Riigireiting parem kui Lätis

Valle-Sten Maiste

Eesti käekäigu üle on küllap patt viriseda. Riigireiting on meil parem kui Lätis ja krooni ei devalveerita. Ometi ei selgine mu jaoks end nende saavutuste paistel soojendava peaministri jutt. Ta arvab, et tehtud kärped ja muud ohvrid saame kõik protsendiga tagasi, kuna raha on nüüd meie jaoks taas märksa odavam ja nii tulevad laenud meile jälle mõnusalt kätte. PM ei unusta eraldi välja toomast eraisikute eluaseme soetamisi ja tarbimisvõimalusi  ning lisab koguni, et tänu sellele on meil kõigil vähem stressi ja enam tervist.    

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

See retoorika käändub paiguti jälgimatult. Kas arvukad inimesed ei olegi krundihindadesse pumbatud õhu ja halvasti ehitatud majade eest üle maksnud summasid, mis nii mõnelgi puhul võrdub nende kümnete aastate sissetulekuga (ja mida võinuks nt tervisesse investeerida)? Kas seda suudab kompenseerida jumal teab kuidas logisev intress, mille võnkeid võlgnikehordid vaevalt jälgida viitsivad? Või tahavad eesti inimesed ka oma raha puudutavates küsimustes sama vähe sisulisi vastuseid, kui okupantidele tagasitegemise rahulduse nimel korraldatud sambakampaaniates?       

Või joovastab ähmane kujutlus tarbimisorgia taastumisest valijaid jätkuvalt uimastuseni? Armastame end pidada iidseks muldset ja üleilmse tähtsusega hõbevalget  tarkust valdavaks vaimurahvaks, kuid elule vaatame uusaegse pragmaatilise-utilitaarse primitiivsusega. Mõte on meie jaoks ikka vaid asine ja aineline ning kultuuri sallime vaid niipalju, kui temaga õnnestub seostada mõnd funktsiooni. Näiteks on rahvuse säilimine mingilgi määral lineaarne ja praktiliselt jälgitav protsess, mille egiidi all õnnestub ühiskassasse siiski midagi koguda ja sealt välja jagada.       

Muldset tarkust siinmail küll alles pole. Kreeka tarkust on saanud tavaks käidelda iluasjana, kui toredusmüüti. Kreeklaste eest töötasid ju orjad ja nende majandus arenes appi kui aeglaselt ning nii ei taheta Aristotelese majandusskepsisest midagi teada, rääkimata sõgedast Platonist või keskaegsest eluilmast, kus ärialal tegutsemine tõi kaasa košmaarid igavesest needusest. Ometi oleme täna ise mõneti pimedalt keskaegsemad kui keskaeg tema pimedates kujutustes.       

Keskaja vaimus oli elu siinpoolsuses sageli tühi eimiski, mille palet püüti kujutluste ja toreduste abil talutavamaks kujundada. Meie jaoks on elu mingi illusoorne sihipärasus, mida igapäevaselt võimalikult pragmaatiliselt, st toreduse- ja kujutlusevabalt teenida tuleb. Toredus mahub tänapäeva elumudelisse vaid funktsionaalselt, lõõgastusena „põhilisega” paremini toime tulemise nimel. Funktsionaalse kõrvasega nagu surm, valu, igatsused ja hirmud aga ei tegeleta üldse. Need teemad on privaatselt marginaalsed, et mitte pidurdada tarbimisprotsessi. Barbi Pilvre sõnul takistati Eesti Ekspressis isegi vaesusest kirjutamist, kuna selle foonil ei õitsevat ostmine ega reklaam.       

Osundatu väljendub hästi suvekultuuris. On lausa riiklikult hoolt kantud, et viimane ei oleks enamat tarbijalikust lõõgastusest. Selle asemel, et tunnustada „Õllesummerit” kui ainsat festivali, mis eestlastele kaasaegsest popkultuurist aimu üritab anda ning tunnistada, et meelelahutuskultuuriga on asjad Eestis nii kesised, et see on mis tahes arenenud õhtumaal kujuteldamatu, tõmmatakse summeri nilbet poolt rõhutades kogu meelelahutusele vesi peale. Nii on meie suve „suurkontserdiks” Megadeth, samas kui Soomes võib nädala pärast näha ühel kontserdil Anthraxi, Slayerit, Alice Cooperit, Mötley Crüe’d ja Iron Maidenit ning midagi sarnast toimub seal iga kahe nädala tagant.       

Õhustikus, kus suveüritused kiratsevad ja jäävad ära, pole ime, et ka sügavad tegijad ei julge katsetada ja rõhuvad populaarsele. Viljandi folk püüdis tänavust „tantsufestivali” küll rafineeritult sisse pühitseda, kuid festivali lõpupäeval sõnas üks tudengitüdruk Kirsimäel: „Mis see tants muud ikka on kui horisontaalse iha vertikaalne väljendus”.  Festivali tipphetkil laval üleilmseid pophitte laulvad paljad kuuba musklimehed illustreerisid öeldut liigagi. Publikut ei voolanud sel aastal üle ei Viljandis ja ka väga ilusal „Maailmaküla” festivalil oli teda sama vähe, kui Valmise tuuridel teenindavat personali.       

Kas nii võib loota, et folgi tuleva aasta teemaks on näiteks surma- ja valu või hirmu ja igatsuse laulud ning järjekordsete stereotüüpsete iirlaste asemel on festivalil esindatud kümmekond autentset sisuga punti paigust, mis tänavu esindamata – Aafrikast, Ladina-Ameerikast ja Aasiast. Või peame tulevad aastad läbi ajama Ligi ja Ansipi kultuurilise horisondi piirides viimase lemmik Jörbergi kuulates, tundes nende õpetuse kohaselt  mõnu sellest, et naaber lätlane on majanduslikus augus, ning eimillekski pidades fakti, et lätlastel on mitmekümne tuhande pealise publikuga sügav ja kultuurne kaasaegsete tippartistidega rokkfestival.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht