Savisaare kohtusaaga kui muinasjutt

Jokkeri immuniteet on piiritu, ei mingeid õiguslikke toiminguid: kõik, mida ta puutub, muutub samuti õiguslikult immuunseks. Seda näitab ka nõue tagastada Savisaarelt konfiskeeritud raha.

JÜRI SAAR

Neil päevil sai lõplikult selgeks Edgar Savisaare (edaspidi härra S või Tema) üle kohtumõistmise lõpetamine, millega tehti Talle ja Tema kaitsjatele kena jõulukingitus. Juhtum ajas nii mõnegi õiguseksperdi mõtlemisaparaadi lühisesse, mida siis veel arvata lihtinimestest. Ei ole vähimatki kahtlust, et Tema näol on tegemist väga halvas tervislikus seisundis isikuga, kellest on inimlikult kahju. Tegelik küsimus pole aga üksnes protsessi jätkamise või lõpetamise otsus. Tähtis on määratleda, mida tähendab kogu see juhtum õiguslikult ning millises valguses näitab see meie õigussüsteemi ja selle toimimist.

Kohtusaaga meenutab vendade Grimmide muinasjuttu „Tark Elsa“. Selle peategelane on tüdruk, kes ilmutas juba noorena väljapaistvaid vaimuandeid. „Tal on haruldane pea,“ ütles isa. Ema aga seletas: „Ta näeb isegi tuult tänaval tõttamas ja kuuleb kärbeste köhimist.“ Vanemad olid oma tütre tarkuse üle väga uhked ja õnnelikud. Kui Hans kosja tuli, saatis ema targa Elsa keldrisse õlle järele. Keldris nägi tüdruk seina sees ehitajatest maha ununenud kirkat, mis tekitas tema peas hulgaliselt mõtteid. „Mis saab siis, kui ma Hansuga abiellun ja talle lapse sünnitan ja kui laps keldrisse läheb ja lapsele kirka pähe kukub,“ arutles Elsa ja hakkas lohutamatult nutma. Nagu kõik teisedki, kes teda keldrisse otsima tulid. Nii tõestas Elsa kõigile veel kord oma tarkust ja temast sai Hansu naine.

S-i kohtuasjaga, mille triumfi äsja nägime, alustati juba hulk aastaid tagasi. Selle valmistasid ette meie õigusasjatundjad ja viisid ellu praktikud, kes on välja õpetatud inimeste käitumise õiguslikuks hindamiseks. Neile on selgeks tehtud, et „tõde kui sellist pole olemas“ või on tõdesid lõpmata palju. Õiguslik tõde on vaid üks teiste hulgas ning selle sisu on ülikeeruline kirjeldada. Peaasi on, et „asjad saaksid tehtud“. Sedaviisi siis spetsialistid vaagisid pikalt kõiki asjaolusid kompleksselt ja eri kohtuastmetes, nagu peab.

2011. aastal võeti vastu kriminaalmenetluse seadustiku ehk KrMSi täiendus § 199 lg 1 p 6, mille järgi lõpetatakse menetlus, „kui kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ning ei ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma“. KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetatakse menetlus kohtumäärusega, kuid mitte õigeksmõistva otsusega. Sellega prooviti lahendada küüditajate menetlustel kerkinud probleeme, sest küüditajaid nagu taheti süüdi mõista ja karistada, kuid nagu ei tahetud ka.

Õiguslikust seisukohast, mille järgi inimsusevastased kuriteod ei aegu, sai poliitiline probleem. Kindlasti polnud vähetähtis suurest naaberriigist kostnud podin, et Eesti kohtusüsteem ahistab väeteid vanainimesi. Nii leiutatigi õiguslik võimalus lõpetada küüditatute kohtuasjad „seoses halva tervisliku seisundiga“, et kõik otsad jääksid endiselt lahti. Ühest küljest oleks justkui päevavalgele toodud inimsusevastased kuriteod ja need toime pannud isikud, kes tehti kindlaks põhjaliku eeluurimise ajal. Kuid kohtuotsus jäeti targal viisil tegemata, mistõttu polnud vaja ka heietada teemal, kas ja kuidas viia kohtuotsus täide või mitte.

Õige pea taipasid meie tublid advokaadid, milline kingitus neile kaitsestrateegia ülesehitamisel selle seaduseparandusega oli loodud. Kohtukulli ees peavad ju kõik inimesed olema võrdsed. Piisab, kui apelleerida kaitsealuse nõrgale tervisele ja öelda, et „õigusemõistmine ei tohi toimuda inimese elu ja tervise hinnaga“, ning on loodud tugev alus kliendi väljatoomiseks kohtuasjast. Seda võimalust kasutati ka pärast igasuguste muude kaitsenippide äraproovimist Tema kohtuasjas.

Siis algas arstide-ekspertide mõõduvõtt. Neile anti keeruline ülesanne stiilis „mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida“. Loomulik, et arstid jäid hätta tuvastamisega, kas kohtualune härra S võib kohtupidamise ajal või karistuse täitmise ajal surra või mitte. Suremine on teatavasti kõigi inimeste puhul loomulik nähtus, pole kirjeldatud ühtegi juhtumit, et inimene poleks elu lõpuks ära surnud. Kuidas ja millal see fataalne sündmus täpselt aset leiab, teavad ainult manatargad ja muud selgeltnägijad, mitte arstid. Nii et on igati loogiline, et kõrge arstlik komisjon ei jõudnud Tema võimaliku suremise aja määratlemisel üksmeelele.

Nii lõppeski kohtusaaga riigikohtu otsusega Temale võidukalt, kuid millise tulemiga, pole selge. Kuidas saavutus kokku võtta? Ühed õigusasjatundjad raiuvad endiselt nagu rauda, et Ta on inimlikus mõõtmes süüdi ja „must nagu pajapõhi“. Teised jälle rõhuvad süütuse presumptsioonile, mille järgi mõistab kellegi süüdi üksnes kohus, aga kuna seda pole toimunud, on Ta järelikult süütu ja võib enda kohta kasutada epiteeti „puhas kui prillikivi“. Kuna härra S-i suhtes pole tehtud ei süüdi- ega ka õigeksmõistvat otsust, saab diskussiooni veel pikalt jätkata ja võib olla üsna kindel, et see lugu läheb edasi.

Konfiskeeritud raha, mille kaitse­politsei oli kaitsja esimese versiooni järgi Tema aeda sihilikult maha matnud, tuleb S-ile nüüd tagastada. Huvitav, kui edasise kohtupidamise käigus selgub, et konfiskeeritud raha oli ikkagi kuritegelikku päritolu, mis siis saab? Advokaadi kulud tuleb hüvitada. Tundub, et välja pigistada annaks ka S-ile tekitatud moraalne kahju ja kogu selle häbiväärse menetluse käigus saamata jäänud töötasu. Võib-olla õnnestub luua ja tõestada seos Eesti kohtusüsteemi kuritarvituste ja kohtualust tabanud terviserikke vahel. Ei tea, kas küüditajate puhul, kelle suhtes menetlus lõpetati, näiteks samuti halva tervise tõttu kohtupidamisest pääsenud Peipsi kalakuninga asjas, advokaatide kaitsekulud ka riik kinni maksis? Seda peaks Eesti kohtupidamise ajaloo seisukohalt kindlasti teadma ja selle annaalidesse jäädvustama.

Tuleb nentida, et saavutused õiguse vallas seoses lõppenud menetlusega on vaieldamatud. Esiteks leiutati Eestis uus ekspertiisiliik: suremise võimalikkus ehk elumuse määratlemine kriminaalmenetluse käigus. Edaspidi peaks selline toiming olema kohustuslik kõigis kriminaalmenetlustes ja see tuleks kohtualuste suhtes läbi viia vähemalt kolm korda. Esiteks kriminaalmenetluse alguses, kui süüdimõistmine ja karistuse saamine on veel üksnes tõenäoline. Teiseks menetluse keskel, kui on enam-vähem selge, kummale poole kohus kaldub. Eriti suur stress tabab aga kohtu­alust menetluse lõpul, kui tuleb anda lõplik eksperdihinnang juba selle kohta, kas karistusalune võib kohtuotsust kuuldes ja karistust kandes ära surra. Võib-olla peaks sellise ekspertiisi kasutamise laiendama ka tsiviil- ja haldusmenetluse valdkonda. Sellega võib Eesti kohtupidamise süsteem üle maailma kuulsaks saada, sest niisuguse tarkuse peale pole veel kusagil varem tuldud.

Meie seadusandjad ja õiguspraktikud on suutnud leiutada uue õigusmõiste – jokker. See kohtumenetluses osaleja sarnaneb pokkerimängust tuntud kõiki kaarte asendava kaardiga, kuid tema kui õigusfiguuri nimetus tuletati hoopis akronüümist JOKK (juriidiliselt on kõik korras). Jokkeri kohta ei saa midagi kriminaalmenetluse kontekstis öelda, sest ta ei mahu ühegi seni tuntud osaleja raamidesse. Siiani on need olnud kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune, süüdimõistetu ja karistusalune. Tema pole ükski neist, kuid jokkeriks võidakse muutuda igast eelnimetatud positsioonist.

Jokkeri immuniteet on piiritu, sest tema suhtes ei või korraldada mingeid õiguslikke toiminguid, eriti neid, mis võiksid ohustada tema elumust. Kõik tema kodanikuõigused füüsilise isikuna ükskõik millises ühiskonnaelu sfääris piiramatuks kaasalöömiseks on 100% tagatud. Ta on immuunne igasuguste õigusrünnete suhtes, kuid kuidas täpselt, pole paraku võimalik öelda. Meie kõigi teiste poliit-VIPide immuniteet on Tema immuniteediga võrreldes tühine. Kõik, mida ta puutub, muutub samuti õiguslikult immuunseks, mida näitab ka nõue tagastada S-ilt konfiskeeritud raha.

Korruptsiooniprotsess teiste süüdistatavate suhtes kestab ehk altkäemaksu väidetavad andjad on endiselt kohtu all. Altkäemaksuvõtjat ei ole õiguslikus tähenduses aga enam olemas, sest ta on jokker. Keegi lihtsameelne arvas, et äkki saab ikkagi härra S osaleda edasises kohtupidamises tunnistajana. Ilmselt on tegu asjatu lootusega, sest iga vähegi ründavas stiilis küsimus võib esile kutsuda jokkeri tervise halvenemise. Järelikult on parem Tema küsitlemisega üldse mitte riskida. Tegelikult pole isegi seda võimalik öelda, kas jokker kuulub Eesti õigussüsteemi või on ennast juba sellest lahti rakendanud. Ta on kusagilt müstilistel asjaoludel välja ilmunud, vahepeal figureerinud, kuid siis kadunud, haihtunud õiguslikult nagu fantoom. Ning muidugi pole täpselt teada selle staatuse ajaline kestus.

Kokkuvõtteks julgen väita, et nimetatud kohtuasi jääb sümboliseerima Eesti õigusmõtte nuripidist arengut, milleni oleme jõudnud ühe põlvkonna kestnud iseseisvuse jooksul. See iseloomustab Eesti kohtusüsteemi hambutust üldiselt ja konkreetselt vähest võimekust võistlevas kriminaalmenetluses õigusemõistmise eesmärke saavutada. Reaalselt jõuavad enam-vähem ühemõttelise resultaadini üksnes lühimenetlused, kus süüdistatav tunnistab enda süüdi. Me peame väga tõsiselt hakkama mõtlema kriminaalmenetluse edasiste arengusuundade üle, sest oleme minu hinnangul jõudnud kriitilise piirini. Miks nii, on juba omaette teema.

Targa Elsa loo lõpp on õpetlik, nagu ikka headel muinasjuttudel. Hans läks põllule tööle ja Elsa pidi minema vilja lõikama, et leiba küpsetada. Kui Hans ära oli läinud, keetis Elsa endale putru ja võttis põllule kaasa. Põllul mõtles ta, kas enne süüa või töötada. Ta otsustas süüa ja seejärel vilja sisse magama heita. Hans tuli õhtupimedas oma tarka naist otsima ja leidis tolle rukkis põõnamas. Hans ruttas koju, tõi väikeste kuljustega linnupüünise ning riputas selle Elsale külge.

Oli juba pime öö, kui Elsa üles ärkas. Kui ta ennast liigutas, kõlises kõik tema ümber. Tark Elsa ehmus ega teadnud, mida arvata. Ta arutles: „Olen ma ikka mina ise või ei ole?“ Lõpuks otsustas ta minna koju ja järele pärida, kes ta on. Kodu uks oli lukus. Ta koputas aknale ja hüüdis: „Hans, kas Elsa on toas?“ „Jah“, vastas Hans, „ta on toas.“ Elsa ehmus ja ütles endamisi: „Oh häda, siis ma pole küll tark Elsa.“ Ta jooksis külast välja ja rohkem pole keegi teda enam näinud.