Riigikukutajad

Kaarel Tarand

Pole midagi uut päikese all. Nii nagu vaimselt ahistav õhkkond pani meie riigi alguspäevil nurisema Gailiti või Vilde, kes polnud rahul lameda laiutamise ja keskmise kodaniku vildaka enesehinnanguga 90 aastat tagasi, ei ole nende pärijad rahul nüüdki (loe Kivisildnikku lk 36) – ehk on ainult nurina väljendumisvorm ja -vahendid pisut teistsugused. Aga rahuolematus keskmisega ongi ühiskonna äärealal, keskmisest alati kaugel tegutseva looja pärisosa. Ka juhul, kui ta ise ajuti maistel kaalutlustel käsitöölisena keskmise maitse jaoks toodab. Ise pole ta oma sellise toodangu tarbija ega räägi kvaliteedinõuetest loobumisest kui eriti sügavalt missioonitundelisest aktist.

Rääkivas ja kirjutavas kommunikatsioonisektoris on lood vastupidi. Seal käib võistlus just keskmise maitse parima tabamise nimel, ränk rebimine reitingute ja lugejamassi pärast. Mis ühtedele häbi-, see teistele auasi. Kontakt maapinnaga on kadunud. Korraga soovitakse olla kõrgeim võim ja rahva teener. Meedias valitsev vaim peegeldus riigi sünnipäevanädalal eredalt professor Epp Laugu ja ajakirjanik Antti Oolo avalikus kirjavahetuses.

Lauk kirjutab: „Ohus on kogu eneseregulatsiooni mõte. Kui ajakirjandus kasutab oma vabadusi ja ühiskonnalt saadud võimu selleks, et oma suva järgi summutada ebameeldivaid arvamusi, sealhulgas meedia suhtes kriitilisi hääli, pole mõtet eneseregulatsioonist rääkida. Kui meediaorganisatsioonid valivad, kellelt tulnud märkusi hea ajakirjandustava rikkumise kohta nad tähele panevad, pole eneseregulatsiooni tegelikult olemas.” Vastuseks viskab aia asemel august kõnelev Oolo aga: „Usaldus tuleb välja teenida. Usaldust ei saa kelleltki nõuda. Paraku on praegu nii, et teid ei usaldata. Mina näeksin siin ainuvõimalikku lahendust, et kogu ASN-i (Avaliku Sõna Nõukogu – K.T.) liikmeskond astub tingimusteta tagasi. Selline komme kehtib demokraatlikus maailmas”. Niisiis, kui ajakirjandus loobub eneseregulatsioonist, siis on see puhtalt nende süü, kes eneseregulatsiooni vajalikkusest räägivad. Loogika missugune! Ja oleks see üksainus Oolo, kahjuks esindab ta tsunftis üldlevinud arusaamu, mida kavalamad lihtsalt nii otsesõnaliselt ei väljenda.

See oli lõppeval nädalal. Järgmisel nädalal on päevakorras muu, nimelt iseseisvuspäeva sündmuste välise külje mõõdutundetu ja maitselage arvustamine. Mu soovitus kõigile laskevalmis kommentaatoritele on: suhtuge pühapäeval televiisorisse kui pildiga raadiosse, sest see, mida sealt antakse, on tõesti kuulamiseks, mitte vaatamiseks. Aga muidugi on see mõttetu soovitus, ajakirjandus ju ei kuula ega õpi. Ta ju on karistamatu. Ma teen sellepärast siin ära selle, mida need, kes pidupäevadel kõnesid peavad, ise teeksid, kui saaksid. Aga nad ei saa, sest nemad peavad ju elama ajakirjanduse armust. Ja üldse ei pea manitsused ega probleemid olema rõõmupeo osa.

Ajakirjandus on probleem (siin ja edaspidi mahutan selle nimetuse alla kasumit taotlevad meediaorganisatsioonid ning jätan välja kasumit mittetaotleva kultuuriajakirjanduse, rahvusringhäälingu ja ehk mõne kontsernivälise nišiväljaande). Võib-olla suurim probleem, mis meil üldse on. Ta kultiveerib kultuuritust ning õõnestab riiklust. Vigu on seal palju, kuid võtan seekord ette vaid mõne häirivama. Ajakirjandus peab end võimuks, kuid käitub nagu kaltsukaupmees. Ajakirjandus jutlustab vabadust, kuid on ise selle varjus üles ehitanud julma tsensuurimasina. Ja ta väidab lausa Orwelli maailma küünilisusega: müra on informatsioon.

 

Neljas võim

Kas neljas võim võimuna üldse eksisteerib mujal kui toimetuste kujutluses? Mis see on? Keda see kontrollib? Milline mõju on ajalehe juhtkirjal? Mille poolest erineb see suvalisest lugejakirjast, mis on ju samuti vähesele või olematule faktikogule ehk kuulujuttudele toetuv tundepuhang, anonüümne pealekauba? Kui see on ajalehe seisukoht, siis kas see on demokraatlike protseduuride tulemusena saavutatud üksmeel, seisukoht, millele iga toimetuse liige on valmis alla kirjutama? Niisugusena seda serveeritakse, kümnete „mõjukate ajakirjanike” kollektiivse häälena. Aga see on pettus ning vähimagi aluseta on neistsamadest toimetustest kostev nurin, et minister/valitsus/riigikogu/president juhtkirjas öeldut täitmiseks ei võta. „Poliitikud on kalestunud küünikud, kes rahva arvamusega ei arvesta,” teatab ajakirjandus solvunult, kui talle ei alluta. Mis isesorti rahvas ajakirjanikud siis on, et neile ametikoha järgi justkui rohkem hääli peaks olema jagatud kui ülejäänud kodanikele? Arvamust, mille aluseks olnud fakte ega kujunemise käiku, omanikust rääkimata, pole teada, ei saagi arvestada.

Või teine näide: milles seisneb avaliku võimu tegevuse hindamine? Eks ikka selles, kes ja kuidas, mida ja kellele ütles. Muidugi, kui riigivõim ei langeta enam kiirkorras otsuseid, siis pole tema tegevuse sisu atraktiivne. Riik on ammu läinud üle strateegilisele planeerimisele, enne otsuste langetamist asjade igakülgsele kaalumisele, kirjutamisele, läbi- ja ümberkirjutamisele. Aga planeerimisprotsessis ei juhtu iga päev ajakirjanduslikku sündmust. Planeerimisteksti ja selle muutumist-täienemist on tülikas jälgida, raske mõista.

Mingit reaalset võimu ajakirjandusel enam ei ole ega saagi olla, arvestades toodetavat mahtu ning killustumist pihustumiseni. Iga sõnum jõuab ju ainult tühise inimhulgani. Meedia enesepeegelduses aga määrab võimu suuruse saatja, mitte saaja järgi kokku loetud kvantiteet. Tiraaž, lugejate-vaatajate-kuulajate üldarv, see on toimetuste suurim erootilise pinge allikas. Reiting paneb nurruma, vastu suurt lugejaskonna üldarvu võib end meelemärkusetuks nühkida. Ja kõik see mõnu on pealegi konverteeritav. See tähendab selget raha. Mis tähtsust on siis ka sellel, mitme sekundiga inimene lehe läbi loeb (lappab)?

 

Kaltsukaupmees

Meedia primitivism väljendub veendumuses, et teenida saab ja teenima peab eeskätt ja ainult käibe pealt. Tuleb müüa odavat asja ja hästi paljudele, võimalikult kõigile. Sest meedia kui reklaamikanali sissetulek sõltub sellest, kui paljudele kaubandusliku sõnumi vahendamist ta suudab tõestada. Mida rohkem potentsiaalseid kontakte, seda suuremat raha on valmis maksma reklaamiandjad, muude kaupade müüjad. See arusaam on mõjunud sisule laastavalt, kvaliteetajakirjanduse mõiste on ainult sõnakõlks, nagu NSVLi kvaliteedimärk, mida rõõmuga pandi ka kehvadele ja katkistele toodetele, mille suhteline paremus seisnes selles, et muid tooteid lihtsalt ei olnud või siis olid need veel kehvemad ja katkisemad.

Maailma kõige rikkamad kaubanduskontsernid on need, mis müüvad võimalikult paljudele suures koguses odavaid, enamasti tarbetuid asju. Suur ajaleht on nagu suur supermarket, kus selleks, et eluks vajalikku piimatoodet osta, pead läbima sadu meetreid riiulivahesid, millel lebav kvalifitseerub pigem keskkonnareostuseks kui kaubaks. Aga nõrgema iseloomuga tarbijale jääb midagi ikka sealt külge (kuna on ju „nii odav” või „soodushinnaga”). Infokaubanduse eripära seisneb selles, et inimaju ka salvestab selle, mis soetatud. Muu kauba viskad ära kõige täiega, ajalehest jääb mingi osa mustust mällu ka pärast lehe prügikasti viimist.

Sellise ärimudeli paratamatu kaasnähtus on kiire nihkumine suurima ühisosa suunas, mis infoilmas tähendab lapsemeelsust. Kiiresti ja palju vaimset rämpstoitu. Sõltumata kanali nimest. Kes veel suudaks võrgus vahet teha ajalehtedel Elu24 ja Postimees? Kõik on ühtviisi nii erekollane, et silmadel hakkab valus. Aga kaltsukaupmehel ju ükskõik, kuni käivet on.

 

Müra

Kuna publikumass pole nõudlik, ei pea seda olema ka infopakkuja enese vastu. Oma kindel töökeel on kasutada nii ajakirjanikul, raamatupidajal kui tarkvarakirjutajal. Kui raamatupidaja ja programmeerija kasutaksid oma töökeelt sama lohakalt nagu ajakirjanikud, oleksid firmad pankrotis ning tarkvara lihtsalt ei töötaks. Kust võtab ajakirjandus endale õiguse topeltstandardite kohaldamiseks iseendale? Igalt teiselt nõuab ta laitmatut kvaliteeti, ise aga tegeleb kompartei tegevusele sarnaneva pettusega, kasutab tööriista, mille otstarvetki ei näi teadvat (mahlakaid näiteid selle väite kinnituseks on toonud Heido Ots eelmise Sirbi keele-elu leheküljel). Kui promillist saab protsent, Lihavõttesaarest Ida-Island, siis kas on tegu infoga või müraga? Ilukirjanik võib panna Lembitu Ümera jõe äärde kartuleid keetma (see ei ole küll mõistlik), ajakirjanik mitte (sest see on vale).

Huvitav, avaliku korra eeskirjades leidub mitmesuguseid piiranguid, sealhulgas mürapiiranguid. On endastmõistetav, et kui keegi öösel su akna all röögib, võid kutsuda politsei korda tagama. Kui aga röögib meedia (kirjutades näiteks esikaanele hiigeltähtedega „Devalveerimine”), siis ei ole ühtki paragrahvi tema korralekutsumiseks. Mida rohkem ajakirjanduse vigadele osutada, seda kõvemini ta möirgab. Mõnel on selle müra vastu loomulikud kõrvaklapid, aga mõnel ei ole. Ja siit jõuame jälle põhiseaduse § 19 juurde: „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi”. Meedia kohta see ei kehti, meedia seisab ju põhiseadusest kõrgemal. Sisulist enesekaitset, vigade omaksvõttu ei harrasta meedia enam ammu. Kui meediat pisutki korrale kutsuda, tõuseb hädakisa: „Tsensuur, tsensuur!” Inimkeeles tähendab see: „Meil on õigus, sest meil on õigus. Keegi ei tohi meile midagi öelda.”

 

Tsensuur

Riigi ja teiste suurte organisatsioonide peale meedia hammas ei hakka. Seda suurema mõnuga tallab ta üksikisiku seljas. Jah, seesama meedia, kes väidetavalt on alati nõrgema kaitsel. Pärast seda, kui Sirp paar aastat tagasi kaotas ära võrguväljaande kommenteerimise võimaluse, läks lehe ja autorite suhe palju tervemaks. Organisatsiooni võimuses oli teha tarkade inimeste elu ohutumaks. Pahatahtlikud ei saanud neid enam lüüa vastutasuks selle eest, et olid oma mõtteid avaldanud. Ja Sirbi kommentaarid olid keskmisega võrreldes kui süüta lapsuke! Nõndanimetatud suur meedia on aga vastupidisel seisukohal. Anonüümsete hälvikute sõimamisõigust peetakse võõrandamatuks, nimega autori õigust lehele osutatud teene (sisukas artikkel) eest mitte peksa saada aga ei peeta nimetamisväärsekski. Kelle kaitsel seisate, ajalehed?

Tsensuur töötab siin kavalalt, sunnib puhtama poole kapituleeruma. Inimesed, kellel on, mida öelda, loobuvad kirjutamisest, kuna autorihonorari lahutamatu lisa on anonüümne sõim. „Ära loe, kui see sulle ei meeldi,” öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased. Viimasena kaob lootus, et ehk seekord ütles keegigi midagi ka asja kohta. Ei ta ütle. Vastutus kuritöö eest peaks langema ikka kuritegeliku keskkonna loojale, mitte sinna vastu tahtmist või iseloomunõrkusest sattunu õlgadele.

Heade, ent tundlike autorite loobumine ei lähe aga suurele organisatsioonile korda. Ta saab oma pinna/eetri ka keskpärasuste toodangust täis. Avaliku infovahetuse kvaliteedile mõjub see küll halvasti, ent organisatsioonis domineerib meediumi eetika asemel kaltsukaupmehe mõttelaad. Ja kaltsukaupmees probleemi ei näe. Ta eelistab igal juhul märatsevat netijõuku, sest see toodab tohutu hulga „klikke”, mille saab reklaamiandjate juures rahaks vahetada. Professor või minister on ärilises plaanis kasulik ainult kui sõimu provotseerija. Minister ise ju oma lugu tuhandeid kordi vaatamas ei käi. Seega toob ta raha sisse kaudselt. Objektina, mitte subjektina.

 

 

Lahendus? Põlgus, koostööst keeldumine kodaniku jaoks, positiivne hõlvamine riigivõimu jaoks. Igal, kes ei taha määritud saada, peaks jätkuma meelekindlust kontaktidest hoidumiseks alguses tume-, seejärel ka helekollasega. Riigivõim ei peaks aga püüdma seadusega reguleerida meediaorganisatsioonide käitumist, vaid pigem ajakirjanikke (kes ei ole ühekaupa võttes ju sugugi halvad ega kuritahtlikud) integreerida, meie kodanike riiki tagasi tuua. Avada neile uksi, koolitada, ravida ja aidata. See ongi mu tagasihoidlik soov meie riigi sünnipäeval.