Repliik –Parem lõputu dialoog kui õudne lõpp

MIKKO LAGERSPETZ

Kaarel Tarand kommenteeris 26. aprilli Sirbis pikalt arengukava „Lõimuv Eesti 2030“ koostamist, ja ka üldisemalt lõimimis- ehk Eesti vähemuspoliitikat. Tarand heidab sellele ette tarbetut uurimist ja seiret ning nähtava lõpplahenduse puudumist. Ta ei soovi jätkata „lõimumise lõputut õudu“, vaid soovib näha selle (mingisugust) lõppu. Ka lõimumise üle arutlemine võib vahel tunduda veniv ja mõttetu. Põhjuseks pole faktiteabe puudus, vaid pigem see, et teave arutlejaid alati väga ei huvitagi.

Miks on Eestis just lõimumine see poliitikavaldkond, mille puhul seiret ja uuringuid peetakse oluliseks? Põhjus seisneb ilmselt selles, et vähemuspoliitika puhul on puudu paljudest tagasisidemehhanismidest, mis üldiselt iseloomustavad demokraatlikku ühiskonda. Tarand mainis venelaste oma erakonna puudumist; aga puuduvad ka mitmed teised kodanikuühiskonna kanalid, mis tooksid nende hääle ühiskondlikku ja poliitilisse arutellu teiste kõrvale. Küsitlused ja muu seire peavad justkui kompenseerima seda puudust. Tagasisidekanalite vähesus on seda hämmastavam, et neid näevad ette nii seadused kui ka põhiseadus.

Tarand pakub, et „vähemuste erivajadusi“ võiks aidata rahuldada, kui „avardada kultuuriautonoomia seaduse võimalusi“. Tõepoolest, avardamise võimalusi on. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse alusel asutatud rootslaste ja soomlaste kultuuriomavalitsustel ei ole praegu isegi juriidilise isiku staatust, rääkimata muudest „avaramatest võimalustest“. Ainult need kaks kultuuriautonoomiat ongi. Aastast 1996 on kultuuriministeeriumile esitatud vähemalt neli taotlust vene kultuuriautonoomia algatamiseks, aga ministeerium on suutnud neid jätkuvalt mitte menetleda.

Põhiseadus mainib „rahvust“ preambulis ja siis seitsmes erinevas paragrahvis – sissejuhatuses on kõne all „eesti rahvus“ ja ülejäänud kohad sisaldavad erinevaid vähemusrahvustele antud põhiseaduslikke tagatisi. Lisaks kultuuriautonoomia õigusele on nende hulgas näiteks igaühe õigus säilitada oma rahvuskuuluvus, ning „vähemusrahvuse õppeasutuse“ õigus valida oma õppekeel ise. Aga mis on üldse „vähemusrahvuse õppeasutus“? Riigikohtu otsusel selline, mis on asutatud kultuuriautonoomia seaduse raames. Nagu nägime, ei ole aga seadust praktikas võimalik rakendada.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb küll ette võimaluse, et munitsipaalgümnaasium kasutab õppekeelena muud kui eesti keelt. Koolide hoolekogudel on seaduslik õigus vastavat luba taotleda, kuigi haridusministeerium ja kaitsepolitsei on jõudumööda püüdnud sellist tegevust takistada. Lubade taotlemine vabariigi valitsuse käest on niigi perspektiivitu: neid ei anta, valitsust gümnaasiumi hoolekogu või kohaliku omavalitsuse taotlus millekski ei kohusta. Tarand küsib koolide õppekeele kohta: „Mis tähtsust sellel on, mida muukeelsed vanaemad-isad sellest ka arvavad, kui on ühemõtteliselt teada, mis on lastele parim?“. See suhtumine võtabki üsna hästi kokku Eesti praeguse vähemuspoliitika põhiliini. Vähemus jääb objektiks, mille kohta poliitikud otsustavad, mis nende jaoks on „parim“, lähtudes samast suhtumisest nagu Tarand: milleks inimesi kuulata, milleks nendega arutada, teeme lihtsalt poliitilise otsuse ja asjaga on ühel pool.

Arvestatav osa kodanikkonnast“ võib tõesti lõimumise kohta arvata samamoodi nagu Tarand, arvestatav teine osa jälle mitte. Iga inimene kuulub mõnest seisukohast mõnda vähemusse ja iga inimene loodab, et riik austab põhiseaduses ja muudes seadustes talle lubatud õigusi ja vabadusi. Alati on mõne poliitiku jaoks tähtsaim leida kiire lahendus. Kodanikud aga tahavad, et neid kuulataks. Edukad riigid ja rahvad on praegu ja tulevikus need, kes kaasavad oma kodanikke otsustesse, mis neid puudutavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht