Rahvuste surmast

Eesti essentsialistliku ilmavaate alusteoses – Lennart Mere „Hõbevalges“ – kirjeldatakse eestlasi kui vaat et tsivilisatsioonilist nähtust.

AIMAR VENTSEL

1999. aastal andis eesti hiphopkollektiiv A-Rühm välja kasseti „Laulmata jäänud laulud”, kus on ka pala „Rahvused on surnud”. Kuulasin selle loo uuesti üle. See on kolme ja poole minutine hästi roppude sõnadega eurovastane ood, kus materdatakse ennekõike multikultuurset ühiskonda ja migratsiooni. Kõige selle vastu ollakse umbes sama sõnakasutusega nagu anno 2018 sotsiaalmeedia pagulasvastastes gruppides. Kusagil loo keskel kõlab refrään: „Rahvused on surnud, riigid on surnud!“ Puhttehniliselt panevad räpparid aga puusse – etniliselt segatud ühiskond ei tähenda ei rahvuse ega riigi surma. Siiski on meie mõttemaailmas kinnistunud arusaam, et rahvusriik peab olema monoetniline, sõna otseses mõttes kuuluma ühele rahvale. Saksamaa on seega sakslaste oma, Prantsusmaa prantslaste oma ja Eesti peab muidugi kuuluma ainult eestlastele.

Umbes pool aastat tagasi rääkisin ühe ajaloolasega, kellega koos omal ajal Tartu ülikoolis õppisin ja Pälsoni ühikaski elasin. Tollest jutuajamisest jäi kõrva väide: „Läänes ju väidetakse, et rahvusi ei ole olemas.“ Kui nüüd võrrelda kahte sedastust – „rahvused on surnud“ ja „rahvusi ei ole olemas“ –, siis need on kaks ise asja, ehkki tavaarusaama järgi pannakse mõlema väite vahele tihti võrdusmärk. Esimene väide tugineb tõdemusele, et rahvused on kunagi eksisteerinud ja siis lakanud olemast, teine väide eitab rahvuste igasugust olemasolu per se.

Kurtmist „Läänes väidetakse, et rahvuseid ei ole olemas“ kohtab Eestis päris tihti, seda nii ametlikus meedias, sotsiaalmeedias kui ka jutuajamistes. Kui nüüd hakata seda analüüsima, siis esiteks on tegemist ääretult demagoogilise väitega. Kes on vähegi ringi reisinud, see teab, et kollektiivne Lääs on pigem tinglik nähtus. Isegi kui pidada Lääneks ainult Lääne-Euroopat – nagu seda tavaliselt ikka kiputakse tegema –, siis ka selle tosinkonna riigi vahel eksisteerib hulgaliselt erinevusi igas valdkonnas. Väita aga, et kogu selles tinglikus Läänes eksisteerivad kõigi elanike poolt aktsepteeritud ja järgitud mõttemallid, on kergelt öeldes ülepingutatud. Sellest hoolimata kordub väide „nendest seal Läänes“, tihti ka lisaga „nemad seal arvavad, et rahvused on ju konstrueeritud“. Ühesõnaga, kui kõik need narratiivid kokku panna, siis võib arvata, et „nemad seal Läänes“ on hulluks läinud. Päris nii see pole.

Kui alustada algusest, siis tuleb paika panna terminoloogia. Sellega on eesti keeles lood ääretult segased. Enamikus Euroopa keeltes tehakse vahet kolmel nähtusel: etnilisus, rahvas ja rahvus. Eesti keeles on just terminoloogiliselt kõik segi nagu pudru ja kapsad, millega ma ise puutun kokku kasvõi õppetöös. Etnilisus (eesti keeles vene laenuna tähistatud ka sõnaga „rahvus“) on inimese identiteet, mis kuuluvustunde ja kultuuri ning sagedasti ka keele kaudu seob teda mingi grupiga. Eestis elab peale eestlaste peaaegu kakssada etnilist gruppi, suuremad neist on venelased ja ukrainlased, aga esindatud on peaaegu kogu endise Nõukogude Liidu elanikkond kuni selliste eksootiliste etniliste rühmadeni välja nagu nanaid.

Inglise keeles kasutatakse etnilisuse märkimiseks sõna ethnicity ja tegelikult on etnilisuse määramine inimese sisetunde küsimus. Keskmise eestlase jaoks on etnilisuse (küsimus „Mis rahvusest te olete?“) määraja ennekõike keel. See on nii enamiku maailma rahvaste juures, aga mitte alati. Rahvastel, mis on üle maailma laiali hargnenud, kipub keel aastasadade jooksul ära kaduma. Näiteks armeenlaste asualasid leiab USAst kuni Türgini, Budapesti külje all on armeenia külad ja neid on massiliselt igal pool Kaukaasias. Praegu elab Armeenias vähem armeenlasi kui väljaspool Armeeniat. Gruusias, Venemaal ja Abhaasias on armeenlased enamasti venekeelsed, Ungaris ungarikeelsed ja USAs ingliskeelsed. Peale keele on armeenia identiteedi alus sugulussidemed, mitmete armeenia diasporaade juures on veresugulus isegi olulisem. Sellest johtuvalt ei teegi armeenlased keele mitteoskamisest nii suurt numbrit ning suguvõsakokkutulekud võivad neil olla mitmekeelsed.

Kui etnilisusega on eesti keeles lihtne, siis järgmiste kategooriatega on keerulisem. Ingliskeelne sõna people ja saksakeelne das Volk tähistab inimesi, kes elavad ühel territooriumil, kusjuures nad ei pruugi olla ühe etnilise taustaga. Minu meelest võib eesti keeles tähistada seda nähtust sõnaga „rahvas“.

Teisalt, kui ütleme „eesti rahvas“, mõtleme enamikul juhtudel selle all ikkagi eestlasi. Järgmine sõna – ingliskeelne nation ja saksakeelne die Nation – tähistab juba kindla riigiidentiteediga inimesi. Kui seda kategooriat tähistada eesti keeles sõnaga „rahvus“, siis võib öelda, et selline identiteet väljendub identiteedikäsitlustes ennekõike kodakondsuse kaudu.

Näiteks ingliskeelse inimese ja eestlase vahe on selles, et kõigi nende identiteetide eri tahud ja väljendused on ingliskeelsele selgeks saanud juba lapsepõlves – inglise keel pole ühegi etnilise rühma monopol, ingliskeelseid riike on maailmas mitmeid ning inimesed kasvavad üles ennast ennekõike oma riigi kodakondsusega identifitseerides. Seega pole austraalia, briti või kasvõi uusmeremaa rahvuse tunnustamisega nendel inimestel ka probleeme. Selline arusaam tekib aga põlvkondade jooksul ning seal mängib rolli ka ajalugu. Ehkki inglise emakeelega inimesed peavad ennast ühe kultuuriruumi liikmeteks, on ingliskeelsete riikide ja rahvuste vahel ette tulnud ka sõdu. Umbes sama võib väita hispaania keele kõnelejate kohta.

Venelased on aga näide vastupidisest: Venemaal elavad venelased ei suuda üldjuhul aru saada, et muudes endise Nõukogude Liidu taustaga riikides elavad venelased on tänaseks juba teistsugused inimesed teistsuguse mentaliteedi, identiteedi ja lojaalsustega kui Venemaa venelased. (Seda lugu kirjutan ma Thbilisis, kus üürin elamist kohaliku venelase juures. Too on endine politseiohvitser, kes kuulub poliitilisse liikumisse, mille üks eesmärke on taastada Gruusia territoriaalne terviklikkus, ehk siis „ajada venelased Abhaasiast ja Osseetiast välja“).

Ettekujutus sellest, et „nemad seal Läänes väidavad, et rahvusi ei eksisteeri“ või „nad on konstrueeritud“, tuleneb aga Lääne akadeemilises ruumis eksisteerivatest identiteedi- ja riigiteooriatest. Nende teooriate järgi on nii riigid kui ka nende rahvused ajaloolise arengu tulemus. Seega, rahvuslik identiteet pole mingi kõrgemalt poolt ette antud nähtus, vaid selle konstrueerimist on võimalik dokumenteerida, uurida ja analüüsida. Mis jälle ei tähenda, et rahvused on mehaaniliselt konstrueeritud.

Tõele au andes, rahvuseid annab konstrueerida ja seda on ajaloos ikka tehtud. Suur rahvuste isa oli sõna otseses mõttes näiteks Jossif Stalin. Tõmmates piire ja luues seega uusi territoriaalseid poliitilisi üksusi, on tema teene näiteks aserbaidžaani või moldaavia rahvuse tekitamine. Riigipiiride tõmbamisega eraldati teineteisest näiteks usbekid ja uiguurid ning tänapäeval peavadki mõlemad ennast erinevaks rahvaks, ehkki ajalooliselt on tegemist ühe etnilise rühmaga.

Praegu konstrueeritakse näiteks transnistria rahvust. Selles tunnustamata riigis nähakse tänapäeval kõvasti vaeva tõestamaks, et antud regioonis on ammusest ajast elanud omaette ajaloo ning kultuuriga slaavi rahvas. Paradoksaalsel kombel on rahvusi tekitada kergem kui neid kaotada. Hea näide on kasvõi Türgi, kus ametlikult eitati mittetürgi vähemuste eksisteerimist. Hoolimata sellest, et sõna otseses mõttes olid Türgis kaua aega keelatud kurdid, grusiinid, kreeklased ja muud etnilised vähemused, säilitas enamik neist oma etnilise identiteedi, osaliselt keele ja kultuuri.

Üldiselt ei ole sellised ajalooliste protsesside käigus tekkinud ehk siis konstrueerunud rahvused vähem rahvused või etnilised rühmad, konstrueerumine ei tähenda, et konstrueerumise subjekti pole olemas. Kui kellelegi ei meeldi sõna „konstrueerimine“, siis võib meenutada, et etniliste gruppide ja rahvuste tekkimise kirjeldamiseks kasutati nõukogude ajal terminit „etnogenees“, mis tähistab enam-vähem sama protsessi, ainult et teatud marksistlik-leninistliku komponendiga.

Selle kõigega ei ole muidugi nõus terve rühm inimesi, kelle jaoks rahvused on alati olemas olnud. Nii võib leida eestlaste vanuseks viite tuhandet kui ka eriti radikaalset kaheksat tuhandet aastat. Varem oli Eesti kohal aga igijää, mis üldjuhul ei soodusta rahvuste sündi ja kestmist. Antikonstruktivistlikku vaadet nimetatakse teadusmaailmas üldjuhul essentsialismiks, sest selliste – ka erinevate teooriate – üks alustala on arusaam etnilisusest ja rahvuslusest kui geneetilisel teel päritavast kategooriast, sünniga kaasa saadavast identiteedilisest essentsist. Seega, päritav ei ole ainult rass (meenutagem hiljutisi selleteemaliste kirjutiste tulva Eesti meedias), vaid ka rahvus koos teatud rahvuslike iseärasustega. Rahvuslikud iseärasused on tavaliselt sõnastatud lühikeste ja löövate rahvuslike stereotüüpidena: eestlased on töökad, venelased alkoholilembesed, araablased lärmakad jne.

Iseenesest on essentsialismi ja konstruktivismi vaheline debatt pikk ja lai ning omab igas riigis kohalikke iseärasusi. Olen huvi pärast mõningate maade teadlaste ning publitsistide selleteemalisi artikleid lugenud ja kohati on olukord ikka väga veider. Näiteks Kasah­stanis (ja üldse vene filosoofiast mõjutatud turgi rahvaste juures) rõhutakse väga geneetilisele unikaalsusele, Venemaal on essentsialistid ning konstruktivistid nii lepitamatud leerid, et ei saa isegi koos konverentsidel osaleda. Eesti puhul väidaksin, et essentsialism on ülekaalus pigem publitsistide seas, samal ajal kui akadeemilistes kirjutistes seda praktiliselt ei esine.

Koht, kus essentsialistide king näib eriti pigistavat, paistab olevad kontseptsioon, mis seob nüüdisaegsete Euroopa rahvaste/rahvuste teket kirjakeele, trükimeedia ja industriaalühiskonna ilmumisega. 1983. aastal avaldas briti politoloog ja ajaloolane Benedict Anderson raamatu „Imagined communities”, kus ta väidab et kaasaegse rahvuse alus on ühisel keelel põhineva kultuuriruumi teke, mille ta seostas kirjaoskuse levikuga. Just tänu sellele tekkis teineteist mittetundvate inimeste seas arusaam, et nad on ühise rahvuse liikmed ning neid seob miski käega kombatamatu – meietunne. Hiljem arendas Anderson oma „ette­kujutatud kogukonna“ kontseptsiooni edasi, väites, et nüüdsel ajal loob ühistunde pigem omakeelne virtuaalruum.

Siin on essentsialistide solvumine kergesti mõistetav. Tuleb välja, et näiteks eestlus ei ole mitte aastatuhandeid vana, vaid selle iga saab mõõta loetud sajanditega. Kui mulle sellised asjad korda läheksid, oleksin mina ka solvunud. Eesti essentsialistliku ilmavaate alusteoses – Lennart Mere „Hõbevalges“ – kirjeldatakse eestlasi kui vaat et tsivilisatsioonilist nähtust ja nüüd tulevad mingid inimesed trükipressiga vehkima! Milles essentsialistid aga puusse panevad, on see, et taolised rahvuse-, riigi- ja identiteediteooriad ei eita rahvaste või etniliste rühmade eksisteerimist enne rahvuse sündi (või tekkimist).

Üldse peetakse kapitalistliku tööstusühiskonna teket teaduslikes teooriates murranguliseks sündmuseks inimkonna ajaloos, vaadakem kasvõi Karl Polanyi suure transformatsiooni teooriat. Polanyi järgi jaguneb inimkonna areng kahte faasi: enne ja pärast tööstusühiskonna teket. Keegi ei eita prantslaste, sakslaste või lätlaste pikka ajalugu, lihtsalt seda ei mõtestata läbi rahvuse ja kaasaegse riikluse prisma.

Lõppkokkuvõtteks on huvitav ja paradoksaalne et sellised kabinetivaikuses sündinud puhtalt akadeemilised kontseptsioonid on Eestis muutunud meediadebattide objektiks. Teoreetiliste mudelite loomine ja analüüsimine on pigem akadeemilist siseringi huvitav tegevus ning tavainimest see traditsiooniliselt ei haara. Miks ja kuidas identiteediteooriate materdamine on nüüd muutunud üldsuse huviobjektiks, on küsimus, millele minul vastust pole. Inimestele, kel aga „nemad seal …“ une ära rikuvad, võib rahustuseks öelda, et „nemad seal …“ ei eita rahvuste, rahvaste ega riikide olemasolu (kui väga radikaalne ning marginaalne grupp filosofeerijaid välja arvata). Vastasel juhul poleks näiteks ÜROd ju olemas.