Neil MacGregor, Saksamaa. Ühe rahva mälestused. Tõlkinud Lauri Liiders. Postimehe Kirjastus, 2024. 598 lk.

Ei ole ilus alustada juttu ühest raamatust sellega, mida seal pole. Aga eesti lugejale torkab see puudumine muidugi silma. Tõsi, Riia ja isegi Tallinna nimi on tekstist leitavad, kuigi mitte nimeregistrist, mis, tõsi, pole pikk ja sisaldab seega vaid olulist. Autori, Briti ajaloolase, teeneka muuseumijuhi ja BBC ajakirjaniku valik on kõigiti mõistetav. Aine on tohutu ja kuhugi tuleb tõmmata piir. Selle piiri on ta põhja pool niisiis tõmmanud sinna, kus kunagi lõppesid Preisi kuninga „liivased valdused“ – oli see Voltaire, kes neid niimoodi nimetas? Või Descartes?

Igatahes olid need Memeli (nüüd muidugi Klaipėda) ja Königsbergi vahelised hirmsad liivaluited tuntud kõigile, kes enne raudteed ja turvalisi reisiaurikuid Euroopast Peterburi reisides maad mööda tulid (laevaga sai küll rutem, aga polnud kindel, kas üldse kohale jõuad). Hobused ja tõllad jäid liiva sisse ühtelugu kinni ja need reisikogemused muutsid Venemaa muidugi veelgi põnevamaks ja kättesaamatumaks. Ning ühtlasi on tänu tollele maismaateekonnale, mis kulges läbi tollaste Baltimaade, Kura-, Liivi- ja Eestimaa, meil XVIII-XIX sajandist olemas hulk reisikirju ja mälestusi, mis toovad teateid ka meie kodumaa ja rahva kohta. Muidu oleks meie teadmine oma suhteliselt lähedasest minevikust veelgi hõredam¹.

Neil MacGregori raamat algabki suurepäraste värviliste ajalookaartidega (aastast 1500 kuni tänapäevase seisuni), mis ise annavad aimu selle aine tohutusest ja hõlmamatusest, mida ta läbi valgustada on võtnud. Sest riik, mis praegu seisab (ei saa isegi öelda, et laiutab) keset Euroopat, on vaid jäänuk (koos Austriaga ja osaga Šveitsist) sellest saksa maailmast, mille piirid – jah, kus nad õieti või kunagi olidki? Ühel neist kaartidest on küll Riia ja ka Tallinn täiesti olemas, kuid see on kahtlemata kaartidest kõige õnnetum, traagilisem ja häbiväärsem, dateeritud novembriga 1942. Kusjuures selles kaardiski on oma iroonia: kuigi see oli ainus hetk ajaloos, mil Eesti- ja Lätimaa üleni ja ametlikult mingisuguse Saksa riigi alla kuulusid, oli sakslaste, saksa rahva „seitsmesaja aasta pikkune“ kohalolek just 1942. aastaks siin juba otsa saanud.

Teatavasti käis selle likvideerimine vaid mõne kuu ja mõnede laevatäitega, igati korrapäraselt ning tsiviliseeritult, vastavalt Saksa Reich’i ja Nõukogude Liidu vahelisele salakokkuleppele, kuigi asi vormistati 1940. aastal veel vormiliselt iseseisvate Eesti-Läti ja Saksmaa valitsuse vaheliste lepingutega. Baltisakslastel mõneti lausa vedas, võrreldes oma Preisi-, Böömi- või Poolamaa suguvendade (ja eriti -õdedega), kes pidid 1945. aasta sõjakaoses (või järgnenud mitte palju vähem kaootilises ajas) oma igimuistsed kodupaigad mõne päevaga maha jätma. See baltlaste vedamine oli muidugi väga relatiivne, sest asustatuna põhiliselt äsja okupeeritud Poola aladele (ja tihti poolakatelt ära võetud mõisatesse-majadesse) pidid nad tegelikult veel korra põgenema, koos kogu selle määratu massiga, mis sealt kunagisest Preisi kuninga liivariigist või muudelt idaaladelt põgenema pidi.

See ka seletab, ühe asjaoluna, miks neist vanadest Balti saksa kolooniatest (seda need Läänemere-äärsed hansalinnad ju sõna otseses mõttes olid, nii nagu kreeka kaupmeestel olid kunagi omad kolooniad Musta mere kallastel) nüüdses saksa rahva mälus nii vähe märki on säilinud. Meie võime ju uskuda, et kui ütleme „Reval, Dorpat“, näeme sakslase näol nostalgilist naeratust või vähemalt mingit äratundmisvirvet. Aga ei, sealt vaatab vastu täielik teadmatus (Riga päästab see, et linn tänini sama nime kannab). Saksa rahvusest elanikkonna ümberasustamise ehk umsiedlung’i käigus lahkus Eestist ja Lätist umbes 65 000 inimest. 1945. aasta monumentaalse rahvaste rändega liikus sõjaeelse Saksamaa või teiste riikide saksakeelsetelt aladelt liitlaste määratud Saksamaa uutesse piiridesse, nagu MacGregor meile kiretult teada annab, neliteist miljonit inimest, kellest „1-2 miljonit“ tolle exodus’e käigus oma elu jättis. Saksamaa ja eriti just saksa rahvas, sakslus, sai viimaks ometi endale ühed kindlad, ja nagu Euroopas palavalt loodeti, lõplikud piirid. Kogu selles piibellikus tohuvabohus sulas balti­sakslaste piisake muidugi kõigi nende kodu kaotanute ookeani ja kustus ka sakslaste ajaloomälust (muidugi, ajaloolased, rääkimata baltlaste järel­tulijatest, mäletavad seda kõike kuskil veel saksa täpsusega ja baltisakslastel on Saksamaal tänini olemas omad seltsid ning mäluasutused).

See on seda mõistetavam, et ega ju ei Reval ega Riga ole mänginud Saksamaa või saksa rahva ajaloos kunagi mingit olulist osa. See suhe on alati olnud veidi ühepoolne ja platooniline. Baltisakslased tundsid end muidugi (ja uhkusega) osana suurest saksa kultuurist, et mitte öelda tsivilisatsioonist, ja tänu nende kui selle maa valitsejate sajandeid antud eeskujule oleme meiegi, siinsed põlisrahvad, kui nii öelda võib, pärinud „saksluse“ (paraku ka saksikuse) rohkem kui meile mõelda või tunnistada meeldib. Kuigi siingi on toimunud kõiksugu pöördeid. Meie kõige esimene haritlaskond pärines väga suurelt osalt mõisast, mõisateenijate ja -ametimeeste peredest (Kreutzwald, Koidula, Faelhmann, Tulgas, Konrad Mägi jpt), saksa keel oli loomuldasa nende esimene kultuur-, kui mitte kodukeel, ja võttis tükk aega, enne kui hakati tundma tõsist vajadust ka keeleliselt oma vanadest ja vihatud isandatest emantsipeeruda. Mis iseenesest – enese defineerimine rahvana just keele kaudu – on paraku jälle midagi väga saksalikku. Kultuuriline rahvus­identiteet, mis meie riigi põhiseaduse paljuräägitud preambulissegi sisse on raiutud.

Arusaadav. Eestlastel-lätlastel ei olnud kuni XX sajandini õieti kunagi olnud (kui poolmüütiline muistne priiusepõli välja arvata) mingit oma riiki. Sakslastel ka ei olnud – ajaloos peaaegu mitte kunagi! – oma riiki. Muidugi, sellega on nii ja naa. Neil oli väga palju oma riike. Mingil etapil, keskajast kuni Liivimaa sõdadeni, olid niisugusteks saksa riigikesteks ka Vana-Liivimaa orduvaldused ja piiskopkonnad. Ja sakslastel oli – tervelt tuhat aastat! – Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Miskipärast on raamatu tõlkija Lauri Liiders, keda muidu ilusa puhta töö ja selgesti loetavate eestikeelsete lausete eest aina kiita tuleb (kõik see pole meie tõlke-aimekirjanduses enam üldse tavaline, eks töö ole hirmus odav ja kellel see aeg on neid lauseid lihvida!), võtnud selle vana riiginime tõlkida kujul „Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik“. Küllap mõne ajaloopedandi jaoks kõlab see täpsemini, aga lubage! Nii vanu nimesid lihtsalt ei muudeta. On nagu on. „Rahvusega“ muutub see niigi hirmus pikk nimi kohmakaks, läheb rütmist välja.

Selle Püha Rooma Keisririigi endaga on muidugi keerulised lood. See oli unikaalne moodustis Euroopas, õieti see oligi, kui veidi utreerida, Euroopa, Alg-Euroopa, nii et midagi teist sama suurt pole meie väikesele kontinendile kunagi ära mahtunudki. Nii Prantsuse, Austria kui ka Vene impeerium jäid tolle Saksa rahva omaga võrreldes siiski lühiealisteks, ajutisteks nähtusteks. Tõsi, Voltaire’i (taas Voltaire’i!) kuulsa kalambuuri kohaselt polnud too tuhandeaastane keisririik tegelikult ei püha, ei Rooma ega ka Saksa. Aga siiski. Mac­Gregori arvates oli ta nimelt just seda kõike, olles peamiselt saksakeelne (kuigi enne Lutherit saab vaevalt rääkida mingist ühest saksa keelest), kandes edasi Rooma impeeriumi-traditsiooni ja rajades oma moraalse võimu suuresti ühele usule, roomakatoliku kirikule. Sealjuures on tõesti tähelepanuväärne, et see sadadest autonoomsetest entiteetidest (vürsti ja hertsogiriikidest kuni linnade ja kloostriteni) koosnev moodustis suutis üle elada ka reformatsiooni ja ususõjad. MacGregor näeb siin koguni mingit eeskuju tänapäeva Euroopale.

Ja kui järele mõelda, siis miks mitte! Kõik need oma seaduse järgi elavad ja isegi oma raha vermivad linnad, piiskopkonnad, abtkonnad ja riigid said lõpuks päris hästi hakkama ka selle suure ja ebamäärase riikliku ühenduse pidamisega, milleks oli Püha Rooma Keisririik. Kui räägitakse, et Euroopa Liit vajaks, et olla jõulisem ja arvestatavam tegija, suuremat integratsiooni, mõeldakse selle all pigem suuremat unifitseerimist ja tsentraliseerimist. Aga võib-olla annaks parema integratsiooni hoopis Euroopa „osariikide“ maksimaalne autonoomia? Kas teatav „usulise ühtsuse“ (poliitilises, ilmalikus mõttes) püüd ei kipu Euroopat hoopis lõhki kiskuma?

Nojah, see maailm, kus õilmitses (või vähemasti tuli omadega toime) Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik, oli hoopis teistsugune kui praegu. Rahvusriik (siin on see kunstlik uudissõna igati kohane) polnud tollal veel mingi normaalsus. Ja justnimelt rahvusriikide Euroopa jaoks osutus Saksamaa, rahvuslikul alusel ühendatud Saksamaa, lihtsalt liiga suureks. Ta ei tahtnud Euroopasse kuidagi ära mahtuda. Ja kuna tema suured naabrid, Prantsusmaa ja Inglismaa, kes olid mõistnud rahvusliku ühtsuse ja tsentraliseeritud riigi võlusid palju varem, olid ka ülemeremaailma oma­vahel juba üsna ära jaganud, siis …

Teadagi, mis siis sai. Sellest, mis siis sai (ikka neist neetud maailmasõdadest!), libiseb MacGregor raamatus pigem üle. Mis ongi ainus võimalus, kui tahta ühesainsas köites kuidagigi kokku võtta see määratu aine, mille nimeks on Saksamaa. Neist sõdadest on kirjutatud ka juba väga palju raamatuid ja kirjutatakse veel. Nende suurus ja nende süü, mida sakslased oma destruktiivsete tegudega ennast kandma määrasid, on lihtsalt niivõrd tohutu, et on ajaloolise mõiste „Saksamaa“ täiesti enda alla matnud. Neil MacGregor teeb tubli arheoloogina tänuväärt tööd, et vana hea Saksamaa (jah, miks need epiteedid peaksid vaid Inglismaale sobima?) selle lämmatava koorma alt välja kaevata.

Wilhelmist ja Adolfist ei saa muidugi mööda, aga tõeline Saksamaa. Seda kehastavad MacGregori silmis pigem, jah, Luther, Dürer, Goethe – ja mitte ka vaid need universaalselt tuntud suurused. Õige muuseumitöötajana toob ta varjust välja ka mõned (mujal) vähem tuntud Saksa geeniused, nagu kuueteistkümnenda sajandi Münnerstadti skulptori Riemenschneideri (kes, väljaspool Saksamaad, suudakski meelde jätta seda nime!), imeliselt tundlike ja elavate pärnapuust apostlikujude nikerdaja, kelle sõrmed olevat kohalik vürst legendi järgi lasknud ära murda, kuna Riemenschneider, ometi rikas kodanik ja raehärra, toetas ülestõusnud talupoegi … Ah (ach!), ikka ja jälle see traagika, millest kuidagi üle ega mööda ei saa, kui kord Saksamaa ajaloo jutuks võtad … Sealjuures on MacGregori raamat kantud pigem üsna kergest, rõõmsameelsest, positiivsest, optimistlikust suhtumisest. Mingis mõttes on see tõeline Saksamaa rehabilitatsioon, iseäranis, et tuleb ühe Suur­britannia autori sulest. Ei maksa arvata, et seal Londoni pommitamine unustatud on. Ei ole, tänini ei ole!

See positiivsus, kogu traagikast hoolimata, mis raamatu lehekülgedelt vastu kumab, hakkas lugedes isegi natuke imelik tunduma – kuni vaatasin tiitlipöördele. Muidugi, „Saksamaa“ originaal ilmus ju aastal 1996! Sel üleüldise optimismi ja tulevikuusu kümnendil, milletaolist Euroopa polnud näinud ammuilma ega ole näinud ka sestsaadik. Saksa-Prantsuse tandem, nagu seda kutsuti (ja veelgi kutsutakse, kui muidugi juhust on), näis juhtivat Euroopat päris edukal ja paljulubaval kursil. Missugune oleks see raamat, kui MacGregor (või keegi teine) kirjutaks selle praegu?

Kindlasti teistsugune. 1996. aastal ei kujutanud äsja taasühinenud, kindlalt liberaalne ja demokraatlik, föderatiivne ja euroopalik Saksamaa endast Euroopas mitte niivõrd küsimust (see kuulus „Saksa küsimus“, mis sajandite jooksul kõiki sõja- ja välisministeeriume sel kontinendil kummitanud oli!), kuivõrd, tundus – vastust! Lahendust. Niisugune, nagu oli Saksamaa aastal 1996, võinuks, tundus, ollagi Euroopa. Enam-vähem. Mitte liiga suur ega liiga väike, mitte liiga ühtne ega liiga haraline, mitte liiga progressiivne ega liiga reaktsiooniline ja, mis peaasi, edukas, edukas, edukas! Niisugune, kelle häid kaupu, nagu Audi, Siemensi, Volkswageni tooted, ihaldab ja vajab kogu maailm.

Nüüd, selles „uues reaalsuses“, kus me praegu elame, pärast sotsiaaldemokraadist kantsleri välja kuulutatud ajastupööret, on osutunud Saksamaa – meie kõigi jaoks, või igatahes paljude jaoks – mitte liiga suureks (nagu varem alati), vaid hoopis – liiga väikeseks! Isegi Saksa- ja Prantsusmaa kokku, mõlemad keset vinduvat ja ilmselt kaua kestvat poliitilist kriisi – see kuulus tandem – kah liiga väike … Hakka või taga igatsema seda igavesti suurt, vastavalt kaardijoonistaja maitsele kas mustaks, pruuniks või preisisiniseks värvitud larakat keset Euroopat, seda, mis ulatus Memelist Strassburgini (just niisuguses ortograafias) või kuhu ta veel kõik ei ulatunud … Nojah. No ei …

Kui sõja võitjad Potsdamis Saksamaa põhjalikult ja igaveseks – kuidas seda nimetadagi – amputeerida otsustasid (Preisimaa määrati kustutamisele ja hävitamisele kuni nimeni välja – nii palju oli see neetud „Preisi militarism“ paha teinud!), siis olid nende motiivid igati mõistetavad, kui ka Stalin teised seal ilmselgelt ümber vuntsi keeras. Kogu see määratu maalahmakas, mis Saksamaa küljest rebiti või sakslastest tühjaks tehti, kõik need Böömimaad ja Sileesiad läksid ju lõpuks tegelikult tema kontrolli alla. Et britid, prantslased ja ameeriklasedki ka nii kahjuliku tehinguga nõus olid, näitab, kui väga tüdinud nad sellest igavesest Saksa küsimusest olla võisid. See tuli lihtsalt ära lahendada, ära kaotada, ükskõik mis vahenditega, nüüd ja igaveseks! Saksamaa ei tohi enam iial ohustada Euroopa julgeolekut. Ja tõsi, ta ei ohustagi enam. Või kui, siis oma nõrkusega.

Muidugi, ega me tegelikult ei tea ega oska ettegi kujutada, milline oleks Euroopa ja maailm, kui Saksamaa oleks jäetud kas või oma Teise maailmasõja eelsetesse (niisiis Esimeses juba kärbitud) piiridesse. Kui selle inetu julgeolekulise mädakupu asemel, mille nimeks on Kaliningradi oblast, oleks endiselt vana Immanuel Kanti (ja paraku ka Preisi junkrute) Königsberg. Muu seas pole seegi selge, kas palju suurema territooriumiga Saksamaa oleks sellepärast veel (palju) tugevam kui praegune. Kas, tahtes seda igavest tülitekitajat maksimaalselt nõrgestada, liitlased talle hoopis teenet ei osutanud? Tänapäeva riigi rikkus ei põhine põllumajandusmaa suurusel, vaid pigem teadagi millel: tööstusel. Tööstus vajab elanikkonna kontsentratsiooni. Miljonid idapõgenikud osutusid väärt ja vähenõudlikuks tööjõuks nii Saksamaa ülesehitamisel kui ka sõjajärgse wirtschaftswunder’i tõeks tegemisel. Mis puutub Saksamaa minevikusuurusesse, siis on see peamiselt muuseumikraam.

Neil MacGregor, muuseumitöötajana, ongi oma raamatu osanud kirjutada ja illustreerida nii (arvukad värvilised illustratsioonid on huvitavad, tõeliselt hästi valitud!), et selle läbilugemise ja -vaatamise järel on tunne, nagu oleks pikalt jalutanud mõnes suures Saksa museum’is (veel üks üdini saksalik asutus!): kõik see on nii kirev, rikas, mitmekülgne, et pea käib natuke ringi ja süda kergelt läigib. Värske õhu käes, keset Berliini või Müncheni tavalist tänapäeva sagimist, on siiski parem olla. Mõtled: kas üldse on sellel siin mu ümber, neil moodsa aja inimestel ja nende elul enam mingit seost kõige sellega, mida mulle neis muuseumi­saalides näidatakse?

* Vt kas või Seppo Zetterberg, Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil. Varrak, 2023.