Satikate tarkus

Marek Strandberg

Sipelgatelt on üht-teist õppida. Õigem oleks öelda, et meist evolutsiooniliselt vanemad Maa asukad on meile lihtsalt midagi õpetamata jätnud. 3. aprilli Scientific Americani artikkel käsitleb nakkavat omakasupüüdmatust, mis aitab sipelgakolooniatel toime tulla näiteks pessa tunginud seennakkusega. Inimühiskonnas on käitumine ju teada: epideemia korral isoleeritakse haiged ja tervetel soovitatakse mitte ringi hulkuda ja kodus püsida. Sipelgad aga ei hülga ega isoleeri oma haigeid kaaslasi. Sipelgad püüavad nii kiirelt kui võimalik oma nakkuse saanud kaaslastelt suitsi eemaldada seenespoore, enne kui need tapvalt toimima hakkavad. Arusaadavalt on tagajärjeks nakkusetekitajate levik üle kogu pesakonna. Tervete kaasabil ning eestvedamisel kantakse nakkusetekitaja kohe ja kiiresti üle kogu pesa. Sellisel moel laiali kantud nakkus aktiveerib võimalikult paljude pesas elavate isendite immuunsüsteemi ning loob hoopis paremad võimalused nakkusega toimetulekuks. Tõsi, inimühiskond on epideemiate ennetajana õppinud vaktsineerima, kuid näib, et looduses on see protsess olemas olnud juba ammu enne Edward Jennerit ning me pole seda lihtsalt varem tähele pannud. Seda oli sipelgakolooniais varemgi tähele pandud, et kui pesas nakatuvad mõned isendid, siis lõppkokkuvõttes kujuneb immuunsus kas ohtliku viiruse või seene vastu välja kogu pesa sipelgail. Seni oli see mehhanism teadmata. Nüüd võib väita, et tegu on teatava „sotsiaalse” reaktsiooniga ohtlikele muutustele. Nagu näha, on tegu üsna tavatu, kuid evolutsiooniliselt tõestatult efektiivseima reaktsiooniga ohu vastu.

Austria teaduse ja tehnoloogia instituudi uurija Sylvia Cramer võttis vaatluse alla ülimalt agressiivse loomuga Lasius neglectus’e nimelise sipelgaliigi. Selle kohta on teada, et tegu on teiste sipelgate asupaiku jõuliselt ülevõtva ja neid hävitava liigiga, kes rändab praegusel ajal ka Euroopas aina põhja poole. Saksamaal ja Suurbritannias on need sipelgad võõrliigina hakanud välja tõrjuma kohalikke liike. 2008. aastal teadaolevalt seda sipelgaliiki Eestis veel näha ei olnud. Tegemist on ka mullas elava sipelgaliigiga ja tema võime toime tulla seenparasiitidega on arvatavalt ka üks selle liigi konkurentsivõime aluseid.

Cramer uuris üht konkreetset parasiitseent Metarhizium anisopliae. Seennakkus toimib sipelga kitiinkestale kinnitudes ning kinnitunud spoorist oma hüüfe juurelaadselt kehasse suunates. Seen hävitab putuka, imedes temast endale vajalikke toitained. Põhimõtteliselt samalaadselt toituvad ka puidust, tselluloosist ja süsinikku sisaldavatest kividest (nt paekivi, lubimört) maju kahjustavad seened.

Lõpetamaks tapjaseene eluteed lakuvad kaassipelgad liigkaaslastelt tapvad seenespoorid ning neid mäludes surmatakse enamik seenespooridest sipelgais elavate bakterite poolt. Valdavalt surnud, kuid ka elujõulisi spoore sisaldav läbimälutis on allikas, mille kaudu märkimisväärne osa ka teistest pesaliikmetest muutub seennakkuse kandjaks.

Cremer koos oma kaastöötajatega tuvastas, et sel moel kannab seennakkust lõppkokkuvõttes 60–80% pesaliikmeist, kuid vaid 2% neist hukkub sel põhjusel.

Organismide füsioloogiliste reaktsioonide uurimiseks osatakse tänapäeval kindlaks teha, millised geenid on n-ö sisse lülitunud, st toodavad konkreetseid valke, mille loomiseks on need kodeeritud. Nii tuvastatigi, et teistelt mürgiseene spoore lakkuvatel sipelgatel oli immuunsust põhjustavate valkude sünteesigeenid aktiveerunud. Kui tervete sipelgate, kes tõbiseid liigikaaslasi spooridest puhastavad, tegevust takistada, on seennakkusel palju hävitavam mõju. Terved pesaliikmed ongi tavatult tähelepanelikud ja hoolsad just oma nakatunud kaaslaste suhtes.

Cremeri avastatud mehhanism on varem kirjeldamata, aga mõneti sarnaneb see ju inimeste harrastatava vaktsineerimisega. Vaktsineerimise puhul levitatakse nõrgestatud nakkusallikat või selle ohutuma loomuga koopiat ulatuslikult, et immuunsüsteem kohaneks toimima tegeliku nakkusallika vastu. Tõsi ju on, et vaktsineerimise kaitsev mõju avaldub siis, kui ühiskond seda võimalikult ulatuslikult rakendab. Nagu sipelgakolooniategi puhul tooks ka üleüldine vaktsineerimisest loobumine inimühiskonnas endaga kaasa ulatusliku haigestumise ja hävingu.

Sipelgate ja ühiseluliste putukate uurijana tuntuks saanud Edward O. Wilson avaldas hiljuti oma „lemmiklapse” – sotsiobioloogia vaimust kantud raamatu „Maa ühiskondlik hõivamine” („The Social Conquest of Earth”). Tema raamat on juba tekitanud teadlaskonnas märgatavat vastuseisu, sest 82-aastane Wilson manifesteerib taas sõnaselgelt, et nii inimeste kui ka putukate (kollektiivne) käitumine lähtub ennekõike bioloogilistest ja evolutsioonilistest põhimõtetest.

Harvardi emeriitprofessorina on tal arvamusvabadust piisavalt ning seda on ta kasutanud. Tegemist on Pulitzeri preemia saajaga sotsiobioloogiast kantud teoste „Inimese loomusest” ja „Sipelgad” eest. Wilsoni kriitikute meelest on näiteks altruism nähtusena inimühiskonnale omane, kuid Wilson peab seda selgelt evolutsiooniliselt väljakujunenud mehhanismiks keerulistes oludes toimetulekuks. Mõnes mõttes on ka Cremeri poolt kirjeldatud sipelgakolooniate sotsiaalse immuunsuse ilming teatavast aspektist altruism: hukkuda võivad ju teisi sipelgaid kaitsvad ja pesakonna immuunsüsteemi parandavad isendid, kel sellist hukkasaamise „plaani” esmapilgul nagu ei olegi.

Paljud õpetlased on tähele pannud, et liikide evolutsioon ei ole mitte niivõrd pidev ja karm konkurents, vaid pigem võime leida paremaid koostöömudeleid. Nii võib inimühiskonnas toimuvat vaadates ehk koguni tõdeda, et evolutsioonilise tarkuse pidev eiramine ei saagi olla edenemise ja kestmise aluseks.

Kooseluliste satikate evolutsioonilist tarkust ja kogemust on põhjust pigem arvestada kui eirata. Lisaks koostöölugude rääkijatele Jeesusele Kristusele ja John Nashile räägivad ka sipelgad ja mesilased meile ühistegevuse ning vastastikuse arvestamise jõust ja väärtusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht