Säärane meer ehk Sada vakka heinaseemet

Kaarel Tarand

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Juba minu vanavanemad tassisid pärast viimast sõda Tallinnas Harju tänava varemetele mulda. Käsitsi, kanderaamidega, sund- ja hoogtöö korras. Ligi 40 aastat tagasi viidi osa sellest Eduard Vilde monumendi jalust ära, ligi 20 aastat tagasi aga teine osa, kui arheoloogid enam ei suutnud uudishimule vastu panna ja tahtsid teada, mis on Kuld Lõvi juures mulla all peidus.

Esmaspäeval andis Tallinna noor ja innukas linnapea mulle lootust, et ehk saan minagi oma esivanemate jälgedes käia ja Harju tänavale mulda kanda, kui seda tööd just mõnele ettevõttele ei anta. Aga, nagu linnapea ütles, “haljasala rajamine on rahva otsus”, ja siis tuleb anda just rahvale võimalus seda ka rajada. Tore otsus, aga tõugatud mitmest fundamentaalsest veast. Esiteks, ei ole rahva otsust (sest nn rahvaküsitlusel osales napilt 2,5 protsenti tallinlastest), teiseks, kogu plaan on vastuolus kehtivate õigusaktidega ja kolmandaks, linnavõim ei ole endale ilmselt vaevunud üldse selgeks tegema seda, mis on linn ja eriti selle kultuuripärandina kaitsealune osa ehk vanalinn.

Kaitse all ja maailmapärandi nimekirjas on keskaegne linn. Valitsuse määrusega kinnitatud muinsuskaitseala põhimääruses on selgelt kirjas, et kaitse all on ajalooline linnatuumik ja seda ümbritsev haljasvöönd. Linnatuumiku osas näeb põhimäärus ette hävinud oluliste osade (tänavate võrk ja kinnistud-hooned) taastamist. Igati loogiline, sest kui me eksponeerime pärandit, siis peab see ka võimalikult ehe välja nägema. Müüride vahele vangistatud keskaegses linnas oli iga ruutmeeter arvel. See oli inimeste elu- ja töökeskkond, mitte puhke- ja meelelahutusala. Haljasala vanalinnas on seetõttu sadul sea seljas.

Kuid mitte ainult seda. Kavatsus rajada südalinna heinamaa näitab, et linnajuhid ei mõista ka moodsa linna vajadusi. Paljudes maailma linnades on linnasüdame slummistumine läbikäidud tee. Kui südalinnas pole elanikke, on see linnale kui tervikule kokkuvõttes kõige kallim. Praegu jätab linnavõim kasutamata ainulaadse võimaluse rajada südalinna eluasemeid ise või siis suunata maaomanikke elumaju ehitama. Harju tänava äärde võiks elupaiga saada mitusada inimest, kelle argivajadustest saaks tuge ka kohalikele, mitte turistidele suunatud äritegevus kohvikutest juuksurisalongideni. Ühesõnaga – linnaelu. Kultuurielu on niikuinii kesklinna koondunud, Estoniat, rahvusraamatukogu või draamateatrit Tabasallu või Viimsisse ei kolita. Linnas aga peavad inimesed elama kultuuritemplite lähedal, siis nad neis ka võimalikult rohkem käivad.

Pealegi on kogu Tallinna kesklinn masendavalt alaasustatud. Kesklinnas elab ruutkilomeetri kohta alla 1500 inimese (Kristiines 3200, Mustamäel ligi 8000). Ja mida me siis õigupoolest tahame? Kas vanalinna toimiva elukeskkonnana või eksponaadina, millelt raha teenida? Kui viimast, siis tuleks linnavõimul ka allesjäänud paar tuhat vanalinlast (keskajal elas vanalinnas umbes 7000 inimest) ümber asustada, panna sissepääsudes käima piletimüük ja vanalinn ööseks inimeste eest sulgeda.

Üsna õõnes on meie laiuskraadil ka väide, et haljasala säilitab Harju tänava ääre avaliku ruumina, hoonestus aga võtab avaliku ruumi ära. Haljasala on avaliku ruumina kasutatav ju ainult kolm kuud aastas, mitte rohkem. Elumajades elavad inimesed aga aasta läbi. Haljasala tähendab avalikule võimule püsikulusid, sealhulgas need, mida põhjustab vältimatu ja lõputu võitlus avaliku korra tagamise eest. Muidugi, kui just linn ei kavatse legaliseerida avalikus kohas alkoholi tarvitamist ning kujundada Harju tänava äärde Lauluväljaku eeskujul õllesummerlikku alkoparadiisi. Elanikud tagaksid korra omal käel ja linnale kuludeta.

Jah, vaated on toredad, aga neil on tohutu hind. Haljasalad on linnas väärtus, kuid siis, kui nad on oma õige koha peal. Tallinna võim on täitsa skisofreeniline, kui kaitseala põhimääruse järgi haljasalaks ette nähtud Skåne bastionile ehitustegevust planeerib, ent ehituseks loodud linnatuumikus Harju tänaval ehituskeelde seab. Eriti, kui arvesse võtta seda, et haljasalaks justkui loodud koht bastionivöö sees, mis ka linnavalitsuse akendest kenasti kätte paistab, on küll võtta, kuid see seisab vankumatult asfaldi all ja torudega piiratult. Kui vanalinlastele tingimata veel üht haljasala tahetakse kinkida, siis, palun, tehtagu see Vabaduse väljakule.

On veel üks võimalus. Linn võib omanikelt õiglase hinna eest Harju tänava kinnistud ära osta ja siis, et ruum avalikku kasutusse jääks, sinna ehitada muuseume, galeriisid, näituse-, lugemis- ja kontserdisaale. Igal juhul on need majanduslikult rohkem põhjendatud kui muruplats, mille linnapea Ratas on lubanud juba sügiseks valmis saada. Õnneks ei saa, vähemasti kehtivate seaduste raames pole see võimalik. Ja lõpetuseks jääb veel üle küsida, et miks küll tartlastel ei tulnud kuldaväärt mõtet koledate Jaani kiriku varemete asemele kena haljasala rajada. Ning kuidas Tallinna Viru tänavale lubati küll de la Gardie’ kaubamajana tuntud hoone ehitada? Ometi oli seal ju nii soliidne auk ja õlleplatvorm!

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht