Riikide elu ja surm Austria-Ungaris

Just Austria-Ungari impeeriumi maadest võrsunud juristid leiutasid teooria riigi juriidilisest surematusest teatud asjaolude esinemise korral.

LAURI MÄLKSOO

Juriidilise ja eriti avalik-õigusliku mõtte ajalugu on huvitav nähtus ideede ajaloo ja üldise poliitilise ajaloo osana. Mida keerulisemad on lahendust nõudvad olukorrad poliitikas, riigisisestes ja riikide­vahelistes suhetes, seda enam peavad ka õigusteadlased pingutama, et neisse suuremat selgust tuua ning teooria praktikaga kokku viia (aga mõnikord ka vastupidi). Seejuures on avaliku õiguse juristid – kas nad seda ise alati tajuvad või mitte – oma seisukohti esitades tihti kannustatud rahvuslikest huvidest ja püüdlustest, ühtlasi ka ajaloolisest kogemusest, mis nende rahvastele osaks on saanud. Selles mõttes erinevad riigi- ja rahvusvahelise õiguse teadus ning debatid olemuslikult loodus­teaduslikust vaatepunktist.

Natasha Wheatley värskelt ilmunud raamatu põhiidee on tõmmata tähelepanu Austria-Ungari keisririigist ning selle varemetelt võrsunud riigi- ja rahvusvahelisõiguslikele teooriatele, mis on mõjutanud XX sajandi õigusmõtet ja mõjutavad seda kuni tänapäevani välja. Seda mõju alati ei teadvustata, sh ka ingliskeelses teadusmaailmas, mis kipub olema enesekeskne ja on lähtunud pigem Lääne-Euroopa riikide kogemustest. Wheatley raamatu keskmes on sellised küsimused: mida tähendab riigi suveräänsus ajaloolisest vaatepunktist? millal võime rääkida riikide sünnist või surmast?

Nimelt oli 1918. aastal hingusele läinud Austria-Ungari keisririigis mitmeid konstitutsioonilisi sisevastuolusid, mis andsid tugeva tõuke avalik-õigusliku mõtte arenguks just selles impeeriumis. Näiteks said ungarlased ja tšehhid monarhia päevil Viinist erinevalt aru oma alade konstitutsioonilisest staatusest. Pärast 1867. aasta konstitutsioonilist kompromissi oli tegu paradoksaalse situatsiooniga, omamoodi „kaks riiki ühes“ – nimelt väitsid Budapesti juristid ja poliitikud, et peale ühise Habsburgide monarhia on Ungari eraldi võetuna ka suveräänne riik. Sellest, kuidas eristada mõisteid kaiserlich-königliche ja kaiserliche und königliche, on visanud Kakania-teemalisi nalju Robert Musil oma suurromaanis „Omadusteta mees“.¹

Arvustatava monograafia on kirjutanud USAs Princetoni ülikoolis töötav Austraalia päritolu ajaloolane. Seega tuleb raamatus esile ajaloolase pilk õigusteadlaste tegemistele ja juriidiliste teooriate poliitilisele ning kultuurilisele kontekstile. Peale õigusteooriate on raamatu keskmes konkreetsed avaliku õiguse ja õigusteooriaga tegelenud juristid, esmajoones Georg Jellinek (1851–1911) ja Hans Kelsen (1881–1973), mõlemad Austria-Ungari impeeriumi viljakast pinnasest võrsunud isiksused –
teine esimese õpilane ja ühtlasi omamoodi akadeemiline „isatapja“. Lugeja saab hea pildi ka teistest õigusteaduslikest teooriatest, näiteks Eugen Ehrlichi (1862–1922) „elava õiguse“ omast. Töötas ju Ehrlichki impeeriumi äärealal Czernowitzi ülikoolis (tänapäeva Tšernivtsi Ukrainas).

Wheatley ajaloolase pilk juhatab paremini mõistma ja kontekstualiseerima, miks maailmakuulsad õigusteoreetikud nagu Jellinek ja Kelsen riigist ja õigusest niimoodi mõtlesid, nagu nad mõtlesid. Ka kõige suuremad õigusteooriad võrsusid algselt konkreetsest vajadusest olukordi korrastada ja selgitada. Näiteks Jellinek sai aru, et enne teda valitsenud (valdavalt Lääne-Euroopas sõnastatud) suveräänsuse teooria ei suutnud selgitada pluralistlikke riiklikke kooslusi nagu Austria-Ungari keisririik. Kelseni puhta õiguse teooria,² s.t tema püüe luua vähemalt loogiliselt vettpidav süsteem kogu õiguse olemuse mõistmiseks oli aga Wheatley järgi paratamatult ka vastus impeeriumi lagunemisele
1918. aastal. Kelsen töötas Esimese maailmasõja lõppedes Viinis impeeriumi keskvalitsuses ja kui Habsburgi monarhia leidis oma lõpu, sai temale osaks au kirjutada Austria Vabariigi konstitutsioon. Kelseni põlvkonnale sai osaks arusaam, et riikidel pole piirid mitte üksnes ruumiliselt, vaid need võivad füüsilise nähtusena lõppeda ka ajas. Sellest tulenevalt püüdiski Kelsen õiguse ankurdada mitte konkreetsetesse ajaloolistesse asjaoludesse, vaid loogikast kantud abstraktsioonidesse, omaenda väljatöötatud puhta õiguse teooriasse.

Seda raamatut võib Eesti lugejale soovitada mitmel põhjusel. Esimene põhjus on, et raamat harib õigusteaduslike põhialuste ja mõjukate teooriate ning isiksuste osas üldiselt ning annab hea ülevaate selle kohta, kust valitsevad teooriad on ajalooliselt tulnud. Näiteks kas või Georg Jellineki „kolme elemendi teooria“ (et riigi olemasoluks on vajalik territoorium, rahvas ja valitsus), mida ülikoolis õpib iga juuratudeng. Neid teooriaid võib muidugi õppida „kuivalt“, aga Wheatley kui ajaloolase käsitluse võlu on, et ta täidab need teooriad ning need väljatöötanud isiksused mahlaka eluga ning avab neid huvitava konteksti abil, näiteks, mis mõju võis omas ajas ning ruumis mängida kellegi juudi päritolu, ühtlasi ka antisemitism. Jellinek armastas sotsiaalset seminari formaati ning Kelseni „ring“ sai maailmakuulsaks ja selleks osalenud teisedki Viini õigusteadlased nagu Alfred Verdross (1890–1980) ja Adolf Merkl (1890–1970) tegid endale õigusteaduses nime. Lisaks suhtlesid Viini eri alade vaimuinimesed omavahel salongides, näiteks pidasid viljakaid mõttevahetusi jurist Hans Kelsen ja Sigmund Freud.

Selle raamatu tähelepanelik lugeja märkab seoseid Eestiga ja Vene (või ka Nõukogude) impeeriumiga. Austria-Ungari keisririigi juriidilise tasakaalu­punkti otsimine toob paratamatult meelde Nõukogude Liidu lõpuaastad, mil Moskvas püüti palavikuliselt välja töötada „liidulepingut“ ja samal ajal liidu osised, sh Eesti, hakkasid juba novembrist 1988 väitma, et nad on tegelikult „suveräänsed“. Tagantjärele paistab nendestki aruteludest Austria-Ungari vaibi.

Raamatu kõige märkimisväärsem seos Eestiga on aga see, et 1991. aastal taastatud Eesti Vabariik väitis end olevat säilitanud riikliku järjepidevuse 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt õigusvastaselt annekteeritud Eesti Vabariigiga. Teisisõnu: rahvusvahelise õiguse pelgupaigas Eesti Vabariik ei kadunudki ära, ei hävinud. Wheatley raamat juhatab paremini mõistma ja asetab konteksti, kuidas selline nähtus saab õigusteoreetiliselt ja praktiliselt üldse olla võimalik.

Nimelt just Austria-Ungari impeeriumi maadest võrsunud juristid leiutasid teooria riigi juriidilisest surematusest teatud asjaolude esinemise korral –
nad hakkasid suveräänsuse üle otsustamisel selgelt eristama fakte ja õigust. Nii nagu Ungari ja Tšehhi juristid väitsid 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil, et nende varasemad riigid ei olnud kunagi õiguslikus mõttes ära kadunud, nii sai ka õigusteoreetiliselt võimalikuks üldse riigi juriidiline järjepidevus, hoolimata vastupidisest faktimaailma reaalsusest. Wheatley raamatus on õigustatult rõhutatud (1914. aastal toona Austria-Ungari keisririigis Krakówis sündinud) poolatar Krystyna Mareki õigusteoreetilise ja ajaloolise raamatu tähtsust riikide järje­pidevuse kui õigusliku fiktsiooni väljatöötamisel.³ Mareki õigusajalooline ja -teoreetiline käsitlus teeb temast Eesti Vabariigi järjepidevuse teooria vaimse esiema.

Ent oluline oli teinegi Austria-Ungari keisririigi taustaga jurist, hiljem Hamburgi ülikoolis rahvusvahelise õiguse professorina töötanud Rudolf Laun (1882–1975). Launi juures kaitses oma doktoritöö baltisakslane, algselt Tartu ülikooli kasvandik (ja hiljem audoktor) Boris Meissner (1915–2003), kelle teadustöö Balti riikide järjepidevusest saavutas mõjujõu saksakeelses kultuuriruumis ja andis tõhusaid argumente Balti riikide iseseisvuse taastamisel 1991. aastal.⁴ Millenniumivahetusel Berliinis doktorantuuris õppides õnnestus mul oma silmaga näha Meissneri ja Lennart Meri omavahelist suurepärast klappi ja läbisaamist. Meissneri teadusliku juhendaja Launi kui vana „Austria-Ungari keisririigi juristi“ mõju võiski aga olla tõdemuses, et jah, loomulikult pole selles midagi ebanormaalset või häirivat, et riigid võivadki – isegi pika aja jooksul – säilida õiguses, isegi kui nad (ajutiselt?) kaovad reaalsuses.

Teine Launi seos Eestiga on, et rahvusvahelise õiguse juhtivaid juriste koondavas organisatsioonis nimetusega Institut de Droit International töötas Laun pärast Teise maailmasõja lõppu koos Eesti diplomaadi Kaarel Robert Pustaga (1883–1964).⁵ Mõlemad esindasid seisukohta, mis oli väga kriitiline Nõukogude Liidu vallutuste suhtes, mida Moskva, nagu Vene impeerium ajalooliselt ikka, ise muidugi vabastamistena mõtestas. Võib öelda ka seda, et oma eluajal hoidsid sellised mehed nagu Laun ja Pusta Nõukogude mõju Institut de Droit Internationalist (mis muide septembris tähistab 150. aastapäeva) eemal.

Teine Austria-Ungari keisririigi ja nn austromarksistide, nt Karl Renner (1870–1950), mõju maailmale oli selles, et keisririigis püüti palavikuliselt lahendada rahvusküsimust. Renneri kirjutistest ja üldse keisririigi viimaste aastate ideedest sündis vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse idee. Mäletatavasti Eesti Vabariik sammus siin sõdadevahelisel perioodil esirinnas, olles
1925. aastal vastu võtnud kaugeleulatuva vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse. Kahtlemata mängis seaduse vastuvõtmisel rolli Rahvasteliidu surve – ja Wheatley raamat näitab, et Rahvasteliidu vähemusrahvuste kaitse mehhanismi kureerinud Genfi ametnike seas oli populaarne just omaaegse Austria-Ungari lõpuperioodi ideed, sh Renneri tööd. Ning taas on ideede liikumise mõttes huvitav, et eespool viidatud (keisririigis üles kasvanud) Rudolf Launi juures Hamburgis kirjutas pärast Teist maailmasõda oma doktoritöö vähemusrahvuste kultuurautonoomiast Karl Aun. Karl Aun oli olnud 1940. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees ja just tema peitis 1943. aastal oma kodutalus ära EÜSi ajaloolise lipu – sellesama, mis tänapäeval on Eesti Rahva Muuseumis kõigile vaadata.

Eesti mõtteloost huvitatule pakub Wheatley raamat mitmesuguseid huvitavaid paralleele ja mõttekohti. Kui Georg Jellinek avaldas oma mõjuka teadustöö „Välislepingute õiguslik olemus“ (1880), siis oli ta hästi teadlik ka Carl Berg­bohmi varasemalt Tartus kirjutatud välislepinguid käsitlevast teadustööst.⁶ Teise näitena: Hans Kelsenit imetlenud noorte juristide sekka kuulus ka tema loenguid kuulamas käinud eestlane, hilisem Tartu ülikooli juuraprofessor, traagilise elusaatusega Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941). Kliimann õppis aastatel 1925-1926 kolm semestrit Viini ülikoolis ja Kelseni puhas õigusõpetus mõjutas teda ilmselgelt.⁷

Omakorda Kliimannist mõjutatuna asus oma kandidaaditööd rahvusvahelise lepingu mõistest kirjutama Jaan Kross, püüdes seda toona okupatsiooni­ajal teha eelkõige formaalse loogika võtmes (s.t Kliimanni vahendusel ikkagi ka Kelseni puhtast õigusõpetusest kui õigusteooriast mõjutatuna). Siiski Nõukogude okupatsioonivõim vahistas Krossi, saatis ta Siberisse ja doktoritöö jäi lõpetamata.⁸ Seega, mööduja, kui seisatad Krossi kuju juures Harju tänaval, siis mõtle korraks sellele, kuidas Teine maailmasõda paiskas Krossi Siberisse ja tema ühe toonase vaimse mõjutaja, õigusteoreetik Hans Kelseni, Euroopast vastassuunas Californiasse Berkeley ülikooli. (Kelseni emigratsioon USAs ei olnud alati meeldiv, tal oli alguses raskusi akadeemilise töö leidmisega.)

Wheatley raamat näitab ka seda, kuidas teooria riikide surematusest hakkas pärast Teist maailmasõda elama uut elu. Näiteks ei olnud sellised vanad riigid ja tsivilisatsioonid nagu India, Sri Lanka, Indoneesia, Alžeeria jt rahul sellega, et neid taheti dekoloniseerimise käigus käsitada täiesti uute riikidena – kes aga ühtlasi pidid justkui olema seotud kogu koloniaalajastul välja töötatud rahvus­vahelise õigusega. Poolakas Charles (Karol) Henry Alexandrowicz
(1902–1975), kes oli sündinud monarhiaaegses Lembergis (Lviv) ja töötas 1950. aastatel Indias Madrases arhiivides, pakkus nendeks seisukohtadeks ka ajaloolist tuge ja juhtis enesekesksete eurooplaste tähelepanu sellele, et tõepoolest olid rahvusvahelised kokkulepped ja riiklus Aasias olemas ka enne eurooplaste tulekut.⁹ Riikide taastamine oli seega väljaspool Euroopat võimalik. Nimetatud põhjusel vaadati rahvusvahelises õiguse praktikas osaliselt mööda sellest, kui need riigid õigupoolest reeglivastaselt oma „ajaloolisi õigusi“ taastasid, näiteks India „vabastas“ ja annekteeris 1961. aastal relvajõul Goa.

Wheatley raamat on väga kasulik lugemine selles mõttes, et ta tõstab tähele­panu keskmesse juhtumid ja inimesed, kes on pidanud kokku puutuma riikluse katkestustega jm ano­maaliatega. Cambridge’i ajaloolane Quentin Skinner ütles (Wheatley, lk 21), et riigid on tähtsad juba kas või see­pärast, et nad „elavad meid kõiki üle“. Kuid eestlased, lätlased ja leedulased teavad, et mõnikord on tarvis teha rasket tööd selleks, et riik uuesti ellu äratada – nii nagu see juhtus Eestis, Lätis ja Leedus 1991. aastal, aga ette­valmistavalt juba mitu aastat varem ning Eestis uue põhiseaduse vastu­võtmisel ka hiljem, aastal 1992.

Kui muljed loetust kokku võtta, siis saab selgeks, kui poliitiliselt oluline on riigiõigus, sh murranguaegadel oma seoste tõttu rahvusvahelise õigusega. Õigupoolest on kohati raske riigiõigust ja rahvusvahelist õigust eristadagi, sest õigusteoreetiliselt on neil samad lähtekohad. Riigiõiguslikust mõttest võib sõltuda rahvaste saatus ja poliitiline tulevik, nagu Wheatley raamat ka demonstreerib. (Kõrvalmärkusena: sellepoolest tegi Eesti valitsus õigesti, kui ta toetas teaduste akadeemia juurde riigiõiguse sihtkapitali asutamist ning sellega Eesti riigiõigusteaduse arengut.) Wheatley raamat näitab meile riigiõigusteooriat oma ajaloolises ilus ja tulemustes. Austria-Ungari keisririigi maad andsid meile rohkem kui vahva sõdur Švejk ja Gustav Klimt, aga mingil äraspidisel moel aitab Wheatley raamat neidki paremini mõista ja mõtestada.

1 Robert Musil, Omadusteta mees, I–III. Tlk Mati Sirkel, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2006.

2 Vt Hans Kelsen, Puhas õigusõpetus. Sissejuhatus õigusteaduse probleemistikku. Tlk Hent Kalmo, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.

3 Vt Krystyna Marek, Identity and Continuity of States in Public International Law. E. Droz, Geneva 1954.

4 Boris Meissner, Die Sowjetunion, die baltischen Staaten und das Völkerrecht. Verlag für Politik und Wirtschaft. Köln 1956.

5 Vt Kaarel Robert Pusta materjalid 1950. aastatest Hooveri instituudi arhiivis Stanfordi Ülikooli juures.

6 Vt Carl Bergbohm, Staatsverträge und Gesetze als Quellen des Völkerrechts. C. Mattiesen, Dorpat 1876.

7 Kliimanni ja Kelseni seoste kohta vt lähemalt Lauri Mälksoo, Rahvusvaheline õigus Eestis. Juura, Tallinn 2008, lk 154 jj.

8 Vt Jaan Kross, Rahvusvahelise lepingu mõistest. Riigiõiguse aastaraamat 2020, lk 163–195, https://juridica.ee/article.php?uri=2020_riigi_iguse_aastaraamat_2020_rahvusvahelise_lepingu_m_istest. Vt samuti Krossi teksti mõtestavalt Lauri Mälksoo, „75 aastat hiljem: Jaan Kross ja tema pooleli jäänud kandidaaditöö „Rahvusvahelise lepingu mõistest’““, Riigiõiguse aastaraamat 2020, lk 157–162. https://juridica.ee/article.php?uri=2020_riigi_iguse_aastaraamat_2020_75_aastat_hiljem_jaan_kross_ja_tema_pooleli_j_nud_kandidaadit_rahv

9 Vt C. H. Alexandrowicz, The Law of Nations in Global History. Edited by D. Armitage and J. Pitts, Oxford University Press, 2017.