Roosa müts – Ära ole nii salapärane, räägi veel!

REBEKA PÕLDSAM

2018. aastal pole miski iseenesestmõistetav. Ei saa eeldada, et inimene, kes jagab Objektiivi linke, valib tingimata EKREt, ta võib vabalt hoopis rohelisi valida. Samamoodi võib juhtuda, et sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust hindav liberaalkonservatiiv, kelle loogiline valik on sotsid, valib hoopis EKRE, sest teda võluvad märksõnad „eestlus“ ja „metsa säilitamine“. Valija pea ja süda on parajas vastuolus, sest märksõnade taga on pime ala, mille sügavama tähenduse üle arutlemiseks ei jäeta ega võeta aega. Mugavam ja mõneti kindlam on jääda ambivalentseks, ebaselgeks, hermeetiliseks, et vajaduse korral oma sõnumit väänata. Igati inimlik on eri olukordades oma mõtteid eri sõnastuses arendada. Kuid kui poliitikutel ei ole kindlapiirilisi läbimõeldud seisukohti, on tagajärjeks ühiskonna kollaps, sest poliitikuamet nõuab teistsugust vastutust kui köögifilosoofi oma.

Eesti ajakirjanduse kultuurikülgedelt jääb silma, et literaatide hulgas on populaarne kutsuda üles empaatiale ja muudatustele. Paljud meesautorid tsiteerivad Jordan Petersoni: kord on temaga nõus, siis vastanduvad. Näiteks Henri Kõiv on kirjutanud Petersoni fenomenist hea pika artikli, millega kultusarvaja võinuks vähemalt literaatide artiklitest kaduda, aga seal ta nüüd jälle on! Petersoni sõnad ei paku ühtegi fakti ega konstruktsiooni, mille peale ehitada empaatiat EKRE valijatega – Jan Kaus leebuskõnele kutsudes seda justkui püüdis.1 EKRE valijad on kaotanud riigi suhtes lootuse ja usalduse, mistõttu on olnud lihtne nende emotsioonidega manipuleerida, pakkumata poliitilisi lahenduskäike.

Kausil on õigus: üksteisega tasub olla hea. Aga praeguses keerulises maailmas mõjub headuse näitena tänulik naeratus Kausi bussis aidanud venelannast naabrile mõnevõrra küüniliselt. Vahest oleks võinud Petersoni lugemise asemel hoopis sellelt naiselt küsida, mida tema Eestis elades tunneb, nüüd kui Toompeal möllab valgenahalise maskuliinsuse kriis. Vahest oleks pärast seda dialoogi Kaus saanud luua ühtekuuluvustunde teistsuguse subjektsusega, panna end teise positsiooni ja seista tema heaolu eest paremini kui lihtsalt naeratades? Posthumanistid kraaksuvad kord rõõmsalt, kord kurvalt, et humanitaarteadlased, kelle ülesanne on muutuvas maailmas sõnastada oleviku olemus, on jäänud passiivsusse kinni ja peavad oma agentsuse tagasi võitma, „hakkama sõnadega uuesti asju tegema“ (mõeldes J. L. Austini 1955. aastal peetud tuntud loengu värskele tõlkele).

Usun, et paljud nõustuvad post­humanistliku mõttevoolu põhiteesiga, nagu seda on filosoof Rosi Braidotti tutvustanud oma avalikes loengutes: tarvis on pakkuda lootust, sest lootusetus ja teadmatus viivad fašismile. Elatakse eri inforuumides, kindlaid fakte on raske leida, ajakirjanduses räägitakse küll keskkonnaprobleemidest, rahvusküsimusest ja päevasündmustest, aga meil puuduvad süstemaatilised teabekogud, kust hõlpsasti kontrollida, milline on Eesti demograafiline pilt, kuidas panustada säästvasse arengusse vms, ega ole platvormi, kust jälgida, mida erakonnad on valimiste eel lubanud ja mida nad täitnud on. Statistikaameti ja ministeeriumide veebisaidid on küll lihtsasti kasutatavad, aga tõepõhjata uudisvoo tingimustes tuleb ajakirjandust struktuurselt muuta, et selle funktsionaalsus säiliks.

Värsked keskkonnateadlikkuse uuringud näitavad, et eestlased on keskkonnaküsimustes apaatsed.2 See tähendab, et globaalse kliimasoojenemise tingimustes tuleb kasvatada keskkonnateadlikku tarbimiskäitumist. Seaduste abil saab selleks luua soodsa keskkonna: juba praegu saab piirata plasti tarbimist või planeerida Tallinna korralik kergliiklusvõrgustik, avalikus ruumis saab veelgi enam arendada tasuta tegevust, televisioonil ja online-meedial on kõik vahendid, et loodusteadlikkust süstemaatiliselt meelde tuletada. Keskkonna­teadlik tarbimine on enamasti naise nägu,3 aga miks mitte seda muuta?

Olen kirjutanud „Roosa mütsi“ arvamusveergu kaks aastat, see on rubriigi viimane artikkel. Aja jooksul on arutelud rahvuslusest, keskkonnast ja soolisest võrdõiguslikkusest muutunud. Rahvusküsimus on segunenud metsandusega ning majandus-, rahvusluse ja loodushoiuhuvid lähevad üksteisest järjest kaugemale: ühed tahavad mitmekesist ühiskonda ja looduskeskkonda, teised aga nii palju kui vähegi võimalik raiuda puud rahaks ning peavad seda protektsionismiks, ajutiseks lahenduseks suurte muudatuste vastu. See on täiesti lootusetu suund. #minaka liikumise mõte ja jõud seisneb struktuurse probleemi teadvustamises: kui keegi läheneb teisele allutavalt, ei pea ohver end süüdi tundma, et ta tarvilikult kiiresti minema ei jooksnud, vaid ahistaja tuleb pikalt saata, kõrvaltvaatajadki võivad sekkuda. Enne #minaka liikumist ei olnud selline mõtlemine iseenesestmõistetav, praegugi on see alles kujunemisjärgus. Arusaamade muutumisele osutavad avalikuks tulnud ahistamisjuhtumite järgsed reaktsioonid, käitumismustrid kujunevad pikema aja jooksul.

Toimuva mõtestamiseks vajame mitmesuguseid teemapüstitusi, julgemat kriitilist peegeldust, rohkem tähelepanu teistsugusele, koos mõtlemist ja usaldusliku dialoogi tekkimist. Ma ei tunne Jan Kausi isiklikult ega ole temalt küsinud, mida ta pärast oma artikli avaldamist edasi mõtles. Eks ta – nagu siinkirjutaja praegu või enamik kirjutajaid üldse – kujundas kirjutades oma arusaama, mis pärast avaldamist veel muutub, aga kui keegi arvamust üles ei korja, jääb mulje, et pole mõtet endale post­scriptumit kirjutada. Aitame siis üksteist!

 

1 Jan Kaus, Leebuskõne utoopia. – Postimees 28. XI 2018.

2 Special Eurobarometer 468. Attitudes of European citizens towards the environment. Fieldwork September-October 2017 http://ec.europa.eu/environment/eurobarometers_en.htm Keskkonnaministeeriumi 2018. aasta Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring https://www.envir.ee/sites/default/files/2018_keskkonnateadlikkuse_uuring.pdf

3 Sotsiaalministeeriumi Gender Web, Keskkond ja sugu. http://gender.sm.ee/teemad/keskkond/keskkond-ja-sugu/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht