Reparatsioonid taasiseseisvumise all kannatanutele?

Kui omand on juba kord jaotatud, on seda väga lihtne käsitleda sama loomulikuna kui ilma või aastaaegade vaheldumist.

ARO VELMET

„Mart Laar kui põllumajanduse hävitaja“, „ärastamine“, „sundüürnikud“ – rahvasuu kinnitab, et Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud omandireform oli üks taasiseseisvunud Eesti kõige raputavamaid ja vastuolulisemaid protsesse. Ökonomistid loevad Eesti kiiret tegutsemist tööstusettevõtete erastamisel, riigi suurmajandite lammutamisel ja elamispindade laiali jaotamisel meie majandusedu üheks alustalaks. Meil ei rikastanud erastamine kohalikke oligarhe, nagu juhtus Venemaal ja Lõuna-Euroopas. Niisamuti ei antud rahvuslikku rikkust võileivahinna eest välisettevõtetele, nagu on mõnikord kirjeldatud Ida-Saksamaal toimunut.¹ „Paremini kui Venemaal“ on aga kehv lohutus neile, kes elasid üleöö keskusest ääremaaks muutunud kolhoosiasulates või kelle aastakümneid kestnud tehasekarjäär Kadaka turu putkadesse sumbus. Šokiteraapia mõjus paljudele rohkem šoki kui teraapiana. Antropoloogid, näiteks Aet Annist ja Katherine Verdery, on põhjalikult uurinud, kuidas mõjutasid Nõukogude-aegsed omandisuhted, formaalsed ja mitteformaalsed võrgustikud üleminekureforme, ja vastupidi, kuidas omandireformid kujundasid ümber kogukondi linnas ja maal, jättes oma jälje kõikjale, tervisest perekonnasuheteni.

Kuidas siis hinnata omandireformi mõjusid Eesti arengule? Sellele küsimusele on üllatavalt keeruline vastata, sest hoolimata teema olulisusest – on ju eraomand liberaalse turumajanduse aluseks – on seda Eestis hämmastavalt vähe uuritud. Õigupoolest on omandi­reformist kirjutatud üks raamat XX sajandil, mille koostajaks on Erik Terk, ja teine raamat XXI sajandil, mille koostaja on samuti Erik Terk.² Seda pole just palju. Siiski on üleminekuaja majanduspoliitikaga tihedalt seotud tuleviku-uurija ja tema kolleegid teinud põhjaliku töö, purustades erastamisega seotud müüte, avades veel läbi mõtestamata konflikte ning asetades Eesti valikud rahvusvahelisse konteksti.

Üks põhilisi müütilisi arusaamu on, et erastati kiiresti ja radikaalselt. Eesti ja Poola otsustav tegutsemine olevat kaasa aidanud majanduse ümberstruktureerimisele ja pannud aluse meie majandusedule, samal ajal kui Nõukogude-aegseid tööstusharusid kunstlikult elus hoidnud riigid lükkasid lihtsalt õudset lõppu edasi. On tõsi, et formaalselt võib omandireformi alguseks lugeda 13. juunil 1991 vastu võetud omandi­reformi aluste seadust ja enamikus sektorites toimus suurem osa erastamisi aastatel 1994–1996. Ent selline kitsas dateerimine jätab tähelepanu alt välja juba Nõukogude perioodil turupõhiselt toiminud ettevõtted – kolhooside kõrvaltootmine, ETKVLi tööstusettevõtted, aga ka väikeettevõtted, poed jms, mille tegevust riik 1980ndate teisel poolel aina rohkem soodustas. Isemajandava Eesti raames läbi viidud reformid – mis võimaldasid luua uusi ettevõtlusvorme, näiteks aktsiaseltse – valmistasid ette pinda, millele oli üldse võimalik hakata turupõhist majandust ehitama, isegi kui IME arhitektid ise nägid seda esialgu toimimas siiski Nõukogude süsteemi embuses.

Veelgi olulisem on aga asjaolu, et omandireformi peatüki sulgemine 1990ndate algusega eirab nn sundüürnike probleemi pikka saba, mis ulatub osaliselt tänapäevagi. Meenutuseks: omandireformi algusjärgus sai selgeks, et üheks erastamist juhtivaks põhimõtteks saab olema restitutsioon ehk Nõukogude okupatsiooni käigus omandi kaotanud inimestele või nende järeltulijatele tehtud kahju kompenseerimine, eeskätt omandi tagastamisega. See aga osutus keerukamaks, kui esialgu arvati, sest möödunud poolsajandi jooksul võis sõjaeelse omandiga olla üht-teist juhtunud. Sageli elasid nendel pindadel juba uued perekonnad, kellele see või teine eestiaegne korter oli juba aastakümneid koduks olnud ning kes olid selle aja jooksul teinud oma kodus suuri investeeringuid: ehitanud välja vannitoa ja lisanud ajakohaseid mugavusi, laiendanud korterit, parandanud katust, soojustanud seinu. Kui elamispindade erastamise üldpõhimõtteks oli nn igameheosaku printsiip – kõigil Nõukogude Eesti elanikel oli õigus vastavalt töötatud aastatele erastada oma kodupinda – siis sundüürnikud avastasid end äkitselt kellegi teise kinnisvaral elavat.

Restitutsioon tekitas kahte laadi konflikte. Esiteks seadis see sundüürnikud „mägedel“ ja teistel Nõukogude perioodil ehitatud kodudes elavate inimestega võrreldes kehvemasse olukorda, kuna nemad ei saanud soodustingimustel oma kodu erastada. Põhimõtteliselt oli sundüürnikel õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt võrdväärset elamispinda, aga 1990ndatele tüüpilises rahahädas KOVid ei olnud võimelised neid taotlusi rahuldama. Teiseks pidid sundüürnikud sageli oma kodust lahkuma, kaotades sellega investeeringud, mis nad olid aastate jooksul oma kodusse panustanud ja olles sunnitud leidma uue kodu vabal kinnisvaraturul. Rääkimata kodu kaotamisega seotud emotsionaalsest kahjust. See protsess, mis puudutas umbes 5000 kodu ja 20 000 inimest, võttis aega mitukümmend aastat, viimased üürisuhted tagastatud kodude omanikega lõppesid 2009. aastal.

Restitutsiooni toetajad on esitanud seda protsessi rahvusliku õigluse taastamisena. Nõukogude võim pani eesti rahva suhtes toime kuriteo, taasiseseisvunud Eesti heastas tehtud kahju. Ent nagu Terk ja tema kaasautorid rõhutavad, pole see sugugi ainuke viis, kuidas õiglust mõõta. Miks peaks just eraomandi kaotamist käsitlema erakordset kompenseerimist vääriva ebaõiglusena, kui Nõukogude võimu all kannatasid peaaegu kõik siinsed elanikud, olgu siis poliitiliste repressioonide, piiride suletuse, karjäärivõimaluste piiramise või muude vabaduste kitsendamise tõttu. Pealegi eksisteeris ajaloolise ebaõigluse kõrval ka tolle aja ebaõiglus – vaesus ja viletsus, mida riik saanuks parandada vahenditega, mis ajaloolise ebaõigluse kompenseerimiseks kiiresti käest anti. Seda enam, kui ajaloolise õigluse taastamise kaudu ei saanud kinnisvara reeglina mitte ebaõiglust kogenud eestlased ise, vaid sageli nende järeltulijad ja sugulased, samal ajal kui vaesust ja viletsust kannatati nüüd ja praegu. Viimaks võib tuua ka majandusliku argumendi – restitutsiooni korras vara omandanud inimesed ei pruukinud tingimata olla parimad majandajad. Õigluse defineerimine eraomandi restitutsiooni kaudu näitas eeskätt 1990ndate Eestis domineerinud rahvuslikku-turufundamentalistlikku konsensust. Selle kaudu oli võimalik ühtaegu panna ära kommunistidele ja kinnitada eraomandi primaarsust teiste liberaaldemokraatlike vabaduste ja õiguste ees.³

Eriti väärtuslikud on Tergi jt välja toodud rahvusvahelised võrdlused, mis näitavad Eesti omandireformi ühe restitutsionislikumana. Sellel on paikkondlikud ja ajaloolised põhjused: näiteks pidid Saksa DV seadusandjad seisma silmitsi asjaoluga, et sealne kinnisvara oli poolsajandi jooksul nii mitu korda omanikku vahetanud, et „õiguspärase“ omaniku leidmine oli võimatu. Võtkem näiteks ettevõtte, mis 1930ndatel kuulus juudi perekonnale. Natside võimuletulekul müüs perekond selle Saksamaalt põgenedes võileivahinna eest NSDAP aktivistile, sõja lõpul põgenes too aga läände ja Saksa DV valitsus müüs mahajäetud ettevõtte omakorda edasi; paari­kümne aasta eest oli too aga omakorda sunnitud selle riigile müüma. Keda lugeda selles olukorras seaduslikuks omanikuks?⁴ Sellised probleemid kerkisid kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas, kus juudikogukonnad olid Teise maailmasõja ajal hävitatud.

Restitutsiooni raskendas ka asjaolu, et terve hulk riigistavaid omandireforme olid sageli väga populaarsed. Tšehhoslovakkias oli sõja järel riigistatud Austria-Ungari keisririigi aegsele aadelkonnale ja sudeedisakslastele kuulunud maalahmakate tagastamine postsotsialistlikus Tšehhis vaimustust ei tekitanud. Kui Baltimaades oli selge, et Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal toimunud riigistamine oli illegaalne, siis mujal Ida-Euroopas oli lugu keerulisem. Seal olid võimule tulnud kohalikud sotsialistid, olgugi et Nõukogude Liidu toel, nii et milliseid omandireforme lugeda ebaõiglaseks, oli palju konfliktsem küsimus. Poolas ja Saksa DVs otsustati käsitleda vaid olukordi, kus omandi võõrandamisel oli vastuollu mindud sotsialistliku Poola ja Saksa DV oma seadustega. Viimaks, paljudes riikides eelistati omandi tagastamisele selle kompenseerimist, vältimaks just selliseid olukordi, nagu oli tekkinud Eestis, aga ka seetõttu, et kompenseerimine oli kiirem, samal ajal kui omandi tagastamine võis kogu erastamisprotsessi pidurdada – kuna enne erastamist oli vaja kindlaks teha, ega mõnel sõjaeelsel omanikul ühele või teisele kinnisasjale pretensiooni ei teki. Kompenseerimine ei tulnud Eestis 1990ndatel kõne allagi sel lihtsal põhjusel, et meil oli raskusi pensionide maksmisegagi, riigikassa oli täiesti tühi.

Juhan Kivirähk näitab 1991. aastal ja 2020. aastal tehtud uuringutele tuginedes, et Eesti elanikud leiavad valdavalt, et omandireform viidi läbi hoolimatult, asjaosalisi ära kuulamata ja nende huve arvestamata – seda leiab isegi see ülekaalukas enamus, kes pidas omandireformi nii vajalikuks kui ka edukaks.⁵ Sestap tekib küsimus, mis on siiani olnud taasiseseisvunud Eestis tabuks: kas peaks kaaluma meie oma riigi sooritatud ebaõigluse hüvitamist?

Seda küsimust on paremini esitatud läänes. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid pole juba ammu saanud eirata tõsiasja, et nende riikide alustalad on määritud orjanduse ja kolonialismi ajast pärit peamiselt mittevalgete inimeste verega. Muidugi pole sundüürnike küsimus kaugeltki samas kategoorias ebaõiglusega, mida kujutab endast kolonialism, ent õppetunde võib siit leida ikkagi. Mida kujutavad tõsiseltvõetavad reparatsioonid endast olukorras, kus esialgne kahju on mattunud ajaloo tolmukihi alla, nii et ajaratta tagasipööramine looks rohkem uut ebaõiglust kui parandaks varasemat? California osariigis tehti mullu põhjalik analüüs, kuidas heastada orjanduse ja Jim Crow seaduste tõttu kannatanud mustanahaliste californialaste kannatused. Töörühm rõhutas, et esiteks peab osariik rassismi eest vabandama, alustama rahaliste „ettemaksetega“ juba enne seda, kui konkreetsed õiglust jalule seadvad summad on välja arvutatud, ning ühtlasi ette võtma põhjaliku seaduste auditeerimise tegemaks selgeks, millised seadused võivad jätkuvalt mustanahalisi diskrimineerida.

Samas vaimus ettepanekuid esitavad ka Terk jt. Avaliku arvamuse uuringutele tuginedes toovad nad välja, et restitutsiooni tõttu kannatanud ootavad riigilt ülekohtu tunnistamist, midagi avaliku vabanduse laadset. Oodatakse ka rahalisi kompensatsioone, ent kõnekas on, et kellelgi pole eriti usku, et need võiksid realiseeruda. Tüüpiline ootus kõlab järgmiselt: „Olgu või mõne kuu pension …
see ei ole midagi märkimisväärset, aga midagi ikka.“⁶ Terk jt pakuvad võimaliku lahendusena kaheosalise kompensatsiooni, kus sundüürnikele makstaks üldist valuraha heastamaks põhimõttelist ebaõiglust ning lisaks kompensatsiooni konkreetse sotsiaalse kitsikuse eest – kui näiteks elamispinna kaotamise tõttu on üks või teine inimene sattunud vaesusse.

Sundüürnikke pole lõppkokkuvõttes kuigi palju, ent omandireform avab laiema probleemistiku, mida me oleme alles viimase paari aasta jooksul hakanud teadvustama. Eraomand ei ole ühiskonnas ei enesestmõistetav ega ka puutumatu. Omandireformid on viimase saja aasta jooksul osutunud pigem tüüpiliseks kui erandlikuks nähtuseks ning neis raamides, mille sees ühe või teise režiimi omandisuhted joonistatakse, pole midagi üldkehtivat. Turuseis ei ütle meile veel midagi selle kohta, mis on „õiglane“, aga veel vähem on see lihtsasti mõistetav olukorras, kus omandivorme muudetakse poliitilise jõuga. Need on samavõrd võimuküsimused kui õigluse küsimused ja sestap tuleb neile avalikus arutelus eriti palju tähelepanu pöörata. Kui omand on juba kord jaotatud, on seda väga lihtne käsitleda sama loomulikuna kui ilma või aastaaegade vaheldumist ning juba kord tehtud ebaõigluse tagasipööramine võib osutuda pea võimatuks. Sestap peaksid Tergi jt omandireformi ülevaadet lugema peale ajaloohuviliste ka keskkonnakaitsjad, kogukonna­aktivistid, Rail Balticu ja Nursipalu polügooni pärast muretsevad kodanikud ja teised. Eraomand on tõepoolest turu­majandusliku ühiskonna alus – ja liiga oluline, et selle jaotamine vaid riigile jätta.

1 Erastamisest võrdlevas perspektiivis võib rohkem lugeda Philipp Theri raamatust „Europe since 1989:
A History“ (Princeton: Princeton University Press, 2016), 77–111. Vt ka Marcus Böick, Die Treuhand. Idee-Praxis-Erfahrung, 1990–1994 (Göttingen: Wallstein Verlag, 2018) ja Katherine Verdery, The Vanishing Hectare: Property and Value in Post-Socialist Transylvania (Ithaca: Cornell University Press, 2003).

2 Erik Terk, toim. Erastamine Eestis: Ideoloogia, läbiviimine, tulemused (Tuleviku-uuringute Insti­tuut, Tallinn 1999) ja Erik Terk, toim. Omandireform Eestis: Õig(l)us, majandus, inimene (Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinn 2022). Siinne tekst põhineb Tergi viimasel raamatul.

3 Vt nt arutelu lk 64–66.

4 Sellest ja teistest näidetest pikemalt lk 69–72.

5 Lk 215–217.

6 Lk 230.