Reformid, väärtused ja hirmud ülikoolis
Eelmise aasta suvel arutati meedias Tartu ülikooli struktuurireformi valupunkte ja kitsaskohti, reformi sisulist põhjendatust ja teostamist.1
2015. aasta jaanuaris vahendas ERR uudist, et ka Tallinna ülikooli senisest 23 instituudist jääb sügiseks vaid kuus.2
Jaanuaris kinnitatud Tallinna ülikooli (TLÜ) arengukava (aastateks 2015–2020) järgi moodustatakse uuenenud TLÜs viis „fookusvaldkonda“: haridusuuendus, digi- ja meediakultuur, kultuurilised kompetentsid, terve ja jätkusuutlik eluviis ning ühiskond ja avatud valitsemine. TLÜ visioon on olla Eestis targa eluviisi eestvedaja ja kujundaja.3 Viiele „fookusvaldkonnale“4 lisandub veel üks üksus, mis peab toetama kõiki valdkondi digitaaltehnoloogia ja analüütika rakendamisel.
Töökava on tihe, sest juba veebruari alguses vahetas suurem osa seniste instituutide ja akadeemiliste üksuste juhte omavahel „ühiste kavatsuste protokollid“ ja rektori käskkirjaga määratud isikud igast valdkonnast hakkasid uusi struktuuriüksusi kokku panema. Kultuuriliste kompetentside valdkonnas kuuluvad „juhtrühma“ Tõnu Viik ja Marek Tamm Eesti humanitaarinstituudist (Marek Tamm esindab ka ajaloo instituuti), Aigi Heero ja Daniele Monticelli germaani-romaani keelte ja kultuuride instituudist, Piret Viires eesti keele ja kultuuri instituudist ning Aurika Meimre slaavi keelte ja kultuuride instituudist.
Nimetatud juhtrühm on alustanud kohtumisi humanitaarvaldkonna struktuuriüksustega, et tutvustada oma seisukohti. Tegutseda tuleb ülikiiresti, sest juba hiljemalt juuniks soovib rektor saada uute struktuuriüksuste ülesehituse ülevaadet. Peale struktuurireformi valmistab TLÜ ette ka uut põhikirja, ehkki just selles – struktuuri- ja juhtimisreformi teostamises ning samaaegses uue põhikirja ettevalmistamises – on prof Margit Sutrop näinud Tartu ülikooli suurimat viga.5
Kui suurem osa akadeemilisi struktuuriüksusi näib oma võimaliku koha uutes „fookusvaldkondades“ leidnud olevat (vähemalt on nad „ühiste kavatsuste protokollidele“ alla kirjutanud), siis on ka neid, kes kahtlevad või ei ole otsust langetanud. Oma jah-sõna ei näi olevat öelnud demograafia instituut, aga ka ajaloo instituut. Kas kaalutakse muid alternatiive, sh Tallinna ülikoolist (uuesti) lahkulöömist, ei ole seni teada.
Kas tõesti ei ole üliõpilase, koguni kraadiõppuri sõnal enam mingisugust väärtust ega tema seisukohal isegi mitte õigust kuulda võetud saada?
Kõrvuti üleüldise TLÜ struktuurireformiga on küsitavusi ka professuuride osas. Nimelt tegid Eesti humanitaarinstituudi (EHI) direktori kt, prof Tõnu Viik ja kultuuriteooria osakonna juhataja dots Marek Tamm kultuuriteooria professorile Tiina Kirsile 2014. aasta novembris teatavaks, et professuuri, mida ta täidab, ei plaanita uuel aastal enam välja kuulutada – ja seda mitu kuud enne, kui alustati läbirääkimisi uue, nn kultuuriliste kompetentside valdkonna ülesehituse asjus.
Murelikud doktorandid ja prof Kirsi endised juhendatavad (kokku 14 inimest, sh siinkirjutajad) avaldasid 3. veebruaril 2015 TLÜ rektorile ja prorektoritele edastatud e-kirjas pahameelt ja hämmingut selle üle, miks ometi soovib ülikool alustada humanitaarvaldkonna ümberkorraldamist sellega, et loobub kultuuriteooria professuurist ja ühtlasi laia haardega, sügavalt erudeeritud uurijast, väljapaistvast õppejõust ja mentorist, kelle nimi on tuntud laiemale avalikkusele nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.
Praeguseni ei ole, hoolimata teistkordsest järelepärimisest, TLÜ rektoraadilt ühtki vastust pöördumisele järgnenud. Küll aga kuulutati 17. märtsil teiste akadeemiliste ametikohtade konkursside seas välja 0,5 koormusega kultuuriajaloo professori ametikoht.6
Niisugune olukord – täielik vaikus, ei taha öelda, et ignorants – teeb nõutuks. Kuidas tõlgendada olukorda, et ülikool ei taha suhelda oma kraadiõppuritega ega pidada lugu oma parimatest õppejõududest? Kas tõesti ei ole üliõpilase, koguni kraadiõppuri sõnal enam mingisugust väärtust ega tema seisukohal isegi mitte õigust kuulda võetud saada?7
On olnud kuulda, et vastust oma järelepärimistele ei oota TLÜ rektoraadist üksnes doktorandid, vaid näiteks ka Saksamaa kultuuriministeerium. Ehk on nõutuid ootajaid teisigi? Ilmselt ei ole ülikooli juhtkonnal kõikide nende struktuurireformide käigus enam ühtki vaba hingetõmbe- ega enda ümber vaatamise hetke. Erinevalt õppejõududest, kes vaevlevad pidevas töökoha kaotamise hirmus, seda muret vahest juhtkonnal ei ole. Siiski tekib õigustatud küsimus, kas kiirustades ei ole seatud ülikooli kui institutsiooni väärtused – õpetamise rahvusvaheline kvaliteet, akadeemiline suhtluskultuur, demokraatlik ja läbipaistev juhtimine – tõsisesse ohtu.
1 Vt: Sutrop, Margit. Tartu Ülikooli struktuurireform – kaelamurdev rehkendus? – Postimees, 1. VII 2014; Espak, Peeter; Lepajõe, Marju; Rohtmets, Priit. Miks teaduskonnad ülikooli reformiga nõus ei ole? – Postimees, 17. VII 2014; Pärna, Priidu. Rahvusülikool – meie kõigi avalik asi. – Postimees, 22. VII 2014.
2 Õunapuu, Janet. Tallinna Ülikooli 23 instituudist saab kuus. – ERR, 26. I 2015.
3 TLÜ arengukava ja fookusvaldkondade kirjeldusi
vt http://www.tlu.ee/et/ylikool/arengukava2020
4 Jutumärkides toodud mõisted pärinevad TLÜ dokumentidest.
5 Sutrop, Margit. Tartu Ülikooli struktuurireform – kaelamurdev rehkendus? – Postimees, 1. VII 2014.
6 Väljakuulutamise päeval oli TLÜ veebis ametikirjelduses unustatud välja vahetada üldkeeleteaduse professuuri puudutav informatsioon, nii et ei ole täpselt teada, milline on antud professori kureeritav valdkond.
7 Üks artikli autoritest oli tunnistajaks sellele, kuidas Amsterdami ülikoolis hõivasid selle aasta veebruaris 400 tudengit ja õppejõudu ülikooli peahoone, et protestida sealse ülikooli neoliberaalsete reformide ja asjaolu vastu, akadeemilise järelkasvu loomise asemel tegeldakse ülikoolis bürokraatia ja kinnisvaraäriga, et tudeng on klient ja professor 0,5 kohaga teenusepakkuja.