Saame, mida ei taha

KAAREL TARAND

Mõrv sai teoks. Jälle. Mida kaugemale ajalukku jäävad täiemahulised rindesõjad, mille pidamisse on mobiliseeritud riikide kogu elanikkond imikust raugani, seda enam on sõduritel ja nende poliitilistel ülematel vaja mingitki aseainet. Relvi ja relvajõude pole pika rahu ajajärgul atradeks ja põllumeesteks taotud. Vastupidi, seda otse nii nimetamata jätkub maailmas võidurelvastumine. Ja kui sul ikka on peaaegu ise mõtlev ja tegutsev droon, siis kuidas vastu panna kiusatusele seda tõsiolukorras katsetada? Donald Trump jäi kiusatusele alla, kuid õigluse huvides peab märkima, et ta on oma eelkäijate vääriline mantlipärija. Õigusliku aluseta ehk kohtuvälise tapmise korralduse väljaandmisega said muretult hakkama ka USA presidendid George W. Bush ja Barack Obama. Kui Bush võttis siiski vaevaks Iraagi juhi Saddam Husseini hukkamise õigustuseks kohtuprotsessi lavastada, siis Liibüa kauaaegsel liidril Muammar al-Gaddafil enam sama hästi ei läinud. USA käed jäid poolpuhtaks, sest asi aeti korda võõraste kätega.

Iraani kindrali Soleimani tapmise puhul ei vaevutud isegi silmakirjatsema. President Trumpi hooplemise järgi otsustades on ta oma mõrvakäsu andmise üle üliuhke. See on seda kummalisem, et tuhanded USA välispoliitika asjatundjad on juba paar aastakümmet üsna üksmeelel, et liidri­vahetus ja sellest loodetav režiimivahetus USA-le ebameeldivates riikides ei ole välispoliitikas pikaajaliselt viljakas võte. Pigem on jõu kasutamise tagajärjel tekitatud sihtriigis kas kaos või senisest suurem USA-vastasus. Kui president ja tema pistrikud kõrvale jätta, teatakse ka USAs hästi, et kõik pikad sõjad on alanud eksliku lootusega, et need on lühikesed ja võidukad. Neid käivitades on eksinud Hitler ja Brežnev ning järjest peaaegu kõik USA presidendid, alates Kennedyst.

Mis tahes kuju ka võtab Iraani ja USA sõjaline konflikt ülemvõimu pärast Iraagis, siis oma mõrvakäsuga hävitas Trump efektiivselt mingigi diplomaatilise lahenduse võimaluse. Teisisõnu: Trump laskis õhku eurooplaste aastatepikkuse kannatliku diplomaatilise töö tulemused. Kuna USA presidendile meeldib rääkida alati esimese asjana rahast, siis oleks igati kohane, kui Euroopa riigid esitaksid tehtud töö hävitamise eest Washingtonile kopsaka arve.

See on miinimum, aga kindlasti kuulub eurooplaste kohustuste hulka USA seadusevälise tapmise eest selgesõnaliselt hukka mõista. Euroopas on selleks moraalne alus, sest viimaste oma sõdade (endises Jugoslaavias) kurjategijaid on kannatlikult püütud ning tagatud neile ka aus kohtupidamine. Siiani on väikeriigi juhtide elu olnud lihtne, sest ükski Eesti kõrgem võimukandja ei ole pidanud tõsimeeles kaaluma mõrvakorralduse andmist ega sõjaroima sooritamist. Meie välis- ja kaitseministri ülimalt ettevaatlikku sõnaseadet Iraani kindrali mõrva kommenteerimisel võib mõista, kuid on asjakohane ka küsida, kas Trumpi tegevust kaudseltki õigustades nõustutakse väitega, et jah, kui julgeolekuolukord seda nõuab, on ka Eesti valitsus valmis Eestile vaenuliku riigi juhi mõrvatöö sanktsioneerima.

Praegu on küsimus selles, et ebastabiilsus, pinge kasv ja sõjategevuse laienemine Lähis-Idas on ühemõtteliselt vastuolus Euroopa huvidega, sest mõjuvad halvasti nii Euroopa kodanike heaolule kui ka võimalusele edukalt globaal­probleeme lahendada. Kui nende hädade põhjustaja on USA, siis tuleb ka otse USA ohjeldamine ette võtta, mitte piirduda suurriigi eesmärgi­päratu käitumise tagajärgede kuluka paikamisega, kus see vähegi võimalik.

Eesti avalikkus näib ajakirjanduses avaldatu järgi palju selgemalt USAd hukka mõistvat, kui seda ilmutab valitsuse ametlik positsioon. Õnneks elame vabas riigis, kus valijate tahtest sõltuvad juhid peavad avaliku arvamusega varem või hiljem arvestama hakkama. See on seda lihtsam, et NATO esimesele peasekretärile, Briti kindralile Hastings Ismayle omistatud maksiim, mille järgi NATO ainus ülesanne Euroopas on „hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased madalamal kui muru“ ei kehti kogu ulatuses juba aastakümneid. Praeguse käitumise tõttu ei tohiks ameeriklastel Euroopas kohta olla, kuni USA juhid ei ole uuesti omaks võtnud oma riigi rajajate, eeskätt James Madisoni juhtnööre enesekontrolli ja -piirangute asjus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht