Roomlaste argipäev

Nagu jaapanlased ei loobu oma kirjutamisviisist, et mitte kaotada ühendust Hiinaga, nii jätkub ka Euroopas ikka veel klassikalise filoloogia ja isegi teoloogia õpetamine.

ILMAR VENE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

On „argielu“ entsüklopeedilise kokkuvõttena esitatav? Kui peaksime tundma tahtmist pakkuda hõlmavat ülevaadet praegusest igapäevasusest, tuleks kõigepealt vastata küsimusele: mis võiks sobida argisuse mõiste piiritlemiseks? Järgnevalt sobiks huvituda, kui eriline peaks olema päev, et väärida vastandamist igapäevasusele. Lugeja aga, keda sellised asjad köidavad iseäranis, on peagi sunnitud tunnistama, et muistsete roomlaste igapäevaolustik erines praegusest tunduvalt. Dies profesti vasteks annab sõnastik „mittepidulikud päevad“; niisiis eristas argisust ka tollal pidulikkuse puudumine. Sellest me saame väga hästi aru, kuid meie suhtumine teiseneb tunduvalt, kui raamatu 134. leheküljelt loeme, et Rooma ametlik „pühadekalender“ näitas 354. aasta kohta „176 mängude päeva“. Kõikide aastate kohta see ei käi, enamasti antakse kirjanduses teada, et „riiklikud pühad“ olevat aastast endale hõivanud ainult kolmandiku. Peame seda meeles, siis ehk hakkame aimama sedagi, miks just itaalia keelde on ilmunud peaaegu mittetõlgitav dolce far niente (sulnis tegevusetus).

Teadagi ilmub siinkohal küsimus, mis võiks sobida kummalise nähtuse seletuseks, kuid pisutki rahuldav vastus sellele osutub enam-vähem võimatuks. Üks peaks olema vaieldamatu: osutus tootmissuhetele ja ainelist laadi tarviduste rahuldamisele sedapuhku ei sobi. Pole ju kahtlust, et tootlikkuse seisukohalt ei saa orjatöö muude tootmisviisidega võistelda? Aga millega siis seletada, et Vahemerd ümbritsevates maades pidi orjus ilmuma nii suurejoonelistes vormides? Siinkohal tuleb vastu nähtus, mis kogu inimsuse arenguloos mõjub suisa ainuliselt: antiikne tööpõlgus. Rõhk lasub sedapuhku ainulisuse mõistel; teame ometi, et kehalised vaevad pole ühegi ühiskonna liikmetele naudingut pakkunud. Antiikühiskonna ainulaadsus on, et selle piires avaldus tööpõlgus määral, mida saab pidada ainult groteskseks. Tegevused, mida praegu ülendab elitaarsuse varjund, näiteks maalikunst (kiviraiduri ametist sootuks kõnelemata), olid tollase täisväärtusliku inimese silmis põlastusväärne orjatöö. Isegi kirjutamisest arvati, et see tõeliselt vaba inimest ei kaunista; jumaliku olendi vääriliseks peeti ainult mõtlemist, kehalisest tegevusest lahutatud vaimutööd.

Vaevub keegi üldistamise teel veel kaugemale minema, siis tuleb talle vastu seletusist hõlmavaim: antiikses Roomas pidi valitsema väga eriskummaline arusaam inimese seisundist. Ja sellest ennekõike tuleneb valdav osa tollastest vastuoludest. Ühest küljest peetakse inimolendit nii jumalikuks, et pisimatki sundi peetakse talle alandavaks, kuid samas toideti nonde jumalike olenditega metsloomi ja kalu; eks ikka selleks, et nende liigikaaslased saaksid vaatepildist rõõmu tunda. Kahe äärmuse vahele jäid ca 150 000 Rooma elanikku, keda riik pidi varustama teraviljaportsjonitega, et nood saaksid jätkata vegeteerimist; nii ütleb autor leheküljel 205, kuid mõistagi on tegemist ligikaudse oletusega, kirjanduses võib kohata ka suuremaid „proletaarlaste“ hulki. Kuhu jääb selle häbi ots, kui Rooma kodanik oleks endale pidanud elatist teenima! Too ju tunnistas ainult üht endaväärilist ülesannet, kuulumist pealtvaatajate hulka. Vaatemängudest olid amfiteatrite verised etendused kõige hinnatumad. Kõik see kokku andis antiikse barbaarsuse. Marcus Antonius oli vaimustuses, kui talle toodi Cicero kehast eraldatud pea, ja niisama endastmõistetavalt soovis Salome, et talle antaks vaagnal Ristija Johannese korjuse ülaosa. Tohib oletada, et Gustave Flaubert oleks neid toiminguid kommenteerinud hüüatusega: „See on antiikne!“

Saab ju küsida, kas on tingimata tarvis pidada meeles selliseid kurioosumeid; ja kohe tuleb möönda, et võrdselt kerge on põhjendada niihästi jaatavat kui ka eitavat hoiakut. Meeldejäävalt jaatava variandi esitas Ain Kaalep, kes üht oma vestlust sisse juhatades (mõistagi tuli vaatlusele luule tõlkimine) alustas tõdemusest: Euroopa kirjandused võrsusid ladina kirjasõnast, kuid see viimane on suuresti tõlkekirjandus. Pidada öeldut millekski algupäraseks pole küll põhjust, saab hõlpsalt loetleda autoriteete, kes on (T. S. Elioti kombel) korranud: me põlvneme Kreekast alles Rooma kaudu.

Aga mispärast peaks Euroopa kirjanduste põlvnemislugu meid millekski kohustama? Enamgi veel, tundub suisa endastmõistetav, et me ammuse mitmekesisusega suudame tutvuda kõigest tillukesel määral. Ja sellepärast tuleb mõistmisega võtta neidki, kel kaugema mineviku suhtes on varuks põhimõtteline tõrjehoiak. Juba mainitud Ain Kaalep mäletas sedagi, kuidas ta möödunud aastasaja kuuekümnendal aastal istus Tallinnas pika laua taga, kus otsustati, kas antiikkirjanduse eestikeelseid antoloogiaid on üldse vaja. Paberileht käis ringi ja iga osavõtja väljendas sellel oma suhtumist. Üks Nõukogude Eesti kirjanduse suurkujusid, igati haritud inimene, olevat kirjutanud esimesena: „Ei pea vajalikuks.“

Õnneks pole seda laadi lubatähti enam tarvis, tohime avaldada isegi religioosse sisuga kirjandust, kõnelemata kirjasõnast, milles „reaktsioonilisus“ avaldub nõrgemini. Täiel määral on õigus leidnud ka kasutamist; pole kahtlust, et esimese Eesti aja kehvakest trüki­toodangut ei saa võrrelda praeguse küllusega. Muidugi ei tähenda ennist öeldu enesekiitust, vaid osutust teisenenud oludele; lugeja, kes soovib selles veenduda vahetumalt, vaevugu „Vana-Rooma argielu entsüklopeediat“ kõrvutama väljaannetega, mis nägid siinmail trükivalgust sadakond aastat tagasi. Praegused raamatud on nii kaunid, et kerkib küsimus, kas selles suunas on üldse võimalik kaugemale minna. Ühtaegu paneb kõnealune täiustumine arvama, et ühiskonnas, kus hoolitakse esmajoones kõigest uuest ja paremast, peab ammuste aegade osatähtsus paratamatult nõrgenema.

Sellegipoolest püütakse ka selle poole, et hoolimatu hoiak mineviku suhtes ei ületaks lubatud määra. Nagu jaapanlased ei loobu oma kirjutamisviisist, et mitte kaotada ühendust Hiinaga, nii jätkub ka Euroopas ikka veel klassikalise filoloogia ja isegi teoloogia õpetamine. Teadagi ei puudu rikastes riikides selleks võimalused; veel möödunud aastasaja kuuekümnendail võis Dietrich Ebener arvata endastmõistetavaks, et iga põlvkond peab Homerose enda jaoks tõlkima uuesti.

Öeldes nii bravuurikalt antiikkultuuri vundamendi kohta, ei tohi siis ka sellest lähtuvad võrsed ja nirekesed kõrvale jääda, kõnealune teos tõendab seda täie hiilgusega. Tegemist on panusega sajandeid kestnud selgitamistöösse, millest annab kokkuvõtliku ülevaate teose lõpus esitatud bibliograafia. Erilise kurioosumina väärib märkimist, et selles esineb ka vaatlusaluse teose väärikas eelkäija, (eestikeelne) „Vana-Rooma inimene“, mitmelt autorilt pärinev koguteos, mille on koostanud Andrea Giardina ja mis jõudis ilmuda juba 2005. aastal.

Kogumik annab ühiskonnast üldpildi erinevate elukutsete esindajaid portreteerides, kõnealuses „entsüklopeedias“ seevastu pühendub autor nähtuste ja olmet näitlikustavate tarbeesemete tutvustamisele. Seda, nagu võibki oodata, tehakse saksa põhjalikkuse ja usaldusväärsusega. Ennist öeldut saaks näitlikustada osutus, mis esineb „minkimist“ tutvustavas artiklis: „Huulepulga kasutamine on mõeldav, kuid ei ole tõendatud“ (lk 147).

Ühtekokku sisaldab „entsüklopeedia“ 138 märksõna. Tutvustuste pikkus oleneb nähtuse tähtsusest, teisisõnu sellest, kui ulatuslikult on mingi ilming kajastunud tollases vaimuelus. Vaatemänge tuntakse vist kõige laialdasemalt ning sellele vastavalt osutub „Masside meelelahutus“ kõige pikemaks artikliks, hõivates raamatus kümme lehekülge. „Tule süütamine“ seevastu esitatakse kümne reaga. Kuid ka nendest saab lugeja teada, et toimingust on juttu tehtud üheksas allikas.

Oleks naiivne, kui võhiklik kõrvalseisja üritaks teha arvustavaid märkusi autori aadressil, kes on oma armastatud ainele pühendanud kogu elu. Või nagu arvas Alphonse Aulard, suure Prantsuse revolutsiooni ajaloolane: et revolutsiooni kujutada õigesti, tuleb teda armastada. Analoogset hoiakut tohitakse eeldada peaaegu kõigi ajaloolaste puhul; oleme harjunud, et autorid, kes on kirjutanud Kreeka-Pärsia sõdadest, räägivad poolehoidvalt kreeklastest, kuid isegi eestikeelse kirjanduse piires leidub raamat, mis kõnealusest reeglist hälbib. V. V. Struve nimelt, kelle „Vana-Idamaade ajalugu“ on välja antud 1949. aastal, eelistas ootuspäraselt kõike orientaalset ja seda ei tule talle pahaks panna. Ei ole apologeetidest puudu ka roomlastel, kelle julmus käibib vanemas kirjanduses millegi endastmõistetavana. Theodor Mommsen, Rooma õiguse eluaegne uurija, ütleb juba oma lühiesituse avaleheküljel: „Rooma õigus ei ole julm.“

Ootuspäraselt saab sellise hoiaku avaldusi täheldada ka Karl-Wilhelm Weeberi raamatus. Küll ei muutu see eales silmahakkavaks (teaduslikkus ennekõike!), kuid poolehoiu õrnukesi varjundeid võib siin-seal täheldada. Konkreetsemalt tähendab see, et mööndakse küll roomlaste inimlikke nõrkusi, kuid autoril pole mõtteski neid rõhutada. Oli linnaprefekti üks tema orjadest tapnud, siis „rahva protestidest hoolimata“ hukati kõik tema majapidamise 400 orja; autoril jääb vaid tunnistada (sedagi H. Bellenile viidates), et ühiskondlik kasu seati kõrgemale kaastundest ja õiglusest. Ootuspäraselt tundub see ainuke näide talle küllaldane; seisab ju eelnenud leheküljel (173) sõnaselgelt: „Üldistavad väited orjade kohtlemise kohta Roomas ei pea siiski enamasti paika.“ Õpetlane pole oma otsust viimseni­mineva selgusega täpsustanud, kuid lugeja mõistab selletagi, et silmas peetakse negatiivses vaimus tehtud üldistusi. Ja mispärast ei pidanud ta niimoodi arvama? Olid ju talle teada näited ohvrimeelsetest orjadest, kes tegid kõik, et oma isandaid päästa.

Apoloogia varjundiga hinnanguid leidub teisigi. Vanemas kirjanduses on olnud tavaks toonitada, et kõrgelt kultuurset Hellast roomlaste verised vaatemängud ei rüvetanud, ja vahest sellele vastukaaluks on Weeber pannud kirja: „Teooria, mille järgi kreekakeelne ida polevat olnud teistsuguste kultuuriliste eelduste tõttu gladiaatorite võitlustele nii vastuvõtlik kui lääs, on küll heatahtlik, kuid vale“ (lk 133). Ja tõepoolest, ka „kreekakeelses idas“ polnud inimesed sugugi vähem verejanulised; mõni amfiteater on seal säilinud nii hästi, et võitlusi saaks korraldada tänini.

Leheküljelt 60 saab lugeja teada, et ka Roomas pidid just nn väikesed inimesed äraelamiseks tööd tegema; „totaalse jõudeaja kontseptsioon“ kõlbavat keisririigiaegset Roomat iseloomustama ainult ajaloolise legendina. Selle kohta saaks ütelda, et isegi nõukogulikus ajalookirjanduses tunnistati tõsiasja: tootmine rajanes valdavalt vabadel, orjade töö tuli arvesse täiendusena. „Totaalse jõudeaja kontseptsiooni“ tuleks võtta sihiliku liialdusena, millega taotleti suuremat arusaadavust. Ja miks see ei pidanud ilmuma, kui Weeber ise leheküljel 134 ütleb, et vaatemängude kestuses püstitas rekordi „Traianus, kes tähistas daaklaste üle saavutatud võitu 123-päevase katkematu mänguperioodiga“? Siit selgub, et „riiklikke pühasid“, mis ühtekokku hõivasid aastast ühe kolmandiku, võidi erandjuhul pühitseda ka korraga.

Nagu juba öeldud, tuleks autori kaasaelamist esitatavale ainele pidada ootuspäraseks; selleta pole eluaegne pühendumine ühe valdkonna uurimisele mõeldav. Weeberil pole hoolest ja poolehoiust puudu jäänud, tema raamat võiks ehtida iga kaugminevikust huvitatud lugeja raamatukogu. Niisama ülivõrdelist tunnustust väärib ka teose eestikeelne väljaanne; raamat on ju kallis, kuid selle põhjust mõistab loodetavasti iga teose lehitseja: kujundus, teksti paigutus, värviliste illustratsioonide kvaliteet – kõik on kõrgemal igast kiitusest; olnuks Vana-Rooma ühiskonnas pisutki selle raamatu kaunidusest, oleksid kõik lugejad juba ammu õndsad. Jaan Lahe on teose tõlkinud eeskujulikku eesti keelde ja erilist tunnustust väärivad Ivo Voldi meetrilised tõlked Vana-Rooma luuletajate loomingust. Põhiteksti pidevalt saates moodustavad need ühtekokku üsna mahuka valiku taidelist tõlkeluulet.

Roomlaste argipäev erines tunduvalt praegusest igapäevasusest, aga kõige tähtsam on, et me oleme sellest teadlikud. Seda tuleks arvestada ka tollase barbaarsuse ja julmusega tutvumisel; külluses esines nähtusi, mida ei saa praegu heaks kiita, kuid ka kõige räigemate väärilmingute puhul tuleks alati pidada meeles, et need nurjatused on meieni jõudnud asjaosaliste endi kaudu. Võib-olla muud tollased rahvad, „barbarid“, olid kõlbeliselt kõrgemal järjel, kuid kahjuks pole nende edemus kuidagi tuvastatav. Küll aga on teada, missuguse hämmastava kiirusega võtsid Gallia keldid omaks röövvallutajate keele – eks ikka roomlasteks saamise sihiga. Ja pärast eesmärgi saavutamist polnud neis pisimatki tahtmist roomlaste barbaarse ikke alt vabaneda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht