Ranged piirid ühe erandiga

Kaarel Tarand

  Kui korraga käib teatripäev, teatrikuu, eesti teatri aasta ja teatrisajandi tähistamine, ei tohikski muule kui teatrile siin elus suurt ruumi jääda. Need, kes on veendunud, et kogu elu ongi teater, peavad tänama alumiiniumilaev Runner-4 kangelaslikku meeskonda, kes valmistasid vähemasti “Naftat!” etendavale NO99-le ette hiiglasliku vabaõhuetenduste lava, mis ulatub Kakumäest ja Naissaarelt arvatavasti kuskile Käsmu kanti välja. Kõik rand naftat täis ja täiesti tasuta. Mängi, kus tahad, ainult piletiraha on raske korjata. Tõsi, järgmise tüki, olgu selleks siis “Kuldsed liivad” või “Millimallikas augustilaines”, võib kavatsuste plaanist aastateks maha kriipsutada. Sest lavatöölised dekoratsioone ära ei vaheta ja nende ülemad valitsuses teevad üldse näo, nagu poleks teater nende oma.

Päristeatri kohta kehtib üldjoontes seesama, mis meie rahva, riigi ja iseseisvuse kohtagi: et põrgulikult hästi on läinud. Ja ainult paremini kehtivate olude jätkudes saabki minna. Teater on ju suutnud aina tihenevas konkurentsis inimeste tähelepanu pärast kenasti toime tulla, statistika kinnitab seda. Kui sellist edetabelit kuskil peetaks, siis tõenäoliselt oleks Eesti vaatajatundide arvestuses 1000 elaniku kohta ülemaailmses võrdluses väga kõrgel kohal. Kui ümardatult käib iga eestlane korra aastas teatris, siis see tähendab, et pensioniikka jõudmise ajaks on ta veetnud teatris ligi viis ja pool ööpäeva puhast aega. Vaheajad ning sisse- ja väljaminekud kauba peale. Ühesõnaga, terve nädala oma elust ehk 7×24. Seda on rohkem, kui meie elust haarab sünnitusmaja, kirik või ka ülikoolis eksamite tegemine. Paraku tekib teatritunde veel ligikaudu 13 korda vähem kui vanglatunde, sest kui ühtlaselt jagada, istuks iga Eesti elanik igal aastal pisut üle ööpäeva vanglas. Arenguruumi on. Õnneks muidugi on pääs trellide taha vähemuse privileeg, teatri uksed on aga igaühele valla.

See ei ole kindlasti eesmärk omaette. Aga kui teater peaks tahtma oma ajalist osa iga inimese elus suurendada, siis kas selleks on veel vahendeid ja võimalusi? Või on kõik tehtud? Ei ole. Ma ei usu, et lahendus saaks olla mingites seni rakendamata turundus- või teavitusnippides. Vastupidi. Agressiivne lähenemine oma meeldivale partnerile seaks teatri samasse ritta parteide, hambapasta või mis tahes kaubaga. Arveametnik või turundaja suudab kahtlemata teatrit kirjeldada ka teatriteenuse pakkujana, mis on sama labane ja eksitav kui nimetada ülikooli kõrgharidusteenuse pakkujaks. Teater pole siiski mingi ostetav töö või kaup, mille liigutamisel tekkivas inimsuhtes “klient on kuningas”.

Ehk oleks parem suhtekorraldustaktika hoopis suhtlemisest hoidumine? Teatritegijad ise tavatsevad rääkida “teatriimest”. Siin on selge viide salapärale, nõiaköögile, sellest hoovab müstika lõhna. See tähendab, köögipidajad ei tohiks olla liiga tavalised inimesed, kes on meile igal pool ja kaubanduslikes formaatides, reklaamides ja teleseepides kättesaadavad ning kes mängivad meid ja kellel on meie mured ja rõõmud. Saladustel on igal pool ja igal ajal külgetõmme. Ja saladused on võim. Ses mõttes võib teatri köögipoole liigne harutamine laiatarbemeedias soovitule hoopis vastupidise efekti anda.

Või sama mündi teine pool. Kui näitlejat näeb liiga palju ja liiga mitmekesistes osades, siis on teda raske mingite kindlate suurte rollide järgi mäletada ja jumaldada. Need teised, pisikesed ja imelikud tükid, hakkavad segama, pilt läheb liiga kirjuks ja kokku ei jää midagi järele. Võib-olla on viga minus, aga ma ei taha, et näitleja, kelle koolitatud häält olen harjunud kuulma esitamas mõttega teksti, sealsamas kõrval äkki räägib täiesti mõttetut juttu ja seda veel kõigele lisaks “väikese vinguva sea” häälega. Aga seni on arveametnike tahe minu soovidest üle käinud.

Samasse ritta mahub ka kuvandi küsimus. XX sajandi algusaastate konservatiivne farmer, hilisem hallparun ei hakka ju iial sööma kehva ersatsvorsti, milles ehtne liha on vähemusosaline! Romantilisel ja looduslähedasel bardil ei saa olla loomulikke eeldusi muutuda konservandiküllase purgisupi kummardajaks. Aga näe, mulle vägagi sümpaatsed Ain Lutsepp ja Jaan Tätte on pandud just selle malli järgi käituma. Jäägu minust kaugele mõte konkreetselt neile kahele midagi ette heita, nad on lihtsalt käepärased näited üldpildi iseloomustamiseks. Kui siin on etteheide, siis ühiskonnale, kes ei oska turujõudude tuultes oma andeid nende eneste eest kaitsta. Pean silmas nii tööaega kui ka töötasu, millest esimesele tuleks võimalikult madal ülem- ja teisele kõvasti üle keskmise kõrge alampiir panna. Nende piiride vahel oleks imel lihtne sündida.

Siiski, mingi neutraalne tsoon jumala ja tema jüngrite vabaks läbikäimiseks peaks ju olema. Nimetagem seda “puhveti erandiks”. Meie rahvuskultuuri suurte surnute memuaarid on täis kirjeldusi, kuidas teatrite puhvetites sündisid suured ideed ja käis vilgas kultuurielu. Praegu ei täida ühegi teatri puhvet seda ülitähtsat, ajaloolist ülesannet. Aga võiks ju!