Säilenõtke Eesti

Täna esitletakse Eesti inimarengu aruannet „Lõksudest välja?“ aastate 2014-2015 kohta. Nagu pealkirigi viitab, on meil ja eriti poliitikutel, milles kahelda.

Eeldatavat eluiga, koolis käidud aastate arvu ja võrreldavates hindades SKTd ühe elaniku kohta arvesse võtva inimarengu indeksi pingereas on Eesti 33. kohal ehk enam-vähem seal, kus ikka. Meie tulemusnäitajad on vastavalt 74 ja 12 aastat ning 23 387 Ameerika dollarit. Nii et statistikalembesed poliitikud võivad rahuloleva muige julgelt suunurka jätta ning „väike, aga tubli“ mantrat edasi korrata.

Elu siiski statistikast ei hooli ja saab alati parem olla, nagu osutavad ka aruande koostajad. Eesti püsiprobleemideks on hariduse vähene mõju töö­turult saadavale vastutasule ning eakate inimeste mitte nii suur heaolu. Suuremas sotsiaalse tõrjutuse riskis on peale vanemate inimeste jätkuvalt ka madalama haridustasemega, mittetöötavad ja vene keelt peamise suhtluskeelena kasutavad elanikud. Ja tegu pole sugugi marginaalse vähemusega, vaid veerandiga meie elanikkonnast.

Nii ongi eestlased küll kõrgelt haritud, aga tegelikult pole tööturul nende oskustele vastavaid ametikohti eriti pakkuda. See toob omakorda kaasa pendelrände ja elu koondumise tõmbekeskustesse. Tallinnas ongi elatustase juba ELi keskmisest kõrgem, kuid selle hinnaks on Ida- ja Kagu-Eestis sündinute tervena elatud eluea märkimisväärne mahajäämus, mis prognoosi kohaselt on kümnendi pärast juba 20 aastat lühem, kui mujal Eestis.

Pole siis ime, kui madalama haridustasemega inimeste parimaks valikuks osutub väljaränne. Viimase kahekümne aastaga on Eestist lahkunud umbes 200 000 inimest ja kuigi ka tagasiränne kasvab (näiteks on sel aastatuhandel Soomest tagasi kodumaale tulnud iga neljas eestlane), on rändesaldo siiski enam kui 40 000 inimesega miinuses. Selge, et me ei saa käed rüpes istuda ja lohutada end teadmisega, et enamik väljarännanuid Eesti kodakondsusest loobuda ei soovi ega välista kunagi tulevikus tagasipöördumist. Eesti vajab (välja)rändepoliitikat ehk sama hädasti kui tegelikkusega sina peal lõimimiskava.

Aruande koostajad nendivad, et üheksakümnendate reformi venekeelse hariduse eestikeelseks muutmiseks alustati valest otsast ehk kõrgharidusest, mitte algastmest, s. t lasteaedadest.

Tuleb siiski nentida, et ka mitte kõik inimarengu aruande autorid ei suuda venekeelse elanikkonna probleemidele lahendusi otsides hoiduda emotsionaalsest käegarehmamisest. Mida on poliitikul ja avalikkusel õppida hüüatusest, et aina kahaneva eestlaste osakaalu ja eesti keele tähtsusega Ida-Virumaa sidumiseks eesti keele ja kultuuriruumiga ei piisaks „ilmselt vähemast kui pealinna kolimisest Narva“? Muidu kaalutleva ja argumenteeritud retoorikaga aruandes on just keele- ja kultuuriküsimuste peatükid stiililt märksa emotsionaalsemad ja sellest on kahju, sest häda­kisast ei suuda tummiseid mõtteid välja kuulda ka kõige empaatilisem poliitik.

Küll aga tasub igaühel kõrva taha panna üks mõiste, mis hakkab ilmselt kõiki järgmisi Eesti arengudokumente „rikastama“: säilenõtke kohanemine ehk võime taluda keskkonnast tulenevaid negatiivseid mõjusid, säilitades oma identiteedi. Või nagu aruande koostajad lõpetuseks väga ettevaatlikult nendivad: „Ühiskonna terviklikkust ja traditsiooni pühadust rõhutav konservatiivne mõtlemistüüp on eestluse elujõu üheks allikaks … Samas võimaldab erinevusi ja loomingulisust rõhutav mõtlemistüüp vastata kõrge määramatuse astmega sotsiaalsete muutuste perioodi väljakutsetele paremini. See mõtlemistüüp tõuseb järgnevatel kümnenditel paratamatult esiplaanile.“

Eks lähitulevik juba näita, kas oleme heaoluriik vaid paberil või ka tegudes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht