielda.       

Kas ja kelle süü see on, on raske öelda. Küll aga võib Keskerakonna praegust olukorda vaadates öelda, et rahvuspõhine hääletusloogika on sattunud nõiaringi, kus vene erakonna stigma veel tugevamini kinnitub: mida rohkem eesti rahvusest valijaid selle erakonna hülgab, seda suurem on vene valija osakaal Keskerakonna valijate seas, mis omakorda  eesti rahvusest valijaid eemale peletab. Niikaua kui see erakond aga suuresti ka ise valitud isolatsioonis istub, on selge, et etniline lõhe valimiskasti juures suureneb veelgi: üks pool valib reaalselt ja muudab vajadusel oma eelistusi, teine aga käib ainult oma lojaalsust kinnitamas. Tervislik selline olukord igatahes pole.