Renovare legis doctrinam: fiat lux! õ

Tanel Kerikmäe, TTÜ õiguse instituudi direktor

Õigusõppe kujundajad sõltuvad turu vajadustest, mitte ei mõjuta seda suunas, mis viiks õiglasema ühiskonnani.      Igal juurahariduse pakkujal on kahtlemata oma visioon, mis seondub õppekava eesmärkidega ja kujutlusega lõpetanute võimalustest tööturul.  Eesti kõrghariduspoliitikast on kumanud läbi Eesti turu, ühiskonna või riigi vajaduste katmine utilitaristlikul viisil, mis tänapäevase etteaimamatu majandus- ja ettevõtlusmaastiku ja mõneti ettearvamatute poliitiliste otsuste juures on üha kärsitum ja lähtub põhimõttest, et eesmärk pühitseb abinõu. Planeeritavad tulemuslepingud ülikoolidega tekivad riigi ja ülikooli läbirääkimise tulemina. Võib vaid oletada, millised on tasuta kõrghariduse puhul  riiklikud prioriteedid. Samas on ju pea igal väärikal õppekaval oma ajalugu, eesmärgid. Veelgi enam, igal valdkonnal on oma eripära, (õpi) väljundid. Juuraharidust on Eesti meedias esile toodud pigem halva näitena dubleerimise, ebakohase õppehinna jms osas. Tihti on faktid olnud moonutatud, arusaam õigusharidusest piiratud või esitatud mingi huvigrupi taotluste kohaselt. Mõneti on kriitika olnud ka õigustatud.         

Korruptsiooniskandaalid, vähene koostöö ja õigusharidusalase diskussiooni puudumine jätab juristidest ülbe ja ignorantse mulje. Juristkonnal on ideaalis iga riikluse väärikuse (rääkimata püsimajäämisest) tagamise juures oluline roll. Õigusharidus puudutab kahtlemata „vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riigi” huve. Riiklike huvide all ei pea silmas pidama tingimata aga riiklikke vajadusi ametikohtade täitmise näol. Eesti on vaba maa  ja meie inimestel on õigus eneseteostusele enese huvidest lähtuvalt, arvestades järjest muutuva maailmaga. Järgnevalt ei soovi ma niivõrd puudutada fakti, et asume oma õppekavadega Euroopas ja meie vaimsus ja teaduspotentsiaal kasvab vaid siis, kui panustame rahvusvahelisele õppele, vaid rääkida nimelt tänapäevase juristihariduse ees seisvatest ülesannetest.       

  Olen veendunud, et arusaam juristi ametist kui standardiseeritud elukutsest on järjest vääram. Jurist on tänapäeval eelkõige kohaneja. Kohaneja nii erinevate vaatenurkade, eri tasemel normide (Euroopa Liit, rahvusvaheline õigus, siseriiklik õigus) kui külgnevate erialadega. Paljud ettevõtjad, riigijuhid, visionäärid on omandanud just juristihariduse. Üha enam kombineeritakse oma õigusalaseid  teadmisi teiste teadmistega ja omandatakse kvalifikatsioon, mis leiab laiemat rakendust. Kuna olen nii Euroopa Ühenduse Uuringute (ECSA) Euroopa Õigusteaduskondade Assotsiatsiooni (ELFA-AFDE) kui Maailma Juristide Assotsiatsiooni (IALS) liige, tuleneb mu probleemiseade just nendest foorumitest ja annab loodetavasti inspiratsiooni meie haridusametnikele, ülikoolidele ning juristi(kandidaatide) le. Järgnevalt esitan oma heade kolleegide  mõtteid teistest ülikoolidest, lootes asetada need stardipakuks õigushariduse-alasele diskussioonile Eestis.   

Õigusharidus on põhiseaduse nägu     

Martin Bohmer Buenos Airese ülikoolist leiab, et suhtumine põhiseadusesse näitab ära ka juristide koolitamise iseloomu. Kui arusaam põhiseadusest ja tema väärtustest on ähmane või jäik, moodustavad juristkonna valdavalt spetsialistid, keda võiks nimetada „normikeskseteks käsitöölisteks”, kelle kriitiline analüüs  on amputeeritud ja asendatud puise dogmaga. Kaldutakse suunda, kus prevaleerub „üks ja õige” reegel ja otsus. Näiteks Eestis ei ole tavaks kritiseerida ega analüüsida riigikohtu otsuseid, vaid kohandada need nii hästi kui võimalik. Samuti on lukku pandud EL i õiguse ülimuslikkus nii tagasi- kui edasiulatuvalt.     

On arusaadav, et riigi formeerumise algaastail oli vaja pigem formalistlikku lähenemist ja dogmad olid vastused antidogmadele. Tänapäeval peab juuraõppekava olema paindlikum ja reageerima tundlikumalt muutuvale maailmale, selle mitmetasandilisusele, arvestada ei  tule vaid riigi huvidega ja tema arusaamisega inimesest õigusühiskonnas. Iseenesest mõista ei tohi juristi vaadelda kui pelgalt materjali, millest vormub riigi tööriist või juriskonsult eraettevõtluses. Sõltumatus, mis väljendub akadeemilises vabaduses, eeldab pluralismi, vastandumist ja sõnavabadust, väärtusi mis tulenevad põhiseadusest ja tema aluspõhimõtetega kooskõlas Euroopa Liidu õiguse väärtustest. Õppur peaks saama rajada karjääritee  kontseptuaalsetele põhitõdedele. Võib-olla on meie põhiseaduse ja konstitutsionalismi määratlematus üks põhjusi, miks juristkonda süüdistatakse ebaeetilisuses ja õigusharidust kriisis? 

Kas õpetame kommenteeritud norme või sõltumatut analüüsi?   

Mehhiko professor Pablo Larrañaga eristab õigushariduses regulatiivset ja õigusteaduslikku lähenemist. Regulatiivse koolkonna esindajad uurivad norme ja lähenevad empiiriliselt, õigusteadlased keskenduvad pigem doktrinaalsetele küsimustele. Ideaalis on need lähenemised õigusteaduskonnas tasakaalus.  Mõlemat peaks oma püüdlustes juhtima õigusriikluse põhimõte, mitte seadusandja tahe, pragmaatilisus või riiklik õiguspoliitika, veel vähem mõne emeriteeruva professori luigelaul. Õppekava ülesehituse kõrval olulisim on sõltumatute õigusekspertide osalus õpetamisel. Rahvusülikooli õppekava juures on tekkinud tendents, et praktikute osakaal suureneb ka valitud õppejõudude hulgas. Kas ei peaks olema pigem vastupidi, s.t tunnustust leidnud professorid kaasatakse õigusloomesse, kus nad sõltumatuna seda kujundavad? Radikaalsetest reformidest õigushariduses on aeg-ajalt räägitud. Nii on näiteks Euroopa õigusteaduskondade foorumil kutsutud ülikoole õpetama euroopaliku ühise õigusruumi tugevdamiseks alul Euroopa õigust ja alles siis konkreetse maa õigust. Dr Helmut Grothe on kirjeldanud juba aastakümneid kestnud rahvusvahelistumist Saksa õigushariduses. Saksamaa  on meie õigussüsteemi kujundamisel olnud vaieldamatu eeskuju. Samas oleme sealt üle võtnud nii negatiivset (isolatsionism, protektsionism) kui positiivset (näiteks hiljutine õiguskantsleri viide riigikogu rolli olulisusele Kreeka abipaketi küsimuses, mis on ilmselt inspireeritud hiljutisest Saksa kõrgeima kohtu otsusest). Helmut Grothe on tõstatanud  küsimuse, mis vaevab meie õigushariduse kujundajaid ehk enim. Nimelt on Saksamaal tavaks nn riigieksam (Staatsexamen), mis nõuab, et kandidaat on läbinud üsnagi standardse õppekava. Eestis aeg-ajalt tekkinud küsimus ühtsest riigieksamist ei ole ülikoolide heakskiitu leidnud.  Siiski on õppekava paindlikkus järjest keerukam, sest näiteks advokatuuri ja kohtunikueksami läbijat eksamineerivad ex officio vaid ühe õigusteaduskonna esindajad, kellel tundub esinevat delegeeritud arusaam juristi rollist vähemalt neis ametites. Grothe leiab, et Saksa süsteem peab muutuma avatumaks, vastasel juhul kaotab Saksa jurist oma kvalifikatsioonis, surutuna oma raamidesse, sealjuures  tundmata Euroopa õiguse muutusi, millest siseriiklikus õiguses järjest enam lähtutakse. See nõuab ülikoolilt aktiivset rahvusvahelist akadeemilist ja teadusprojektipõhist tegevust, investeeringuid. Rahvuslikku teadust ei eksisteeri, rahvusliku õigusteadusega satume tagahoovi konnatiiki, kus tagame küll mugava elu vähestele, aga valmistame pettumuse uue generatsiooni klientidele. 

Õppekava standardiseerimise vastu on ka prof Leo P. Martinez Californiast. Ta näeb siin otsest ohtu stagneerumisele ja staatilise õigushariduse süvenemisele. Jällegi on küsimus õigushariduse eesmärgis. Eesti, kui innovaatilisuse ja avatuse maa ei saa lubada, et meie õigusharidus vorbib juriste nagu telliseid. Mitmekesisuse poolt räägivad mitmete õigusteaduskondade missioonid (näiteks Bowen School of Law, Ameerika Ühendriigid), standardne tudeng vastandub iseendale õpiteed kujundavale laia silmaringiga üliõpilasega. Maastrichti ülikooli professor Aalt Willem Heringa viitab sellele, et paljudes õigusõppekavades puudub korralik eetika kursus. Juristidelt, kuigi nad otsustavad olulisi ja eluliselt  tähtsaid küsimusi, ei võeta Hippokratese vande sarnast tõotust. Heringa näeb ohtu, et õigusõppe kujundajad sõltuvad turu vajadustest, mitte ei mõjuta seda suunas, mis viiks õiglasema ühiskonnani. Õigusriiklus, ütleb Heringa, ei ole pelgalt sõnakõlks. Juristidel on ühiskonnas oluline koht, nad peavad kandma endas teatud väärtusi, jutlustama õiguskindlust, õigusselgust. Teine murettekitav aspekt on juristi elukutse kapseldumine olukorras, kus  vajame pigem interdistsiplinaarsete oskustega spetsialiste. Jurist peab muidugi hästi tundma õiguse põhitõdesid, kuid olema kursis ka külgnevate erialadega olenevalt oma profiilist. Nn üldjuristi või nn laiapõhjalise haridusega ei ole tänapäeva konkurentsis suurt ette võtta, eriti olukorras, kus sellist haridust vajavat (?) ametkonda soovitakse vähendada. Seega tuleb tervitada spetsialiseerumist ja ühisõppekavasid magistritasandil. Heringa peab oluliseks  probleemikeskset õpetamist, mis vastandub prevaleeruvale normikesksele õppele. Pealegi ei ole mitmeid elualasid lõimuvad probleemid dogmaatilisele õigusõppele heaks materjaliks. Muide, Hamburgis Buceriuse õigusteaduskonda külastades sain teada, et sealsesse õigusõppesse kuuluvad ka loengud teiste erialade esindajatelt (tehnoloogid, muusikud), mis aitab ilmselt vältida juuraüliõpilase „erialast autismi”.   

Enam tuleb tunnustada rahvusvahelisuse mõõte paratamatust. Ja seda mitte vaid sõnades, eelkõige reaalselt. Singapuri rahvusülikooli prof Kumaralingam Amirthalingami sõnul ei tohiks kellelgi tekkida illusiooni, et kui lisada näiteks Hiina õiguse alane moodul õppekavasse, saame õppekava lõpetanu näol kohe  Hiina õiguse eksperdi. Oluline on pigem anda tudengile aimu teistestki õiguskultuuridest. 

Professori sõnul on „unknown unknown” olukorra asemel parem „known  unknown”, et tudengid saaksid navigeerida globaliseeruvas maailmas miinidele sattumata. Selle kaudu tunnetatakse ka oma regioonis toimivat õiguskultuuri ja norme paremini. Praegune haridusminister on viidanud, et hariduskorraldajad ei pruugi olla elukutse soovitamisel ja õpitee valikul tudengist targemad. Hea kolleeg Venemaalt prof Valentina Smorgunova viitab juuraõppe jätkuvalt tõusvale populaarsusele olukorras, kus meie naaberriigis toimetab juba 468 õigusteaduskonda. Smorgunova sõnul on peatähtis moderniseerimine  ja vabanemine stereotüüpidest. Oleks ju absurdne, kui kõik need pea poolsada teaduskonda tegutseksid identsete õppekavade alusel. Prof Jorge Barona Gonzalez Tšiilist nimetab olukorda oma riigis „massification of the legal profession” ja viitab, et vaid innovaatilised teaduskonnad panustavad juriidilisele kultuurile ja nimelt skeptilisele normitunnetusele. Teaduskonnad polariseeruvad, õppekava muutused (spetsialiseerumine, võrdlevõiguslik  lähenemine) toovad kaasa riski kaotada legitiimsus mingi huvigrupi hulgas, kuid samas tekib suurem võimalus eduks, mis väljendub eelkõige lõpetanute edus ja konkurentsivõimes uutel aladel ja valdkondades (sh spordi-, meditsiini-, tehnoloogiaõigus). Vahemärkusena olgu öeldud, et see saaks toimuda pigem magistritasandil pärast juuraalaste põhitõdede omandamist, aga juristiks saavadki end nimetada vaid kraadiõppe läbinud. Professor Elizabeth  Adjin-Tettey Kanadast arvab õigustatult, et kogu maailmas seisavad õigusteaduskonnad ristteel, kust aitavad edasi liberaalne, kogemustepõhise ja eetikal põhinev õpe. See järelm on tuletatud nn Carnegie’ aruandest, kus soovitatakse õiguse õppekavad tasakaalustada nii, et tunnetuslik, praktiline ja eetilis-sotsiaalne õpiaeg (apprenticeship) oleksid võrdselt integreeritud. Professor Karsten Schmidt Saksamaalt leiab, et tudengi kaasamine õppekavareformi  on vältimatu, seda soodustab ka uute, dialoogi soodustavate (nt sokraatilise meetodi) õppe kõrval tekkivad õppevormid nagu e-õpe, harjutuskohtud. Nii on ka näiteks õiguskliinikumide roll kasvamas välja tavapärasest. TTÜ tudengid nõustavad Eestisse saabunud pagulasi ja osalevad assistentidena rahvusvahelistes teadusprojektides. 

 Koostöö edukate õigusbüroodega, kolmanda sektori ja erialaassotsiatsioonidega  on järjest olulisem. Tudeng on ka üha nõudlikum, oluline on tagasiside arvestamine ning infoajastul saab iga tudeng ETISe ja muude andmebaaside abil vaagida õppejõu väärtust ja tema arenemislugu. 

 Kes on tänapäeva jurist?   

Jurist, nagu iga teise elukutse esindaja vajab professionaalset identiteeti, hoolimata sellest, et spetsialiseerumine ja erialaline lõimumine on edu pant. See ei saa olla riiklikult peale surutud või kunstlikult visandatud. Lawrence K. Hellmann Oklahomast soovitab identiteedi aluseks kompetentsi, loovust, lojaalsust kliendi suhtes, õigusriikluse, õigussüsteemi täiustamise  ja õiglase õigusemõistmise juurdepääsu eest võitlemist. Adelaide’i ülikooli professori Alexander Reilly arvates ei tohiks juurat õppides mõelda vaid juristi moodi, vaid asetada end analüüsis väljapoole normatiivsust, et langetada iseseisev otsus. Seetõttu on õigusõpe distsipliinina eelkõige mõtteviis, teoreetiline ja sotsiaalne konstruktsioon. Õiguse õppimine on jätkuvalt atraktiivne, kuivõrd annab baashariduse ning teadmised edasi areneda teistelegi erialadele. Samuti on loogiline vastupidine suund. Ei olegi eluvaldkonda, mis poleks seotud juuraga, seetõttu on teiste erialade tudengid üha enam huvitatud õigusõppest. Õigusteadus peab olema ühiskonnale avatum, ta peab olema võimalikult vaba nii riigi kui turu diktaadist ning õigushariduse pakkujad peaksid loobuma piiratud mõttemudelist ja juristi elukutse standardiseerimisest. Akadeemiline vabadus on põhistatud Eesti põhiseaduse kõrval  ka Euroopa põhiõiguste ja vabaduste hartaga.