Riik juhib teadust programmipõhiselt
Alles hiljuti jooksis meediast läbi uudis, et Thomson Reutersi andmebaas Web of Science on paigutanud Tartu Ülikooli molekulaarbioloogias ja geneetikas 1% maailma mõjukaimate institutsioonide hulka. See on hea uudis, mis näitab meie teadlaste konkurentsivõimet maailmas ja Tartu Ülikooli teadustöö väga head kvaliteeti. Samal ajal tekib küsimus, mida Eesti elanik selle teadmisega peale hakkab või mida võidab sellest riik. Thomson Reutersi ESI statistika puhul arvestatakse mõjukuse hindamisel artiklite ja viidete arvu ning tihti ei ole nendel artiklitel mingit seost Eestiga peale selle, et autor paikneb siin. Üksnes kuulumine maailma teaduse tippklassi ei lahenda probleeme Eesti ühiskonnas ega arenda oluliselt meie majandust. Et vähendada lõhet maailmateaduse ja Eesti ühiskonna vajaduste vahel on riiklikus arengukavas „Teadmistepõhine Eesti” aastateks 2007–2013 välja toodud vajadus käivitada riiklikud programmid. Riiklikud programmid peaksid kaasa aitama võtmetehnoloogiate arendamisele ja rakendamisele, samuti sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisele ning valdkonna poliitika kujundamisele. Kui üldiselt jagatakse teaduses raha peamiselt üksnes teadusliku taseme põhjal, mida väljendab enamasti publikatsioonide arv, siis riiklikud programmid peaksid olema just riigi huvi elluviimise tööriistaks. Riigil on nende programmide kaudu võimalik juhtida teadlasi tegelema just selliste valdkondade ja teemadega, millest ühiskonnale tervikuna suurimat kasu võib tulla.
Kokku oli kavas käivitada kuus riiklikku programmi. Esimene programm (energiatehnoloogias) kinnitati 2008. aasta detsembris, teine programm (biotehnoloogias) 2009. aasta detsembris, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, keskkonnakaitse ja -tehnoloogia ja tervishoiuprogramm kinnitati alles 2011. aasta viimastel päevadel. Materjalitehnoloogias leiti, et ei ole jõudu riiklikku programmi täies mahus rakendada ning seetõttu käivitatakse see üksnes eelprogrammina.
Mis on riiklik programm?
Tänapäevani puudub ühtne arusaam, mida riiklik programm peab sisaldama ja kuidas seda ellu viia tuleb. Samuti ei ole selge, kui palju on tegelikult kavas võtmevaldkondade arendamiseks kulutada. Nii on tõukefondidest eraldi raha ette nähtud riiklike programmide käivitamiseks valdkondades ja siin on ka enam-vähem selge, mida selle raha eest teha soovitakse ja saavutada tahetakse. Keerulisemaks muudab kogupildi see, et neidsamu võtmevaldkondi toetatakse eraldi ka teistest tõukefondide programmidest ja meetmetest. Kokku on selliseid meetmeid ja programme vähemalt kaheksa, kus võtmevaldkondade teadlastele ja ettevõtjatele tehakse eeliseid teiste valdkondade esindajate ees ja kõigi nende puhul on keeruline hinnata, kas ja kuidas need aitavad kaasa riigi huvide saavutamisele. Lisaks on veel terve hulk meetmeid ja programme, kus otsesõnu ei ole öeldud, et toetused on suunatud võtmevaldkondade teadlastele, kuid kust ka need valdkonnad raha saavad.
Ei jätku tegijaid
Rahastamisallikate rohkus paneb tõsise pinge alla võtmevaldkondade teadlased, kes peavad kõigis neis meetmetes orienteeruma ning muu hulgas ka teadust tegema. Ja seejuures tuleb meeles pidada, et võtmevaldkondades töötab vaid umbes viiendik kõigist aktiivsetest teadlastest. Võtmevaldkondades tegutsevatele teadlastele eraldatud või eraldatav raha hulk on aga päris aukartust äratav. Nii näiteks toetatakse aastatel 2008–2015 võtmevaldkondades tegutsevaid teaduse tippkeskusi 43,7 miljoni euroga ning tehnoloogia arenduskeskusi 63 miljoni euroga. Riiklike programmide elluviimiseks aastatel 2010–2015 on kavandatud 54,6 miljonit eurot. Veel saavad nende valdkondade teadlased raha teaduse sihtfinantseerimisest, Eesti Teadusfondi grantidest, EAS i tootearendustoetustest ja kõikvõimalikest muudest allikatest. Samal ajal ei ole aga teadlaste arv neis valdkondades viimastel aastatel oluliselt suurenenud ja vaadates doktoriõppe olukorda, siis lähiaastatel ei saa see arv ka oluliselt kasvada. Nii olemegi praegu olukorras, kus korraga tuleb teaduse võtmevaldkondadesse väga suur hulk raha, mille peab kiiresti ära kulutama, sest Euroopa Liit on teatavasti selles osas küllalt jäik. Samal ajal napib teadlasi, kes töö ära teeksid, ja seda veel võimalikult tulemuslikult, silmas pidades Eesti huvisid. Euroopa Liidu tõukefondid on pannud meid olukorda, kus me justkui tahame Euroopast võimalikult palju raha saada, aga samal ajal ei pöörata tähelepanu, kas meil jätkub selle kasutamiseks inimesi, ja mida me tegelikult selle raha eest saada tahame.
Mida me riiklikelt programmidelt ootame?
Ka selles puudub ühtne arusaam. Kui vaadata kinnitatud riiklikke programme, siis kõige konkreetsemad eesmärgid on püstitatud biotehnoloogiaprogrammis, kus oodatavad tulemused on seotud eeskätt majandusliku väljundiga. Soovitakse tõsta biotehnoloogiasektori müügitulu (4 korda), ekspordimahtu (3,5 korda), lisandväärtust (4 korda) ja töötajate arvu (50%). Biotehnoloogiasektori 2009. aasta majandusnäitajate järgi oli kogu sektori müügitulu ligi 16 miljonit eurot ning töötajate arv veidi üle 300. Võrdlusena võiks tuua siia kõrvale ühe suurema piimatööstuse Tere, mille töötajate arv sel ajal oli üle 600 ning mille käive oli ligi 90 miljonit eurot. Seega – isegi kui meil õnnestub saavutada biotehnoloogiaprogrammis toodud eesmärgid, siis selle sektori tegelik mõju Eesti majandusele jääb endiselt tagasihoidlikuks. Teiste võtmevaldkondade programmide eesmärgid on suunatud peamiselt teadus- ja arendustegevuse enda toetamisele ehk mitte otseselt majanduse või ühiskonna hüvangule. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia programmi eesmärgid on seotud hoopis sellealase kõrghariduse arendamisega.
Omaette teema on indikaatorid, millega on kavas mõõta riiklike programmide tulemusi. Vaatamata sellele, et programmide eesmärgid on erinevad, on indikaatorid paljuski samad. Nii on peaaegu kõikides riiklikes programmides järgmised indikaatorid: rahastatud teadusja arendustoetuste arv, välisgrantide arv, hõivatud inimkapital, ettevõtete investeeringud valdkonda jms. Enamikul juhtudel on jäetud fikseerimata nende näitajate algtase, mõne indikaatori kohta ei koguta üldse andmeid ning on ka indikaatoreid, mis on ainult kauges puutumuses riikliku programmi raames ellu viidavate ülesannetega. Kokku võttes: riik ei ole suutnud täpselt määrata, mida riiklikelt programmidelt oodatakse ja millised on meie jaoks head tulemused.
Mis saab riiklikest programmidest edasi?
Riiklikud programmid on üles ehitatud peamiselt ELi tõukefondide rahale ja hiljemalt 2015. aastaks peab raha olema kulutatud ning riiklike programmide eesmärgid (kui neid muidugi kuidagi mõõta saab) saavutatud. On selge, et elu Eestis ei lõpe aastaga 2015 ja ilmselt tehakse teadustööd ka pärast seda. Juba praegu peaks olema selge, mis saab meie riiklikest programmidest pärast 2015. aastat ning kas riik jätkab samade võtmevaldkondadega või on kavas neid muuta. Sellele ei anna vastust ei olemasolevad riiklikud programmid, kus see küsimus oleks pidanud reguleeritud olema, ega ka valitsuse pikemaajalised arengukavad (nt „Eesti 2020”). Silmas tuleb pidada, et programmide elluviimine eeldab teadusrühmi, kes omakorda vajavad pikemaajalist kindlustunnet uute teadusteemade avamiseks. Kui riigi pikemaajalised plaanid ei ole teada või nende elluviimine hilineb, siis ei jäägi teadlastel muud üle kui keskenduda rahvusvahelistes teadusajakirjades publikatsioonide avaldamisele. Just publitseerimise näitajad on ka tulevikus tõenäoliselt teadusraha jagamise peamine alus. Ei saa ju teadlastele kuidagi ette heita, et nad käituvad ratsionaalselt. Nii lasebki riik käest võimaluse juhtida teadust Eesti vajaduste ja huvide järgi.