Revolutsiooni hääl

Olaf Mertelsmann

The Sound of Revolution. A Collection of Songs that Made the Iron Curtain Fall. European Commission, Bundesstiftung Aufarbeitung, 2009, CD. Seoses Ida-Euroopas (enamasti) rahumeelselt toimunud revolutsiooni 20. aastapäevaga tuli Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Diktatuuri Lõpetamist Käsitlev Liidufond (Bundesstiftung zur Aufarbeitung der SED-Diktatur), mis uurib tänapäeval endise Ida-Saksa riikliku partei varaga varustatult diktatuuri SDVs, välja suurepärase  ideega. Lääne-Euroopas seostub see rahvuslik revolutsioon muusikaliselt eelkõige läänesaksa ansambli Scorpions kitšiliku hitiga „Wind of Change” aastast 1990. See laul esineb arvukates dokumentaalfilmides ja on tõrjunud edukalt kõrvale revolutsiooni tõelised laulud. Liidufond tahtis Euroopa komisjoni abiga koostada revolutsiooni autentsete laulude CD ning kasutas selleks oma Ida-Euroopa suhtevõrgustikku, mis koosnes ajakirjanikest, kultuuriinimestest, ajaloolastest ja sõpradest, kes aitasid välja valida 20 lugu. See projekt on  õnnestunud suurepäraselt.

CDga on kaasas kõigi laulude originaaltekstid ja tõlge inglise keelde ning lisaks ka muud taustinformatsiooni. Eestit esindavad „Koit” ja „Ärgake Baltimaad”. Valik on väga huvitav ja näitab, kui mitmekesised võisid olla protestilaulud. Nimetatud kooslusest võib näiteks leida punki, pateetilis-rahvuslikke laule, popmuusikat, rokki ja poliitilisi šansoone. Ühe laulu puhul on lausa tunne, nagu laulaks Punaarmee meeskoor. Esindatud on nii 1968. aasta Praha kevade hümn, mis taasavastati  1989. aastal, kui ka 1848. aastast pärit revolutsioonilaul, mis mängis olulist rolli 1989. aastal ning millest hiljem sai rahvushümn.

Tekstid on väga mitmekesised, alustades XIX sajandi keskpaiga rahvuslikust luuletusest kuni kibemõruda irooniani välja. Selle plaadiga võrreldes mõjub Eurovisioni lauluvõistlus igatahes unerohuna. Kahjuks ei ole plaadi peal aga muusikat nendest riikidest, mis ei kuulu täna Euroopa Liitu. Me võime neid laule vaadelda kui allikmaterjali Ida-Euroopa rahvastiku meeleolude määratlemiseks ja  nende muutusetahte väljendusvormina. Me võime neid puhtalt muusikalisest vaatenurgast interpreteerida või neid lihtsalt niisama nautida. Mina olin igatahes ka emotsionaalselt väga liigutatud. Need laulud esindavad vabadust, demokraatiat, rahu, rahvuslikku enesemääramisõigust ja ka püüdlemist heaolu poole. Nagu CD koostajad märgivad, „võitlevad nad selle nimel, mida me täna vaatleme kui Euroopa projekti „südant””. Kas plaadi alapealkiri „Kollektsioon lauludest, mis viisid raudse eesriide lagunemiseni” vastab ka tegelikkusele, on siinkohal ebaoluline.

Tegelikult võiks veel vaid lisada, et plaati saab Euroopa komisjoni juurest tasuta tellida, kuni seda veel jätkub. Loodetavasti pannakse see ka allalaadimiseks Internetti. Siinkohal lubatagu aga arendada järgnevat mõttekäiku. Ühise euroopa identiteedi ja mälestusmaastiku loomise tuhinas on Lääne-Euroopas järjest rohkem kontsentreerutud Teisele maailmasõjale ja eriti holokaustile. Euroopa Liidu idapoolsetes liikmesriikides on aga ajaloolise mälu keskmesse nihkunud stalinismiaegne  terror. Nii on kerge tekkima „ohvrite konkurents” seoses küsimusega, millele pole võimalik vastata – milline režiim oli tegelikult hullem? –, ning sellest tulenevalt jõutakse Ida- ja Lääne-Euroopa „mälukultuuri” vastandlikkuseni. Nagu hiljuti märkis Timothy Snyder, unustatakse meelsasti, et enamik Hitleri ja Stalini ohvritest oli pärit Ida-Euroopast ning nad ka tapeti seal. Aga miks peaks üks riiklik minevikupoliitika (kui meil midagi sellist üleüldse vaja on) euroopa identiteedi kujundamisel tuginema massimõrva mälestamisele?

Sellega ei  taha ma öelda, et me peaksime nende diktatuuride riikliku terrori unustama või alla suruma. Kuid kas ei sobiks positiivsed ajaloosündmused palju paremini identiteedikujundajaks? Rahumeelne revolutsioon aastatel 1989–1991 viis Euroopa ajaloo kõige edukama demokratiseerumislaineni, mida erinevalt Esimese maailmasõja järgse aja autoritaarsetesse režiimidesse langemisega pole annulleeritud, ning külma sõja lõppemiseni. Nüüd oleks juba aeg muuta Ida-Euroopa rahumeelne, demokraatlik revolutsioon üleeuroopaliseks memoriaaliks  ning jätta Hitleri ja Stalini temaatika ajaloolaste pärusmaaks. Selleks peaksid aga ka lääne-eurooplased kõrvale heitma oma üleolekutunde idaeurooplaste suhtes. Ei saa ju olla, et „mahajäänud” idaeurooplased lõpetasid omal algatusel kommunistliku diktatuuri ja kinkisid Lääne-Euroopale Marshalli plaanist peale kõrgeimad rahudividendid, mis ületasid tervet läänepoolset abi Ida-Euroopale alates 1989. aastast paljukordselt.