Rootsi riigimajandus ülemereprovintsides

Enn Küng

Vastus küsimusele, milline oli Läänemere provintside osa Rootsi riigimajanduses, määrab, kas saame rääkida koloniaalsuhte olemasolust või puudumisest.Helmut Piirimäe, Rootsi riigimajandus Eestija Liivimaal XVII sajandil. Toimetanud Indrek Elling. EÜS Kirjastus, Tartu 2009, 426 lk.        Tartu ülikooli emeriitprofessor ja Uppsala ülikooli audoktor Helmut Piirimäe on Eesti laiemale avalikkusele eelkõige tuntud meie alma mater’i ajaloo uurijana. Paljuski just Piirimäe eestvedamisel tähistati 1982. aastal Tartu ülikooli 350 aastapäeva, mida jäi meenutama kolmeköiteline ajalooraamat, kusjuures selle esimese, rootsiaegset ülikooli käsitleva köite põhiautor oli Piirimäe ise. Vähem teatakse seda, et tema peamised, talle laiemat rahvusvahelist  tuntust toonud uurimistööd on valminud hoopis majandusajaloo vallas. 1960. aastate algul kaitstud kandidaaditöö käsitles XVII sajandil Narva kaudu käinud ida-lääne transiitkaubandust, eelkõige selle statistilisi näitajaid.

Jätkuks esimesele kokkupuutele Narva sadamaraamatutes leiduvate massiliste arvandmetega sai Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rootsiaegsete arveraamatute analüüs Rootsi riigimajanduse seisukohast. Just sel teemal valmis Piirimäel  1974. aastal doktoritöö, mis õnnestus küll edukalt kaitsta, kuid uurimus pidi käsikirja jääma. Ei kuulunud ju Rootsi aeg prioriteetsete uurimisvaldkondade hulka, mille peale raisata paberilimiiti; pealegi oli ametlikus Eesti NSV ajalookirjutuses Rootsi võimuperiood lühidalt kokku võetud kui koloniaalvõimu ajajärk, et seda poliitiliselt, majanduslikult ja isegi kultuuriliselt eristada järgnenud, progressiivses võtmes kujutatud Vene ajast siinse maa ajaloos.

Siiski õnnestus Helmut Piirimäel väitekirja olulisimad seisukohad avaldada artiklitena vene- ja saksakeelsetes teaduskogumikes. Üle 30 aasta käsikirjas seisnud uurimuse avaldas nüüd täies mahus trükis Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Nagu autor saatesõnas märgib, võtsid asja üles tema õpilased ja kolleegid. Igati mõistetav on käsikirja publitseerimisel tehtud otsus avaldada see 1974. aasta seisus ja mitte täiendatud kujul. Selle  poolt räägib mitu asjaolu. Peamiselt ehk see, et doktoritööd kirjutades olid Piirimäe käsutuses ainult Eesti ja Läti arhiivide materjalid. Pikemaajaline juurdepääs teema seisukohalt olulistele Rootsi ja Soome arhiividele ei olnud toona mõeldav. Samas võimaldab kasutatud allikaline baas piisava selgusega mõtestada Rootsi riigimajanduse olemust tema ülemereprovintsides. Samuti on kolmekümne aastaga edasi arenenud Euroopa varauusaja majandusajalugu,  eriti selle meetodid. Seega kajastab Piirimäe uurimus kõige paremas mõttes 1970. aastate teadustaset, mida tuleb vaadata eelmainitud piirangute kontekstis, mitte tänapäeva teadusnormide taustal. Teksti ainsateks kaasajastusteks on omaaegsete obligatoorsete marksismi-leninismi klassikute tsitaatide väljavõtmine, mis oleksid iseenesest võinud siiski jääda, ja joonealustes viidetes on arhiive nimetatud praegusel kujul. 

Nagu öeldud, rajaneb Helmut Piirimäe uurimus XVII sajandi Rootsi riigimajandusest Eesti-, Liivi- ja Saaremaa arhiivimaterjalidel, mis on hoiul Eesti Ajalooarhiivis ja Läti Riiklikus Ajalooarhiivis. Tegemist on Rootsi võimude poolt sisse seatud ülipõhjalike arveraamatutega, millesse ühelt poolt kanti ööri täpsusega provintside administratiivsed, sõjalised, majanduslikud jm kulud, teiselt poolt ülemerevaldustest mitmesugustest tollidest,  maksudest, kontributsioonidest, rentidest, riigimõisate sissetulekutest jne saadud tulud. Rootsi ülipõhjaliku bürokraatia juurde kuulus peensusteni välja töötatud aruandlus ja seda verifitseeriv detailne raamatupidamine. Arvestuse aluseks olid hõbetaalrid, samal ajal kui sissetulekud laekusid ja väljamakseid tehti raha kõrval ka viljas ning teistes produktides. Arveraamatute maht on aukartustäratav, seda ka visuaalselt. Kui toimikud üksteise kõrvale ritta seada, saaksime paarikümnest meetrist pikema rea. Arhiiviallika valikut tuleb igati hinnata. Esiteks on tegemist peaaegu katkematu seeriaga, mis üksikute lünkadega katab Liivimaa kindralkubermangus aastaid 1626–1696 ja Eestimaa kindralkubermangus 1634–1699. Et Saaremaa kuulus aastatel 1654–1689 Rootsi troonist loobunud kuninganna Kristiina ülalpidamismaade hulka, siis peeti seal sel perioodil  arvestust esmajoones riigimõisate sissetulekuteväljaminekute üle. Eesti- ja Liivimaaga võrreldavad Saaremaa provintsi haldamist tervikuna kajastavad arveraamatud seati sisse alles 1680. aastate lõpus ja neid on meie käsutuses XVII sajandi viimaste aastateni välja.

Omaette küsimus on, palju oleksid tööle juurde andnud Rootsi Riigiarhiivis hoitavad arveraamatud. Julgen kinnitada, et kindlasti üksikuid detaile, kuid tervikpilti need ei muudaks. Rootsi arvepidamissüsteem  nägi iga aasta osas ette kolm omavahel seotud aruandevormi: sissetulekuid ja väljaminekuid kajastavad pearaamatud ja žurnaalid ning maksete aluseks olnud orderite, kviitungite, palgasaajate nimekirjade jms dokumentide kogu ehk verifikatsioonid. See sageli mitmele tuhandele leheküljele paisunud dokumentatsioon tuli arveaasta lõppedes saata kontrollimiseks Stockholmi Kuninglikku Kammerkolleegiumisse. Nii võiski juhtuda, et  üks osa dokumente jäi sellest mitmekordselt dubleeritud asjaajamisest provintsi tagasi saatmata. Allikana ei ole arveraamatud ajaloolastele tundmatud. Neid on kasutatud üksikute teemade nagu provintsides paiknenud sõjaväeüksuste, riikliku haldusaparaadi koosseisu, aga ka Tartu ülikooli, postikorralduse ja mitmete teiste kitsamalt määratletud teemade uurimisel. Helmut Piirimäe on piltlikult öeldes  esitanud arveraamatutele mitu Eesti XVII sajandi ajaloo seisukohalt olulist uurimisküsimust.

Teatavasti tuli Rootsi riigil 1561. aastast peale, kui ta väljus oma senistest piiridest ja hõivas Eestimaa, millest kujunes järgmiste vallutuste platsdarm, teha suuri sõjalisi kulutusi. Tulu uutest valdustest oli minimaalne. Alles XVII sajandi teisel veerandil saadi hakata mõtlema sellele, kuidas provintsid end esmalt ise ülal pidada suudaksid ning seejärel ka Rootsi riigikassasse sissetulekuid ja viljamagasinidesse vilja annaksid. Samal ajal oli ekspansiivse Rootsi riigi finantsmajandus arenemisjärgus. Olukorras, kus permanentsed sõjad suurendasid riigi väljaminekuid, toimus üleminek naturaalmajanduselt rahamajandusele ning kasvas krediidi osatähtsus. Rootsi finantssektori areng mõjutas ka provintside majandamist.

Piirimäe keskseteks uurimisprobleemideks on, milline oli Läänemere  provintside osa Rootsi riigimajanduses, millised olid riigi kulutused ja sissetulekud provintsides, kas Eesti-, Liivi- ja Saaremaa suutsid end ise ülal pidada või tuli väljast provintsidesse vahendeid juurde suunata või liikusid raha ja naturaalproduktid neilt aladelt hoopis emamaale. Alles siis, kui neile küsimustele on vastus saadud, on võimalik rääkida koloniaalsuhte olemasolust või puudumisest. Nagu nähtub Helmut Piirimäe tööst, intensiivistus  riigimajanduse osakaal provintsides vaadeldaval perioodil, kasvasid korralised riigimaksud ja riigi tulud tollidest, lisandusid uued sissetulekuallikad, kuid kasvasid ka võlad. Samas aitasid riigi finantshuvid kaasa siinsete sadamalinnade arengule, sest nende tollitulud (portooriumi-, litsentsi- ja aktsiisimaks) andsid olulise osa sissetulekutest. Tollituludele lisasaamiseks püüti majanduslike, diplomaatiliste ja isegi sõjaliste abinõudega tuua Vene  väliskaubandus Põhja-Jäämere-äärsest Arhangelskist Soome lahe linnadesse Tallinna, Narva ja Nyenisse (Peterburi eelkäija). Kaubanduse kõrval oli teiseks oluliseks sissetulekuallikaks põllumajandus. Mõisatelt nõuti nii korralisi (statsiooni Liivimaal ja veskitolli Eestimaal) kui ka erakorralisi riigimakse. Viimastel oli tendents korralisteks muutuda. XVII sajandi viimastel aastakümnetel läbi viidud mõisate riigistamine (reduktsioon) andis riigile suure  sissetulekuallika ja parandas otsustavalt riigi enda finantsolukorda. Redutseeritud mõisates püüdis riik seada sisse manufaktuuriettevõtteid, kuid nendest saadud tulud jäid tühiseks, nagu ka üldse käsitöölt. Riigi väljaminekute seas olid kõige suuremad sõjalised kulutused, seda eriti Liivimaal, kus Riias ja Tartus paiknesid suured garnisoniüksused. Sõjakulutused on pidevalt kasvanud. Seevastu riigi kulutused kohalikule administratiivaparaadile, kirikutele ja kohtutele olid suhteliselt tagasihoidlikud. Üpriski tühised olid hariduskulud. Siin domineerisid kulutused Tartu ülikoolile, mis, nagu autor tõdeb, on oma eelarvega ette nähtud summad enamasti ka kätte saanud. Riigi sissetulekute juures on oluliseks küsimuseks, millises osas suunati laekunud summad kohapealsete kulutuste katteks, kas neile oli vaja väljast lisa tuua või vastupidi, viidi raha/  vilja provintsidest välja. Piirimäe leiab, et Eestimaalt on alati rohkem välja viidud kui sisse toodud. Liivimaa seevastu vajas kuni 1680. aastate alguse reduktsioonini riigi dotatsioone. Selle töö puhul on olulised raamatu lõpus paiknevad tabelid (kokku 132), mis lubavad lugejal endal interpreteerida emamaa ja provintside rahalisi suhteid.

Kui millegi kallal norida, siis oleks soovinud näha autori sügavamat analüüsi ja kindlasti võrdlust riigi teiste  provintsidega Põhja-Saksamaal ja Lõuna-Rootsis, aga kas või naaberprovintsi Ingerimaaga. Samuti oleks pidanud lähemalt selgitama maksude kogumise põhimõtteid ja kui suur oli üks või teine maks protsentuaalselt. Eriti oluline oleks olnud seda näidata tollisissetulekute puhul. Kui näiteks Riias koguti portooriumija litsentsimaksu kuni 6%, aga Tallinnas ja teistes Soome lahe põhjakalda linnades 2%, siis tulnuks sellele lõppandmeid esitledes  kindlasti tähelepanu juhtida. Kindlasti on õige rõhutada korrelatsiooni redutseeritud mõisate rendi ja Öresundi väina läbinud kaubakoguste vahel. Siinkohal ei tohi aga ära unustada Lääne-Euroopa viljavajaduse hüppelist tõusu XVII sajandi viimastel kümnenditel. Viimati märgitud puudustest hoolimata ei ole kahtlust, et Helmut Piirimäe uurimus Rootsi riigimajandusest ülemereprovintsides Eesti-, Liivi- ja Saaremaal täidab olulise lünga meie  Rootsi võimuperioodi uurimises. Tegemist on tõhusa teaduspanusega ja jääb veel kord head meelt tunda, et käsikiri on 35 aastat hiljem raamatuks vormitud.