René Guénoni radikaalsed lohutused

Marju Lepajõe

„Nüüdismaailma kriis” on väga selge mõtteskeemiga sünteetiline käsitlus põhjustest, miks õhtumaine tsivilisatsioon nii kahetsusväärsel moel alla on käinud.  René Guénon, Nüüdismaailma kriis. Prantsuse keelest tõlkinud Haljand Udam.  Johannes Esto Ühing, 2008. 184 lk.  On täiesti võimalik, et René Guénoni (1886– 1951) traktaat „Nüüdismaailma kriis” („La Crise du monde moderne”, 1927), mille meisterlik tõlge Haljand Udamilt (1936–2005) veidi aega tagasi ilmus, pakub Eesti praeguses olukorras, uue aasta algul, keset ära tüüdanud analüüse ja sihitult ringi tammuvaid prognoose kõige selgemat perspektiivi ja mõjuvaimat lohutust.

Guénon oli traditsiooniliste tsivilisatsioonide uurija, kelle kirglikust pühendumusest  annavad tunnistust kümme köidet kirjalikku pärandit ja kes tänu Udami tõlgetele ja käsitlustele ei ole ka Eestis viimased kümmekond aastat enam tundmatu (loendit vt toimetaja järelsõnas raamatule). „Nüüdismaailma kriis” on väga selge mõtteskeemiga, Guénoni enda rõhutusel „sünteetiline käsitlus” põhjustest, miks õhtumaine tsivilisatsioon nii kahetsusväärsel moel alla on käinud, milles see täpsemalt ilmneb, kas midagi veel päästa annab ja  kas üldse päästa vaja oleks.

Raske oleks eitada, et allakäiguteema tegelikult tüütab. Ometi inspireerib see enamasti jõulisemalt kui ülesminek. Iga päev palutakse sõnastada tulevikunägemusi ühes või teises asjas, aga need jäävad lahjaks ja umbseks isegi hariduses. Kui aga paluda allakäiguvisioone, võiks tulemus olla vägagi lopsakas. Pidevat igapäevast kerget allakäiku tajutakse sama loomuliku ja vajaliku elu osana nagu vibrato’t  laulmise osana. Inimene, kes vahetevahel alla ei käi, mõjub elutuna.

Rooma I-II sajandi ajalookirjutaja Tacitus on avaldanud arvamust, et see allakäiguvajadus on inimese juures mõistatuslik. Guénon, läbi mõtelnud kõik traditsioonilised tsivilisatsioonid, midagi mõistatuslikku siin enam ei näe. Pidev allakäigutunne, inimese kalduvus haarata kinni igast võimalusest  alla käia, on põhjustatud sellest, et inimkond ongi alla käinud! Ent allakäimisest hoolimata tajub inimene oma seisundit suhteliselt adekvaatselt.

Guénoni selge skeemi tipus on kunagine kuldaeg, mil väliselt küll erinevad ja geograafiliselt kauged tsivilisatsioonid elasid sisult ometi ühe ja sama lähtealuse peal. Selleks lähtealuseks oli intellektuaalne intuitsioon,  kaemus, s.t et puhta metafüüsilise õpetusega oli seotud kõik inimese elus, ka ühiskondlikud institutsioonid, sotsiaalsed struktuurid, haridus, teadus jne. Metafüüsika kui kogu teadmisest ja ka religioonist kõrgemal seisev kaemuslik tunnetus koondas kõik tervikuks ja jaotas üksusteks. Hilisemal ajal annab aimu, milline see metafüüsiline tsivilisatsioon võis olla, keskaeg, mil normaalne olukord mõneks sajandiks taastus, katoliku kirik ning veel säilinud  ida tsivilisatsioonid.

Inimene muutub rabedaks ja mureneb

Intuitsioon on oma olemuselt sisekaemus ja vastav elu sissepoole, puhta olemise poole pööratud elu. Kõik aineline on selle suhtes teisene, väline, ja kui inimene ei hoia oma olemist puhtas olemises, vaid pöördub välisesse, hakkab ta vähehaaval kalgenduma, tahkuma, muutub rabedaks, mureneb, sest ainele on omane  jaotuda lõpmatult. Materialiseerumisele järele andes, sellega kohandudes kaotab inimene järk-järgult sideme olemisega. Tema hägustunud silmad on ebaolemises, mis söövitab ta hinge. Inimene hajub ja inimkond hajub.

Guénon käsitleb inimkonna vaimset lagunemist etappidena, mis tuginevad hindu pärimusele. Meie, s.t inimkond viibime selle järgi praegu neljandas ajastus, kalijuga ehk pimeduse ajastus, hullem veel, selle lõppfaasis, kus  „pimeda aja” pimedus on kõige sügavam. See on lõpliku lagunemise aeg, mil kõikides valdkondades valitseb kaos ja segadus. Mingit võimalust lagunemist peatada ei ole. Ees on üksnes kataklüsm. Elu saab jätkuda ainult siis, kui inimene uueneb totaalselt. Siis tuleb tasakaal. Sügavalt lohutav  Guénoni käsituse juures on asjaolu, et meie, s.t inimkond, oleme olnud selles pimeduse ajastus juba umbes kuus tuhat aastat – viimase aasta viletsus ei ole midagi erilist. Eesti seisukohalt oli heledam elu, normaalne elu, metafüüsilistest printsiipidest mõtestatud elu teoreetiliselt võimalik üksnes Kunda kultuuri inimestele: neile õnnelikele, kes vaatasid taevast Navesti, Pärnu, Suure Emajõe ja Õhne võimsatel kallastel, kes suigatasid pärast  kordaläinud jahti või seenesaaki Võrtsjärve ja Kahala järve muinasrandadel, ainus koduloom koer nõjatumas vastu säärt (9000–5000 eKr). Ent kui soomeugrilased siia jõudsid, oli pimeduse ajastu juba alanud – kriis, mis möödunud aastal pisut teravnes, oli käes juba siis. Tõed, mida kunagi aegade alguses olid võimelised tunnetama kõik, kadusid järsku hämarusse, kattusid looriga, üha tihedama ja läbipaistmatumaga. Tunnetus ei olnud enam kerge nagu  hingamine, vaid muutus raskeks võitlemiseks iseendaga, oma saviste mõtetega, mis kippusid iga hetk lagunema. Ent nii nagu on vist võimatu mõelda õrnuseta soome-ugri verele oma soontes, nii pakub lohutust teadmine, et selles pikas pimeduses pole puudunud spetsiifilisest päritolust ja vastupidavusest tulenevad rõõmud.

Guénoni sügav veendumus kuldaja olemasolus võib äratada küllap ka  skepsist. Viimase kahe aastatuhande jooksul kirjutatud suhteliselt viletsad kirjanduslikud utoopiad, mille põhiküsimus on, kust tuleb toit ja kellele kuuluvad naised, on inimese usku ja mäletamisvõimet rikkunud. Liiatigi on pärast II maailmasõda peaaegu võimatu uskuda inimese n-ö tsivilisatsiooni-kõlbulikkusesse ja tahtesse oma vaimseid võimed nende enda  pärast teostada. Ent ei saa madalama põhjal otsustada kõrgema üle, nii nagu madalam ei suuda mõista kõrgemat ja nii nagu madalamast ei saa kujuneda kõrgemat, rõhutab Guénon.

Kindlasti ei ärata aga mingit skepsist Guénoni kirjeldused meie argipäevast, pika lagunemise tulemusest, „jäätmete ajastust”, sest need on niivõrd täpsed. „Tühi ja steriilne sagimine,” mis on ajendatud „vajadusest tekitada  lakkamatult sihita muudatusi, tehes seda samamoodi lakkamatult kasvava kiirusega”, sest „kõik inimese vaimsed võimed on hõivatud välise tegevusega” (lk 53). „See on liikumine pelga hetkelisuse poole” (lk 54), milleni jõudes maailm hajub lõplikult.

Protsessid teaduses on selle lagunemise ekstrakt. Ilma metafüüsikata on teadused „jäänud ilma igasugusest sügavamast tähendusest, mistõttu nad ei paku enam tunnetuslikust seisukohast  ehtsat huvi” (lk 63). Neile on omane „ilma igasuguse aluseta teooriate ja hüpoteeside vahetpidamatu järgnemine üksteisele, olles vaevalt saanud sõnastuse, varisevad nad kokku ja nende asemele tulevad teised, mille eluiga on veelgi lühem, see on ehtne kaos”, „koletislik kogum fakte ja üksikasju, mis ei tõesta ega tähenda midagi” (lk 54). On loomulik, et viimaste sajandite vältel on teadus piirdunud ainult meelelise maailma uurimisega,  ta ei ole võimeline enamaks ja tema meetodeid saab rakendada ainult selles valdkonnas, kuulutades juhmi kõrkusega, et teadust, mis uurib materiaalsesse valdkonda mitte kuuluvaid asju, ei saa olemas olla (lk 106). 

Filosoofia on õppekavadest märkamatult haihtunud

Mirabile dictu, kuidas praegused arengutendentsid Eesti teaduses seda protsessi peegeldavad! Isegi  selles tuleb nõustuda tõlkija Haljand Udamiga, et „praegu on pimedus veelgi suurem kui 1920. aastatel” (lk 157). Kui tuua mõni värskem näide: veel kümme aastat tagasi oli selge, et üks, milleks vabadust oli vaja, on oma metafüüsilise instinkti vaba teostamine ülikoolis, õppides erialast sõltumata vähemalt viis aastat ka filosoofiat, mõistetavalt filosoofia ajaloo kaudu, heade filosoofiaõpetajate käe all, keda okupatsioonist hoolimata jagus. Kuidas muidu saaks tekkida arusaam teaduste süsteemist  ja mõtlemise reeglitest? Ja ometi on nüüd sellise nimega aine õppekavadest märkamatult haihtunud. Teoloogia, metafüüsika vend, oli läinud aasta teaduse eelarvest samamoodi haihtunud – ei sentigi ja ei ühtki vabandust ministeeriumi poolt, et inimesed tuleb ilma igasuguse põhjuseta lahti lasta. Kogu humanitaariale, mille objekt on paratamatult eelkõige mõtteline, jagus selles mitšurinlikus aretustöös vaevalt 10% uhketest finantsidest. Kui ei näe, siis ei ole olemas, ent seda pähe ei tule, et vaadatakse  vales suunas.

Guénoni traktaat on õpetlik ka muus suhtes. See on kirja pandud niisuguse valu ja intensiivsusega, ühtlasi väga viimistletud stiiliga, et võiks olla eeskujuks, millise pinge ja ühtaegu talitsetusega peaks elu fenomenidest mõtlema, kui tahta seda teiste jaoks sõnastada. Selle valusa elegantsi tõttu paigutuks ta rikkalikus allakäigukirjanduses pigem Ovidiuse „Metamorfooside” ja mitte Oswald Spengleri „Untergang’i” järele. Erinevalt Spengleri 1100 leheküljest  Ovidiuse 12 000 heksameetrit ei väsita, just nimelt vormi tõttu.

Eesti väljaanne tervikuna on ette valmistatud sellise respekti ja põhjalikkusega, et võiks samuti olla eeskujuks filosoofiliste tekstide väljaandmisel. Päevast, mil Haljand Udam omandas Guénoni teose inglise tõlke, läks eesti tõlke trükkijõudmiseni ligi 40 aastat. Udami tõlge on sügavalt läbi mõeldud, täpne ja ilmselt sama elegantse stiiliga kui originaal. Raamat on põhjalikult toimetatud ja toimetaja  järelsõnaga (Ülle Udam), registriga varustatud (Jüri Henno), hoolikalt küljendatud ja kujundatud (Urmas Tamm, Maarja Vannas, Johannes Esto kirjastus). Ei ole märkigi mugandumisest. Guénon: „Ei maksa loobuda tegemast tööd, mille tegelikud tulemused ulatuvad kaugemale praeguse aja piiride taha. [—] Kõik, mis selles valdkonnas on tehtud, ei lähe iial kaotsi” (lk 145).