Reeglistatud kirjakeele kaitseks
Olen veendunud, et kõikvõimalikud jututoad ja reeglitest ahistamata veebiavarused on üks keele muutumise imeväärne avaldumisvõimalus. Ent inimesed ei peaks ennast ilma jätma ka võimalusest teha end teistele arusaadavaks selgelt ja vähemate vahendite ning liigse sõnalasuta. Selle võimaluse tagavad keelereeglid ja keelekorralduslikud juhised. Eelmisel aastal ilmus mitugi väljendusõpetusele ja teksti koostamisele keskendatud raamatut (vt Keele Infoleht 14. XII 2007), kuid kahjuks tundub viimasel ajal järjest sagedamini, et seda sorti kirjandust peetakse ennekõike keeletoimetajate lugemisvaraks. Unustatud on tõsiasi, et keel kui niisugune on iga tekstitootja ja -töötleja ning oma eriala asjatundja tööriist. Keele avaldumisvõimalusi on palju, nende hulgast tuleb valida. Selleks, et valida, peaks aga teadma, mille hulgast valida on. Kui ülikooli õppejõud kulutavad tunde omavahel selle üle arutamiseks, kas kirjutada üldnimeline üritus „graafikatriennaal” suure või väikese algustähega, selle asemel et see näiteks Tiiu Erelti „Eesti ortograafia” juba neljas trükis ilmunud brošüürist ise järele vaadata – avalikus meediaruumis lokkav väärtarvitus on nad keeletoimetaja valikus kahtlema pannud –, tundub, et eestlased ei oska hinnata oma arenenud kirjakeele reeglistatusest tulenevaid võimalusi. Nad ei tea neist pikast kooliskäimisest hoolimata. Iidamast-aadamast kehtivate reeglite järgi ütleb antud juhul väike täht pikemate lisaseletusteta (Tallinna graafikatriennaal) seda, et tegu on üritusega, suur (Tallinna Graafikatriennaal) aga, et tegu on sihtasutuse nimega – tõsi, pole just parim valik asutus triennaaliks nimetada, siit ka segadus.
See kõik ei tähenda, et peaks olema näiteks netivabaduste vastu. Iga avalik infojagaja, rääkija või kirjutaja peaks aga pruukima keelt tööriistana samuti nagu meisterkokk, kelle puhul ju üldjuhul eeldatakse, et ta teab, millisteks töödeks millist oma arvukatest nugadest tarvitada tuleb. Loomulikult on kõik noad head, kui need on teritatud ja töökorras.